Tants maailmade vahel (Maarja Merivoo-Parro)

NYYD ’07: Mark-Anthony Turnage. Scorched

19. oktoober 2007, „Estonia“ kontserdisaal (Maarja Merivoo-Parro)

Mark-Anthony Turnage (1960)
(Koostöös John Scofield’iga)
Scorched / Põletatud (2001)
(Teose osad retsensiooni lõpus)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Džässtrio
John Parricelli (kitarr, Suurbritannia)
Peter Erskine (löökpillid, USA)
John Patitucci (kontrabass, USA)
Dirigent: Olari Elts

Kümnenda rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD '07 raames toimus „Estonia“ kontserdisaalis Briti noorema põlvkonna ühe edukaima nüüdishelilooja Mark-Anthony Turnage’i (*1960) loomingule pühendatud kontsert, millele eelnes Erkki-Sven Tüüri ja külalise vaheline avalik vestlus sealsamas. Oma küsimustega võisid Turnage’i kõnetada ka ülejäänud saalisviibijad. Tegemist oli äärmiselt vaba ja siira, isegi südamliku jutuajamisega, kus õhtu peakangelane demonstreeris huumorimeelt ning avas oma loomeprotsessi ja karjääri tagamaid. Selline vahetu kontakt heliloojaga kahtlemata soodustas huvi esitamisele tuleva teose „Scorched” (Põletatud, 2001) vastu, mis osutus küllaltki mitmetahuliseks kompositsiooniks.

Juba löökpillidele ning bassidele rõhuv algus oli intensiivne ja värviküllane, puhkpillide liitumine ning „liigestest lahti kangutatud“ rütm [1] meenutas ettekujutust džunglielust – kõikjal oli lärmakas elu. Klaveripartii toetas esimese osa struktureerimist ning andis kärmetele ja läbisegi „ruumi paisatud“ passaažidele avangardistlikke varjundeid. „Scorched” lahvatas heleda leegiga põlema. Seda protsessi loonud ja juhtinud dirigent Olari Elts ammutas toimunust inspiratsiooni ning nautis oma tegevust ilmekalt: tema stiil pakkus visuaalseid elamusi ja meenutas siinkirjutajale lapsepõlves nähtud Michael Jacksoni kontserti.

Orkestri loodud peoatmosfääri võttis sujuvalt üle džässtrio koosseisus John Parricelli, Peter Erskine ja John Patitucci, kelle võimas chill-meeleolu ja peaaegu füüsilist naudingut valmistanud kitarripartii sisaldasid peale väljareklaamitud džässielementide ka rock’n rolli varjundeid. Harjumatu interpreetide kombinatsioon (bänd plus orkester) ei mõjunud koos mängides ühtsena. Võimalik, et tegemist oli helilooja taotlusliku eristamispüüdega. Võib ka olla, et erisuse tunnetamine on tingitud inimpsühholoogiast – vajadus kategoriseerida ja dualistliku käsitluslaadi eelistamine on mehhanismid, mis aitavad kogetut süstematiseerida ja mõista. Igatahes tajus siinkirjutaja kahe küllaltki erineva kollektiivi vahel pinget. Ehkki interpreedid ise elasid teineteisele väga kaasa, joonestusid helidetulvas siiski välja teatavad jõujooned ning tundus, nagu oleks tegemist kahe korra ja neile vastanduvate kaoste omavahelise dialoogiga. Sellise pildi kujunemisele aitas kaasa ka füüsiline vastasseis, mis tekkis iga kord kui orkester bändile või bänd orkestrile „teatepulga“ edasi andis. Eriti markantselt mõjusid need korrad, mil sellise vahetuse tulemusel tõusis publiku ette visuaalselt meeleolukas sünkroniseeritud  „poognatemeri“.

Kõlaliselt osutusid väga nauditavaks tšellode ja kontrabasside erinevate varjunditega enesenäitamised. On tänuväärne, et Turnage mainitud pillirühmadele nii palju säramisvõimalusi andis. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri muusikud mängisid neile usaldatud riskantsed partiid üliveenvalt välja. Live-esituses on suuremad ja väiksemad ebakorrektsused enamasti paratamatud, antud juhul aga oli orkestri kõla kohati nii pehme ja terviklik, et tundus oma perfektsuse tõttu lausa sünteetiline. Eriti toredad ja ootamatud olid tšellode kõrgetes registrites „tantsisklevad“ passaažid. Kontrabasside generaalbassi taolised partiid aga ”silitasid“ ja rahustasid kuulajat. Samamoodi mõjusid kõik Turnage’i teose aeglasemad osad. Nende teatavat paatoslikkust neutraliseeris džässtrio trummari taldrikupartii. Taldrikutel ja kogu trummikomplektil oli siin üldse kaalukas roll, kuna korduvalt kandsid nad kogu koosseisu jaoks muusika hingamise ja hingestamise rolli.

Üldiselt aga meenutasid rahulikud osad muretut seilamist sinisel merel (sageli tänu puhkpillide tekitatud õõtsumisele) ja mõjusid antud kontekstis isegi veidi kohatute ning pretensioonitutena. Triviaalsusesse kaldumise hoidsid ära saatefunktsiooni kandvate pillirühmade harmooniad, mis justkui lõikasid „magusasse helitorti“ sisse ning „fileerisid“ seda. Positiivses mõttes häirivaim oli hetk, mil bänd arendas väga lõõgastavat teemat ja viiulid tekitasid sellele kromaatilise varjundiga taustavälja. Viiulirühmate keerulised unisoonpartiid olid mängitud ühtselt ja siledalt.

Muusikaline materjal tervikuna mõjus nagu veste. Oma narratiivse hinguse poolest sobiks teos suurepäraselt filmi- või balletimuusikaks – „Scorched” suudaks kommunikeerida nii mõndagi. Just suhtlus on üks teose olulisi aspekte. Juba varem mainitud kahe kollektiivi vahelise pinge tajumine loob eeldused muusikalise materjali tõlgendamiseks dialoogina. Iseäranis voolava keskusteluna mõjus hetk, mil kitarr võttis keelpillide seksika pizzicato ülisujuvalt otsekui poole sõna (või poole noodi) pealt üle ning pärast teema mõnetist arendamist „tagastas“ hiljem vaid selleks, et seda ühiselt ning ennastunustavalt nautida.

Tasast looritatud kirge võis tunda ka teose süngemate ballaaditaoliste osade juures, kus ilmnesid mujal nähtamatuks jäänud metatasandid. Mainitud osad olid esteetilises mõttes kõige selgemad. Varjatult toimunud filosoofilise kristalliseerumisprotsessi tulemusena aktualiseerus neis järgmisele tunnetuslikule tasandile omane reflektiivne projektsioon. Kõige meeldejäävamate detailidena võib sellistest motiividest tuua välja soolokitarri eremiitlikud akordid. Faktuurilt meenutas see kõik kohati Arvo Pärdi muusikat.

Turnage’i teose puhul on vast kõige tänuväärsem tõik, et see haaras ühtaegu avaralt ja sügavalt otsekui mängeldes ega olnud seejuures ilmselge, vaid säilitas mitmetasandilisuse. Oli vägagi intensiivseid lõike, kus muusikud andusid interpretatsioonile ilma igasuguse hellituseta. Sellistel puhkudel purunes bändi ja orkestri vaheline vastasseis ja kõik partiid sulasid ühte. Pinge üles kruvimisel tehti järeleandmisi vaid selleks, et taas massiivse lainena tagasi tulles kuulaja esteetilist närvi valusalt näpistada. See valu oli aga magus ja mõjus lunastusena, kuna lõpuni minek vabastas kogunenud pingetest. Koosmängu hinnates ei saa jätta mainimata ka sopransaksofoni ja kitarri uskumatult puhast unisooni.

Teose lõpupoole tundus, nagu hakkasid kõik partiid otsima mingit ühisosa või vähemalt konsensust. Kuna mitu osa oli lõppenud sõna otseses mõttes pauguga, mõnikord isegi suure pauguga, tundus loogiline oodata mingit vormiliselt sümmeetrilist lahendust. Seetõttu mõjuski ”otste kokku tõmbamise” asemel nende lahti harutamine troobina. Varieteelik lõpplahendus jäi otsekui tühja ruumi rippuma ega puhastanud õhku.

Eespool kirjeldatud mõnus ja vaba meeleolu, mis sai alguse kohtumisel heliloojaga, jätkus kogu kontserdi ajal. Muusikute lavaletuleku ajal tekkinud akadeemilisem atmosfäär sumbus naeruturtsatustes kui dirigent kõigi üllatuseks lavalt põgenes ning noodid kaenlas, muhedal ilmel naasis. Publik elas ambivalentsele klassikat, džässi, progressiivset rokki, psühhedeeliat ja popmuusikat sünteesivale veidi naiivsele, ent väga bravuurikale muusikale kaasa ning unustas traditsioonilised kontserdikülastamise reeglid. Nii näiteks kõlas aplaus peaaegu iga osa järel, lärmakalt avaldati heameelt peale „braavo” ka näiteks „jee” hüüdes. Jämmimine, primitiivsete aktsentidega soolod ja plastiline orkestratsioonidramaatika oli meelelahutuslik. Meelelahutuslik oli Turnage’i sõnul ka teose loomine – nimelt kirjutas ta seda vabadel hetkedel, et lõõgastuda ooperi kirjutamise raskest tööst. Loomisest rääkides mainis helilooja ära, et inspiratsiooni saab ta depressioonist. Vastavate emotsionaalsete laengute koosmõju võib tagantjärele tarkuse abil ka selle teose puhul tinglikult täheldada – tegemist oli justkui suguvõsa kokkutulekuga, kus pinged erinevate elustiilide, põlvkondade ja maailmavaadete (antud juhul instrumentide, traditsioonide, interpreetide) vahel olid küll tuntavad, ent nende alusel positsioneerimist välditi. See ”unustus” tõi kaasa puhta rõõmu kohtumisest.

Maarja Merivoo-Parro (ajaloolane)

[1] Tuntuimas William Shakespeare’i „Hamleti“ eestinduses on fraas – „Aeg liigestest on lahti“. See diagnoos näib võtvat kokku eksistentsialistliku travestia, mis Hamletit painab. Ühtlasi joonestuvad selle fraasi ja tema konteksti kaasabil välja erinevate süsteemide piirid ning moraalsed aktsendid. Kirjeldatule sarnane vaimne pilt avanes ka Turnage’i teose algust kuulates ja see väljend – liigestest lahti kangutatud rütm – torkas siinkirjutajale iseenesest pähe. Kuna antud assotsiatsioon tekkis nii spontaanselt, otsustasin seda kasutada ka retsensioonis. Minu meelest annab see väga loomutruult edasi ärrituse ja reaktsiooni suhet, mis kontserdielamust iseloomustab. Turnage’i teose algus oli segadusseajav ja haaramatult „kreisi“. Ainult interpreetide kõrge renomee ja enesekindel olek andsid mõista, et laval toimuv kaos on tegelikult hoopis süsteem.

* * *

Mark-Anthony Turnage (1960)
(Koostöös John Scofield’iga)
Scorched / Põletatud (2001)

Make me 1 / Loo mind 1
Make me 2 / Loo mind 2
Hope springs eternal / Lootuse igavesed allikad
Kubrick
Away with words / Sõnadega minema
Fat lip 1 / Paks huul 1
Fat lip 2 / Paks huul 2
Deadzy
Trim / Trimmis
Polo towers
Nocturnal mission / Öine missioon
Let’s say we did / Öelgem siis, et tegime
The nag / Nagin
Cadenza / Kadents
Gil B643
Protocol / Protokoll

-----------------------------------------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse raames, mis leidis aset sügissemestril 2007. a. Tallinna Ülikooli Kunstide teaduskonna muusikaosakonnas ja mille põhiidee oli arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk oli anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastati mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale – PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH , NYYD – ja kuulati külalislektorite loenguid – Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Tiina Õun (TMK) ja Igor Garshnek (Sirp). Kursust on toetanud mh TLÜ muusikaosakond, festivalid PLEKTRUM ja HUH, EMTA ja Eesti Kontsert ning ülal nimetatud külalislektorid. Kursus oli avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega olid esimesest kursusest osavõtjad mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised.

Gerhard Lock
(TLÜ lektor ja muusikateadur, Klassikaraadio arhivaar-internetitoimetaja)