Visuaalsete helide festival Plektrum
13. september 2008, Katariina kirik, Tallinn (Regina Kuningas)
Heli.Pilt:Pilt.Heli või Heli:Pilt Pilt:Heli
Esimesena pani mind mõtisklema kontserdi mitmetähenduslik pealkiri. Mis on selle kontserdi tõeline nimi? Festivali programmvihikus ja kohapeal kätte antud kaval olevad nimed on erinevad. Kontserdi nimi viitab heli ja pildi – audio ning visuaalse omavahelistele suhetele: üksteise täiendusele või mõjutamisele. Matemaatiliselt asjale lähenedes pole heli jagatud pildiga võrdeline pilt jagatud heliga. Kokkuvõtlikult öeldes loodi erinevate Eesti heliloojate loomingule visuaalne lahendus, mis hõlmas videot ja valgustust. See oli audiovisuaalne nüüdismuusika kontsert, mis näitas Visuaalsete helide festivali Plektrum raames Katariina kiriku uusi tahke.
Meediakunsti pealetung ajaloolises keskkonnasVisuaalsete helide festival Plektrum on rahvusvaheline elektroonilise- ja meediakunsti festival, mille fookuses on 21. sajandi meediumid. 8.–14. septembrini kestnud festivali spektris on meedia- ja videokunstist ning kaasaegne klassikaline- ja alternatiivmuusika. Traditsiooniliselt pakkus festival ka haridusprogrammi: seminarid, töötoad, VJ-kool, vestlusringid, kohtumised kunstnikega jpm. Plektrum 2008 alapealkirjaks oli „Peidetud ruumid/Hidden Spaces“, mis väga ilusti haakus ka kontserdiga.
Tuttav ja turvalineArvo Pärdi kuulsa „Partiitaga“ klaverile vahetusid meeleolud: hüsteeriliselt mõtlikuks, mõtlikult masinlikuks. Varjude liikumine seinal, maas ja muusika täiendasid teineteist, kuigi kohati esinesid rütmilised erinevused. Peagi projekteeriti kirikuruumi tagaseinale suunatud videos hammasrattaid, mis väga hästi sobisid kokku muusika iseloomuga. Publik elas end esimest korda sisse: ruum, atmosfäär, video, valgustus ja muusika panid mind mõtlema, miks alati ei sünteesita ja sulandata kõike kokku? Mõnikord on lihtsalt muusika nii „isekas“, et ei lase millelgi muul enda kõrval mõjuda, seekord laskis.
Tõnu Kõrvitsa „Rändaja õhtulaul“ tšellole oli väga mõjuvalt valgustatud: kiviseinale langes tšellisti romantiline, puhas vari. Oli tohutult pime ning õrnad toonid vahetusid aeg-ajalt, lisades mingit kirjeldamatut külma puhtust sellele soojakõlalisele tšellole.
Eduard Oja „Aja triloogia“ teises osas oli mõtlikku nukrust, leppimist oma paratamatusega. Klaver ja selle mängija moodustasid üksiku saarekese pimeduses.
Heino Elleri tuntud klaveripala „Kellad“ algas jõuliselt, sellel muusikal oli oma tugev isiksus ja tahe. Jutustav lugu oli ägeda iseloomuga, sisaldades tõuse ja laskumisi, mõtlikke puhkehetki ja pingelisi sähvatusi.
Erkki-Sven Tüüri „Sonaati“ interpreteeris klaverimängija jõuliselt, muusika kõlas vihmalikult. Videos pakuti üllatusi – „tolmueffekti“, mis nägi väga hea välja, samas muutus visuaal mõnikord ka liiga üksluiseks. See muusika oli nii rikkalikult tark, traagiline, siis jälle julm, konkreetne, kolmas osa pühalikult kajav, siis lõpuks energiline ning nukker. Videos oli mitu meeldejäävaid kohti: jää-, veepiisad. See kõik lõppes järsku ja ootamatusse pimedusse.
Lepo Sumera „Püüda eilset“ tõi meieni pingestatud dialoogi, mille iseloomuks oli teineteisest mööda rääkimine, nagu ei sobinuks teineteist märgata. Tšello tundus kehastavat hullunud maniakki. Taustavideo mõjus kohati natuke labaselt: näidati klaverimängu, siis nagu mingeid pilvi, seejärel muutus visuaal taas ülimalt lahedaks. Muusika oli põnev: loomalik ning veider.
Tšello varjab endas nii palju erinevaid iseloome – kord vinguvat, siis jälle kuninglikku, see pill suudab oma kõla tundmatuseni moonutada, samas kui klaver on nagu klaver ikka – ei suuda ära petta, et on klaver. Enne teose lõppu kostis saalist väikse lapse häält. See mõjus sel hetkel naljakana. Paljud saalis viibijad võisid seda kuulda, aga mitte keegi ei nihelenud, ei naeranud, ega andnud ka mingil muul viisil märku. Publik oli täielikult muusikasse lahustunud. Kontsert oli meid endaga viinud uude reaalsusesse, oma maailma.
Kontserdi lõpetas Lepo Sumera „Pardon, Fryderyk“. Saal oli taas väga pime ja üksildaselt romantiline. Õhus hõljus idamaist kõhutantsu – äkkilisi naiselikke tujusid, mida väljendasid trummimised klaveril.
Muusika visuaalne kaja
Siin kõlanud muusika oli hingestatud ning domineeriv. Repertuaar hõlmas suhteliselt pikka ajaperioodi: 1959–2003, kuid kontsert mõjus siiski ühtse tervikuna. Eri muusikapalu liitis nii keskkond kui ka effektne taust. Iga teos pakkus oma erinevat kogemust, ega korranud teisi.
“Nähtavaks muudetud helid“ moodustasid elava organismi, kus oli ühendatud nüüdismuusika ja video-valgustus. Kuid see konkreetne visuaalne taust loodi juba valmis olnud muusikale.
Videos olevad langevad pallikesed, imiteerides sadu, tilgad, varjud, hammasrattad, kohatised „otseülekanded“ klaveri ja tšellomängust – kõik see oli omamoodi tore ja virgutav, kuid mõnikord kadus kooskõla muusikaga, ilme ja tunnetus oli teine. Oli ka harmoonilisi ja üksteist täiendavaid hetki ja kõrgpunkte – olen neile väga tänulik. Üldmuljena oli kõik väga esteetiline ja puhas.
Hetked, kus muusika ja visuaalne pool saavutasid ühtsuse, olid kirjeldamatult võimsad. Ilmselt oleks muusika ilma visuaalse taustata jätnud külmaks ja üksikuks.
Valgustus täiendas kontserti sobilikul moel: erinevatessse saali kohtadesse paigutatud prožektorid tekitasid värvilisi valgusmänge, muutis ruumi kord kaugemaks, kord lähedasemaks, mõnikord etteaimatuna, teinekord üllatades.
Regina Kuningas (Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri III ja Tallinna Ülikoolis reklaami I kursuse tudeng)
Eduard Oja „Aja triloogia“ teises osas oli mõtlikku nukrust, leppimist oma paratamatusega. Klaver ja selle mängija moodustasid üksiku saarekese pimeduses.
Heino Elleri tuntud klaveripala „Kellad“ algas jõuliselt, sellel muusikal oli oma tugev isiksus ja tahe. Jutustav lugu oli ägeda iseloomuga, sisaldades tõuse ja laskumisi, mõtlikke puhkehetki ja pingelisi sähvatusi.
Erkki-Sven Tüüri „Sonaati“ interpreteeris klaverimängija jõuliselt, muusika kõlas vihmalikult. Videos pakuti üllatusi – „tolmueffekti“, mis nägi väga hea välja, samas muutus visuaal mõnikord ka liiga üksluiseks. See muusika oli nii rikkalikult tark, traagiline, siis jälle julm, konkreetne, kolmas osa pühalikult kajav, siis lõpuks energiline ning nukker. Videos oli mitu meeldejäävaid kohti: jää-, veepiisad. See kõik lõppes järsku ja ootamatusse pimedusse.
Lepo Sumera „Püüda eilset“ tõi meieni pingestatud dialoogi, mille iseloomuks oli teineteisest mööda rääkimine, nagu ei sobinuks teineteist märgata. Tšello tundus kehastavat hullunud maniakki. Taustavideo mõjus kohati natuke labaselt: näidati klaverimängu, siis nagu mingeid pilvi, seejärel muutus visuaal taas ülimalt lahedaks. Muusika oli põnev: loomalik ning veider.
Tšello varjab endas nii palju erinevaid iseloome – kord vinguvat, siis jälle kuninglikku, see pill suudab oma kõla tundmatuseni moonutada, samas kui klaver on nagu klaver ikka – ei suuda ära petta, et on klaver. Enne teose lõppu kostis saalist väikse lapse häält. See mõjus sel hetkel naljakana. Paljud saalis viibijad võisid seda kuulda, aga mitte keegi ei nihelenud, ei naeranud, ega andnud ka mingil muul viisil märku. Publik oli täielikult muusikasse lahustunud. Kontsert oli meid endaga viinud uude reaalsusesse, oma maailma.
Kontserdi lõpetas Lepo Sumera „Pardon, Fryderyk“. Saal oli taas väga pime ja üksildaselt romantiline. Õhus hõljus idamaist kõhutantsu – äkkilisi naiselikke tujusid, mida väljendasid trummimised klaveril.
Muusika visuaalne kaja
Siin kõlanud muusika oli hingestatud ning domineeriv. Repertuaar hõlmas suhteliselt pikka ajaperioodi: 1959–2003, kuid kontsert mõjus siiski ühtse tervikuna. Eri muusikapalu liitis nii keskkond kui ka effektne taust. Iga teos pakkus oma erinevat kogemust, ega korranud teisi.
“Nähtavaks muudetud helid“ moodustasid elava organismi, kus oli ühendatud nüüdismuusika ja video-valgustus. Kuid see konkreetne visuaalne taust loodi juba valmis olnud muusikale.
Videos olevad langevad pallikesed, imiteerides sadu, tilgad, varjud, hammasrattad, kohatised „otseülekanded“ klaveri ja tšellomängust – kõik see oli omamoodi tore ja virgutav, kuid mõnikord kadus kooskõla muusikaga, ilme ja tunnetus oli teine. Oli ka harmoonilisi ja üksteist täiendavaid hetki ja kõrgpunkte – olen neile väga tänulik. Üldmuljena oli kõik väga esteetiline ja puhas.
Hetked, kus muusika ja visuaalne pool saavutasid ühtsuse, olid kirjeldamatult võimsad. Ilmselt oleks muusika ilma visuaalse taustata jätnud külmaks ja üksikuks.
Valgustus täiendas kontserti sobilikul moel: erinevatessse saali kohtadesse paigutatud prožektorid tekitasid värvilisi valgusmänge, muutis ruumi kord kaugemaks, kord lähedasemaks, mõnikord etteaimatuna, teinekord üllatades.
Regina Kuningas (Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri III ja Tallinna Ülikoolis reklaami I kursuse tudeng)
* * *
Kontserdi kava
Lepo Sumera (1950–2000) - „Pala aastast 1981“
Arvo Pärt (1935) - Partiitia op. 2, osad: Toccatino, Fughetta, Larghetto, Ostinato (1959)
Tõnu Kõrvits (1969) - „Rändaja laul (2003)
Eduard Oja (1905–1950) „Aja triloogia, II osa: „Elu“ , „Igavik“ (1924)
Heino Eller (1887–1970) - „Kellad“ (1929)
Erkki-Sven Tüür (1959) - Sonaat, osad: Presto, Lento, Allegro con moto (1985)
Lepo Sumera - „Püüda eilset“ (1993) ja „Pardon, Frederyk“ (1981)
Esitajad
Klaver: Kadri-Ann Sumera
Tsello: Ardo Västrik
Video: Taavi Varm
Valgus: Oliver Kulpsoo
Oliver Kulpsoo on õppinud valguskujundust Viljandi Kultuuriakadeemias. Töötab teatrietenduste valgustajane, kuid osaleb valgustajane ka paljude muusikaürituste raames.
Kontserdi kava
Lepo Sumera (1950–2000) - „Pala aastast 1981“
Arvo Pärt (1935) - Partiitia op. 2, osad: Toccatino, Fughetta, Larghetto, Ostinato (1959)
Tõnu Kõrvits (1969) - „Rändaja laul (2003)
Eduard Oja (1905–1950) „Aja triloogia, II osa: „Elu“ , „Igavik“ (1924)
Heino Eller (1887–1970) - „Kellad“ (1929)
Erkki-Sven Tüür (1959) - Sonaat, osad: Presto, Lento, Allegro con moto (1985)
Lepo Sumera - „Püüda eilset“ (1993) ja „Pardon, Frederyk“ (1981)
Esitajad
Klaver: Kadri-Ann Sumera
Tsello: Ardo Västrik
Video: Taavi Varm
Valgus: Oliver Kulpsoo
VJ Miisu alias Taavi Varm alustas videoprojektidega üle viie aasta tagasi Jazzkaarel, hiljem lisandusid ka erinevad teatriprojektid.
Pianist Kadri-Ann Sumera on lõpetanud cum laude Eesti Muusikaakadeemias prof Peep Lassmanni klaveriklassis ning magistridiplomi saanud Kölni Muusikakõrgkoolis prof Arbo Valdma juures. Sumera on saavutanud tunnustust mitmel konkursil. Pianist on teinud lindistusi ka Eesti Raadiole ning tihedat koostööd paljude noorte heliloojatega. Alates 2005. aastast on Sumera Eesti Interpreetide Liidu liige.
Ardo Västrik on õppinud tšellot Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof Peeter Paemurru klassis, omandades 2000. a. kiitusega bakalaureuse- ning 2003. a. magistrikraadi. Aastatel 2001-2003 täiendas end Madridi Kuninglikus Kõrgemas Konservatooriumis prof Iagoba Fanlo juhendamisel. Ta on esinenud nii solisti kui kammermuusikuna paljudes riikidesl. Käesoleval ajal jätkab Ardo Västrik õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuris.
Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi muusikaosakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.
MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). Lisaks TLÜ muusikaosakonnale on kursust toetanud erinevad festivalid-kontserdikorraldajad, sh PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH, NYYD (Eesti Kontsert), Jazzkaar jpt.
Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus plaanib jätkata ja laiendada oma tegutsemist ka tuleval õppeaastal.
Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor
EMTA muusikateaduse doktorant
MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). Lisaks TLÜ muusikaosakonnale on kursust toetanud erinevad festivalid-kontserdikorraldajad, sh PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH, NYYD (Eesti Kontsert), Jazzkaar jpt.
Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus plaanib jätkata ja laiendada oma tegutsemist ka tuleval õppeaastal.
Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor
EMTA muusikateaduse doktorant
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar