Tundlik-vahetu muusikakogemus (Kaie Irval)

NYYD ´07: Ensemble Phoenix Basel (Šveits)18. oktoober, „Estonia“ kontserdisaal (Kaie Irval)

Helena Tulve - Stream (2006)
György Ligeti - Monument – Autoportrait – Mouvement (1976)
Franz Furrer-Münch - Aus dem Skizzenbuch für Kammerensemble (1992/93)
Balz Trümpy - Gesang der Ferne (1990)
Ülo Krigul - Earth… To become earth again (esiettekanne)
Hanspeter Kyburz - Danse aveugle (1997)

Ensemble Phoenix Basel (Šveits)
Dirigent: Jürg Henneberger
(Täpsem kava ja ansambli koosseis retsensiooni lõpus)

Kümnenda rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD '07 raames toimus „Estonia“ kontserdisaalis Ensemble Phoenix Basel‘i kontsert. Olles vähe kursis nüüdismuusikaga, pakkus see kontsert mulle üsna vastakaid, kuid värvikaid elamusi. Kuna tegemist on kaasaegse muusikaga, siis olulisel määral puuduvad ranged piirid ning parameetrid, mille järgi saaks ja peaks sellist muusikat hindama. Kindlasti saaksime väga palju erinevaid arvamusi. Siinkohal kirjeldaksin kogetut tekkinud tundmuste ja muusika, kui helimäng põhjal.

Olin meeldivalt üllatunud, kui kontserdi avalöögina kõlas Helena Tulve kammeransambliteos “Stream”. Arvestades seda, et nüüdismuusikat on mittetundjale/tavakuulajale üldjuhul keeruline kuulata, oli see pala väga loomulik ja lihtne – seda viimast just kuulatavuselt. Toetudes helilooja enda sõnadele, et “Stream on hoovus - tundmatu teekond, aeglane kõrvalekalle, vaikne kõikumine, ootamatu vool, liivaterad tuules, tõus ja mõõn, õhulained...”, väljendus see muusikas kui sahinate, kriuksatuste ja erinevate puhangute mäng, mille lõpetas mahe flöödiheli. Tõepoolest oli tunnetatav hoovus, hoovus mis “haaras” kuulajat endaga kaasa erinevatele kujutletavatele maastikele. Hästi vaheldusrikas ja kaasakiskuv teos.

Kontsert jätkus kahele klaverile kirjutatud lugudega, esitades György Ligeti palasid. Ka see oli minu jaoks midagi põnevat ja uut. Meeldis kahe klaveri üheaegne mäng, mis tekitas tunnet, nagu klaverid suhtleksid omavahel, räägiksid olulistel teemadel, vaidleksid ja naeraksid vaheldumisi, peaksid teineteisega aru ja jõuaksid lõpuks üksmeelele. Selliselt esitati kolm väga erinevat tsüklit: “Monument”, “Autoportree” ja “Liikumine”. Kui “Monument” esindas teatud jõulisust ja tugevust, siis sellele järgnevates palades toimusid kiirenemised ja intensiivistumine, mis koondusid just kui koraalitaolisesse kaanonisse. Need kolm teost moodustasid ilusa kulgeva muusikalise teekonna, jättes mulje, nagu esitataksegi ühte pikka lugu, mitte aga kolme.

Franz Furrer-Münch ning tema neli pala kammeransamblile olid kui jätkuks kõigele sellele värvide ja kõlade mängule. Helilooja nimetab seda utoopiaks silmapilkudest ja muusikalistest momentidest. Esitati “Ajaääred”, “Peegelkujutised”, “Vaikus kurdudes” ja “Äärest keskele välja”. Eriti tooksin esile “Vaikus kurdudes”, kus tõepoolest oli n-ö kuulda vaikust muusikas. See vaikus oli aga edasi antud muusika kaudu, pillid ei katkestanud oma mängu hetkekski, vaid vaikust mängiti. Mahedad flöödi ja viiuli helid kõlasid nii meisterlikult, väga vaikselt, kuid mõjuvalt, tundlikult ja rahustavalt. Kujutlusse kerkis hommikune linnakärast puutumata loodus, vaikne ja karge, kõlamas vaid kaugusest kostvad tasased linnuhääled, mida ilusa heliga löökpill nii hästi väljendas. See tekitas minus häid tundeid ning pani unistama. Ka “Äärest keskele välja” pakkus huvitavaid emotsioone. Väga hästi oli edasi antud see meeleolu, ärevus, tegevus, kuidas miski koondub äärealadelt keskele kokku. Seda oli võimalik näha ja tunda muusika kaudu.

Balz Trümpy “Kauguse laul” oli ümbertöötatud variant kolmest klaveripalast. Kolme loo alapealkirjad olid “Algus ja kaanon”, “Laul”, kui peateema ning “Kaanon ja lõpetus”. “Laul” sisaldas parafraasi Schuberti G-duur sonaadist. Teos tekitas minus vastakaid tundeid. Kord oli tajutav kauguse müstilisus, siis jälle muutus kõik üpris ähmaseks ja raskesti kuulatavaks ning mõistetavaks.

Kontsert kulmineerus Ülo Kriguli “Earth... to become earth again”, mida esitati esiettekandena ning kruvis üles minu ootusärevust. Pean aga tunnistama, et isiklikult ootasin pisut rohkemat, kui see pala mulle pakkus. Palju lubav pealkiri tekitas mõtteid, et tulemas on kõlanud paladele jätkuks samalaadne kulgemine, kus ära tuntavad loodusega seonduvad helid ja tegevus. See oli hoopis midagi uut ja teistsugust. Kohati oli see muusika päris kriiskav ja üsna õudust tekitav, samas jälle läks kiiresti üle meloodilisemaks. Oli hästi vaheldusrikas. Selline küllaltki subjektiivne arvamus võib tuleneda ka enda kogenematusest ära tunda muusikalised perfektsused just selles osas, et näha ka neis “kriiskamistes” oma ilu ja võlu ning selle tunde saavutamise “vaeva”.

Kõige viimasena tuli esitusele Hanspeter Kyburzi “Sõge tants” kammeransamblile, kompositsioon, mis oli orienteeritud protsessile. Tsiteerin kavalehest, et “Helilooja on omavahel suhestanud algorütmilisi ja fraktaalseid elemente, kasutades oma ideede formuleerimisel, testimisel ja prototüüpide loomisel arvuti abi. See on üles ehitatud puusarnase struktuurina, kus seos makro- ja mikrostruktuuride vahel on selgelt esile toodud. Teose pealkiri viitab helilooja sõnul absurdsusele, mis on komplekssetele süsteemidele seesmiselt omane.” Siinkohal ei arva ma, et oli midagi häirivat selles teoses. Nautisin vaheldusrikkust ja üritasin end mõttes viia kujutletavasse jutustusse.

Hindan väga kogetud kontserdi terviklikkust, esitatud palade vaheldusrikkust ja sidusust. Helipiltide vaheldumisrikkus oli piisav selleks, et miski ei muutuks kurnavaks ega väsitavaks. Kurvameelsele palale järgnes hoogsam ja vastupidi. Olen positiivselt häälestatud ka edaspidi nüüdismuusikast osa saama ning kindlasti oskan edaspidi juba rohkem tähelepanu pöörata eriti tundlikele nüanssidele. Kontserdilt sai igatahes lahkutud heade mõtete ning helide pagasiga.

Kaie Irval (klaasikunsti tudeng)

* * *

Helena Tulve (*1972)
Stream flöödile, klarnetile, viiulile ja tšellole (2006)
György Ligeti (1923–2006)
Monument – Autoportrait* – Mouvement / Monument – autoportree – liikumine kahele klaverile (1976)
* Autoportree koos Reichi, Rileyga (ja Chopin on ka siin) (Ligeti)
Franz Furrer-Münch (*1924)
Aus dem Skizzenbuch für Kammerensemble / Visandiraamatust kammeransamblile flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile ja löökpillidele (1992/93)
    Zeitsäume / Ajaääred
    Gegengestalten / Peegelkujutised
    Stille in Falten / Vaikus kurdudes
    Vom Rand zur Mitte nach aussen / äärest keskele välja
Balz Trümpy (*1946)
Gesang der Ferne / Kauguse laul flöödile (altflööt/pikolo); bassklarnetile, viiulile, vioolale, tšellole, klaverile ja löökpillidele (1990)
Ülo Krigul (*1978)
Earth… To become earth again flöödile, klarnetile, klaverile, löökpillidele, viiulile, vioolale ja tšellole (2007, esiettekanne)
Hanspeter Kyburz (*1960)
Danse aveugle / sõge tants flöödile, klarnetile, klaverile, viiulile ja tšellole (1997)

Ensemble Phoenix Basel (Šveits):
Christoph Bösch (flööt)
Toshiko Sakakibara (klarnet)
Helena Bugallo (klaver)
Daniel Stalder (löökpillid)
Marianne Aeschbacher (viiul)
Friedemann Treiber ( vioola)
Beat Schneider (tšello)
Dirigent: Jürg Henneberger

-----------------------------------------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse raames, mis leidis aset sügissemestril 2007. a. Tallinna Ülikooli Kunstide teaduskonna muusikaosakonnas ja mille põhiidee oli arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk oli anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastati mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale – PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH , NYYD – ja kuulati külalislektorite loenguid – Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Tiina Õun (TMK) ja Igor Garshnek (Sirp). Kursust on toetanud mh TLÜ muusikaosakond, festivalid PLEKTRUM ja HUH, EMTA ja Eesti Kontsert ning ülal nimetatud külalislektorid. Kursus oli avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega olid esimesest kursusest osavõtjad mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised.

Gerhard Lock
(TLÜ lektor ja muusikateadur, Klassikaraadio arhivaar-internetitoimetaja)