Maitsev elektrooniline hõrgutis Kultuurikatlas (Joosep Volkmann)

Plektrum – Festival of Visual Sound

Club Night, 14. septembril 2007, Tallinna Kultuurikatel (Joosep Volkmann)

14. septembril, reedesel hilisõhtul, toimus Plektrumi visuaalsete helide festivali raames üks suuremat sorti klubiüritus Kultuurikatlas. Õhtu helilise poole eest olid vastutavad Guido Schneider ja Repeatbeat Saksamaalt, Ripperton Šveitsist ja loomulikult meie oma Plektrumi resident Jaagup Jalakas. VJ puldis astusid üles Anyone Inglismaalt, Timo Novotny Austriast, Instructions Rootsi/Inglismaa, Propaganda Eestist, Xploitec ja Visualsysteemi Soomest, MFO Saksamaalt ja Rüt Rüt Leedust. Seega paistis kava juba ette mahlaselt värvikirev ja meeldejäävalt üllatusrohke.

Ürituse algusaeg oli 23.00, aga kuna tegin isiklikult väikese eksituse ja ajasin segamini Kultuurikatla ja Kultuuritehase, siis venis mu kohalejõudmine ka oma tunni jagu. Kell oli veidi peale poolt ühte, kui seisin Kultuurikatla väravates, pilet käes, ning valmistusin sisenema.

Hetkeks, mil lõpuks jõudsin peasaali siseneda, oli ennast mugavalt diskoripulti sisseseadnud Ripperton. Temapoolne mixset koosnes pehmetest, meloodiliselt kergetest ning atmosfäärsetest minimal/deep house radadest, mille taustal oli igati mõnus rahulikult muusika taktis õõtsuda ja põlvi nõkutada, hoides paratamatult tekkinud muhedat naeratust näol. Järgmisena astus üles õhtu peaesinejaks tituleeritud Guido Schneider, kelle esitusest oli oodata veelgi enam keemilisi ning sügavamaid toone. Tema repertuaar läbis minimal’i, techno’t, deep house’i, minimal house’i, tech house’i ja võibolla veel enamaidki stiile, luues neid kokkumixides ruumi parajalt tugeva elektrokeemilise laengu, mis publikut üha rajumalt enadaga kaasa kiskuma hakkas ning käed üleval tantsima sundis. See oli kirjeldamatult meeliülendav reis kvaliteetse elektroonilise muusika tumedamale poolele.

Diskorite puldi taha oli üles riputatud kuskil 10x10m suurune valge taust, millele siis vj’d oma erinevaid visuaalseid effekte projetseerida said. Arvestades sellega, et dj’sid, kes üles astusid, oli neli ja vj’sid seevastu üheksa, siis nende taustatöö jäi ikkagi kohati liialt kahvatuks. Võib-olla tundus see lihtsalt mulle sellisena, kuna ei osanud tabada nendes staatilistes taustades muud kui pelgalt paigalolekut. Omalt poolt oleksin siiski oodanud midagi enam voolavamat, värvide mängu, happelisust ja veid enam äkilisust, mis oleksid võimendavaks taustaks muusika atmosfäärsele sügavusele.

Antud ürituse kohavalikuga oldi suhteliselt täppi pandud. See massiivne ehitis jättis oma mahajäätud lao välimusega positiivselt räpase ning õhulise 90-date underground’liku reivi atmosfääri, mis taustaks muusikale sobis sinna ideaalselt. Esmamulje tuletas koheselt meelde kunagist üritustesarja Vibe, mille osadeks peopaikadeks olid valitud mitte just kõige kõrgklassilikumad kohad vaid hoopis mahajäätud laod ja tehased, mis topiti maast laeni tehnikat täis ja pidutseti varajaste hommikutundideni. Nende ilusate meenutuste eest annaksin Kultuurikatlale kui antud ürituse peopaigale rahuliku südamega 10 punkti ehk siis maksimumi.

Heliline kvaliteet oli ka ikka suhteliselt hea arvestades selle suure ruumi keerulist akustikat. Muusikalise poole pealt mängis see hästi välja stereo efekti ning samuti ka paljude lugude tausthelid, mis üldjuhul näiteks tavalise köögiraadio puhul jääksid kuulmatuks. Publik tundus üritus üldiselt nautivat. Oli paljusid, kes elasid end välja tantsides, hüpates ja karates, ning samas leidus ka inimesi, kes olid üritusele tulnud lihtsalt muusikalise elamuse pärast, analüüsides toimuvat rahulikult seinale toetudes. Üldine meeleolu tundus publiku seas ikkagi enamjaolt positiivne.

Kokkuvõtvalt oli see väärt üritus, kuhu oleks pea igaüks võinud minna, et saada üks parajalt mahlane doos kvaliteetset elektroonilist muusikat serveerituna tavapäratus underground’likus miljöös.

Joosep Volkmann (TLÜ reklaami ja imagoloogia tudeng)

-----------------------------------------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse raames, mis leidis aset sügissemestril 2007. a. Tallinna Ülikooli Kunstide teaduskonna muusikaosakonnas ja mille põhiidee oli arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk oli anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastati mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale – PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH , NYYD – ja kuulati külalislektorite loenguid – Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Tiina Õun (TMK) ja Igor Garshnek (Sirp). Kursust on toetanud mh TLÜ muusikaosakond, festivalid PLEKTRUM ja HUH, EMTA ja Eesti Kontsert ning ülal nimetatud külalislektorid. Kursus oli avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega olid esimesest kursusest osavõtjad mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised.

Gerhard Lock
(TLÜ lektor ja muusikateadur, Klassikaraadio arhivaar-internetitoimetaja)