Tagasivaateid 2007. a. NYYD-festivalile (Marge Paas)
Läbi sügiseste pimedate ja tuuliste õhtute liikudes saadavad meid erinevad kogemused ka läbi helidemaailma. Sedapuhku toimus Tallinnas 12.–21. oktoobrini 2007 X rahvusvaheline uue muusika festival NYYD. Mida üldse tähendavad uued helid ja uus muusika? Kas iga nn traditsiooniraamidest välja ulatuv heli on kohe uus või võib ka vana olla taas leitud uus? Lähemalt püüan edasi anda sügavamaid elamusi 2007. aasta NYYD-festivalilt ning leida vastuseid esitatud küsimustele. Rahvusvaheline uue muusika festival NYYD on Eestis nüüdismuusika puhul asendamatu kõigi teiste muusikasündmuste kõrval oma mitmekülgse programmi ja kunstiliste eesmärkide tõttu. Hea oli tõdeda, et rahvusvaheliste suurmeistrite, Salvatore Sciarrino ja György Ligeti, kõrval kõlasid ka kohalikke noorheliloojate teosed. Järgnevalt pühendun oma tagasivaates NYYD-festivalile peamiselt Eesti heliloojatele ning püüan esitleda seoseid nüüdismuusika ja erinevate kunstiliikide vahel.
Selgepiirilise joone kogu festivalile tõmbas ansambel U: oma kontserdiga „Kõverdatud ruum / Lo spaczio ricurvo”, mis leidis aset Kanuti Gildis 14. oktoobril 2007. Kavas oli lisaks eelmainitud Sciarrinole ja Fausto Romitelli ning Franco Donatoni loomingule ka noorte Eesti heliloojate teosed: Age Hirve „Killustatud ruum”, Märt-Matis Lille “When the buffalo went away” ja Tatjana Kozlova „Doors 2a”. Nende helid n-ö rändasid üksikutelt luidetelt hüperrealismi maastiku ääremaile. Just viimase teose ruumilisus lõhkus ära ajalised piirid ja sobis igati Kanuti Gildi saali, kus hoone keskaegne keskkond kohtus uue ajastu muusikaga.
Seega andis heli, mis kostus Kanutist, sügavat mõtteainet aeg-ruumis liikumisele. Ansambel U: esitatud muusika viis mõtlemise kaugustesse meie üha kiirenevast ühiskonnast ning täitis terve õhtu killustatud ruumina. Tõeliselt tunnustav kooslus ansambli poolt festivali muusikakavasse.
Vastates alguses püstitatud küsimusele, kas iga uuenduslikkuna näiv kompositsioon on kohe uus, oleks paslik tuua heaks näiteks festivali lõppkontserti. Kõige tugevamini eksperimenteeris Helena Tulve, kelle teose „Extinction des choses vues / Kogu nähtu kustumisel” oli vastukaaluks avakontserdil kõlanud György Ligeti „Reekviemile“. Laiaulatuslik erinevate ebatavalisemate instrumentide kasutus lisaks sümfooniaorkestri koosseisus tuntud pillidele kandus publikule nõnda, et mõnigi hakkas saalis muigama ja võimalik, et kohati jäi sahinate ja mürade esitus arusaamatuks isegi kõige avatumale kuulajale. Samas ei saa mainimata jätta, et selle kontserdi avateosena kõlanud Ligeti „Atmosfäärid“ esindasid radikaalselt teistsugust kõlakäsitlust, kui kava ülejäänud teosed. Siinkirjutajal tekkisid assotsiatsioonid ulmevaldkonnaga, sest „Atmosfäärid“ kasutati ka tunnustatud Stanley Kubriku filmis "2001: A Space Odyssey" filmimuusikana, mis kuulub siinkirjuta lemmikteoste hulka. Ligeti ja Tulve lisasid lõppkontserdi kavasse seda laadi uudsust, mis mõjus positiivselt ning sulandas kontserti kokku üheks tervikuks. Kriitiliselt suhtub siinkirjutaja Mark-Anthony Turnage‘i ja tema teose „A Prayer out of stillness / Palve vaikusest“ valikule – kas mitte ei langetud liialt äärmustesse nüüdismuusika segunemisel džässiga, kui samas oli hiljem oodata Erkki-Sven Tüüri akordionikontserti „Prophecy“ koos sümfooniaorkestriga?
Nüüdismuusika defineerimiseks oleks kõige parem tuua näiteid selle sisust, vormist ja struktuurist. Nii nagu kunstiski, näiteks Andy Warholi või Robert Rauschenbergi eksperimentaalteosed videole ja helile, on siin alust arvata, et kõik, mis on veidi teistmoodi kui tavaline suurteos või sümfoonia, läheb kohe kategooria "uus" alla. Tõesti, Warhol oli omal ajal, seega 1960ndatel, nn uue kunsti esindaja, aga kas saab igat heliteost, milles on kasutatud sensoreid või elektroonikat, pidada kohe uueks? Kas oli Tüüri akordionikontserdi näol tegemist uue muusikaga? Ehk mõni väidaks nii juba seepärast, et helilooja „sekkus“ kompositsiooni võimenduspuldi taga, et see oleks midagi elektroonilist, interaktiivset ja seega küll uut, kuigi helilooja mängis vaid akustikaga. Tulles aga tagasi Tulve teose juurde „Extinction des choses vues / Kogu nähtu kustumisel”, viitab see muusika hoopis kõlalt mitmekülgsemale ja assotsiatiivselt ruumilisemale kõlamaastikule. Teose aluseks on Michel de Certeau tekst “Extase blanche”, arutlus nägemise ja nähtu kadumise üle. Nagu kirjutas ka Tui Hirv Eesti Päevalehes, oli aga Tulve teoses "näha või õigemini kuulda [...] ütlemata palju!" (EPL, 23.10.2007). Saalis olles valdas mind tunne, et mitte orkester ei valitse teost, vaid teos orkestrit ja kogu ümbritsevat ruumi. Viidates Certeau’le sõnastaksin ma selle hoopis ümber: nägemuse võimust (nagu kirjutas Certeau favoriitegi Foucault), kui ühest vallutatavast fenomenist, tahtes allutada endale kogu ruum. Selles võimus aga väljendub nägemus läbi helide maailma meie mälusse, mis värvide sulandumise tõttu hoomab kogu muusikalise tämbriskaala. See oli hästi “näha” nii Ligeti „Atmosfääride“ esituses kui ka Tulve „Extinction des choses vues“ interpretatsioonis.
Käsitlegem siinjuures ka muusika seost visuaalsete kunstidega. Siinkirjutaja oleks oodanud mitte ainult puhtmuusikalisi kontserte, vaid muusika sulandamist ka visuaalsesse pilti. Kindlasti oleks selline multimediaalsus nii „Killustatud ruumi” kui ka NYYDi lõppkontserdile andnud palju juurde – et need ei jätaks jälje mitte ainult meie akustilisse vaid ja ka visuaalsesse mällu. Tuleb siinkohal aga mainida, et eelmised festivalid aastatel 2003. ja 2005. olid vägagi multimediaalsed, tänavune kukkus välja pigem traditsioonilisemalt.
Viimasena tahaksin keskenduda mullu lahkunud György Ligetile (1923–2006), unikaalsele heliloojale, kelle looming on maailma jätnud oma märgi. Just märk on ehk õige sõna kirjeldamaks Ligeti muusikat. Tema sünge ja rännakute rohke elulugu väljendub minu jaoks ka tema teostest. Sõnalised märgid nagu ulmelisus, kontrastsus, jõulisus olid esindatud ka NYYDil, seda nii „Reekviemi” kui ka „Atmosfääride” esituses. Liget’i puhul on samuti paralleele tõmmatud kunstiga. Igor Garšnek mainib Sirbi artiklis (26. oktoobril 2007) järgmist: „Mõistagi räägib Ligeti kõnealuses muusikadokumentaalis rohkem enda kui helilooja maailmanägemise kujunemisest ja selgub, et kujutaval kunstil on selles ootamatult suur osa. Täpsemalt Paul Klee loomingul (mida tollases Ungaris kunstialbumites „formalismi ilminguna” isegi vaadata ei tohtinud!). Nimelt räägib Ligeti Paul Klee joonekäsitlusest ühel graafilisel lehel, täpsemalt sellest, kuidas jooned organiseerivad tema pildiruumi ning kaadris on korraga kõrvuti nimetatud graafiline leht ja lehekülg Ligeti ehk kuulsaima teose „Atmosfäärid” (1961) partituurist, kus noodijooned ja helimärgid moodustavad heliruumi organiseerimisel sedavõrd ülikeerulise, mikropolüfoonilise struktuuri, et igal muusikul peaks see silme ees kirjuks võtma (graafikust kunstnikul vahest ehk mitte)”. Lisaksin siia, et kaks kunstivormi/liiki – muusika ja visuaalne kunst – langevad Ligeti puhul kokku.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tänavune NYYD-festival püüdis leida seoseid erinevate kunstiliikide ja kultuurivormide vahel. Selle sulandumine üheks ning samas muusika liikumine ruumis ja ajas, annab alust arvata, et erinevad kontserdipaigad nagu Kunstihoone, Kanuti Gild, Ukraina Katoliku Kirik, Estonia Kontserdisaal olid igati sobilikud. On hea väljavaade, et juba tulevaste muusikateoste liikumist nii sisus kui vormis filosoofiliste mõtiskluste rajal saaks nautida ka järgmistel NYYD-festivalidel.
Marge Paas (Tallinna Ülikooli doktorant)
-----------------------------------------------------
Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse raames, mis leidis aset sügissemestril 2007. a. Tallinna Ülikooli Kunstide teaduskonna muusikaosakonnas ja mille põhiidee oli arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk oli anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastati mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale – PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH , NYYD – ja kuulati külalislektorite loenguid – Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Tiina Õun (TMK) ja Igor Garshnek (Sirp). Kursust on toetanud mh TLÜ muusikaosakond, festivalid PLEKTRUM ja HUH, EMTA ja Eesti Kontsert ning ülal nimetatud külalislektorid. Kursus oli avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega olid esimesest kursusest osavõtjad mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised.
Gerhard Lock
(TLÜ lektor ja muusikateadur, Klassikaraadio arhivaar-internetitoimetaja)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar