Akustiliste kõlarite riik (Kaspar Aus)

Sügisfestival 2007: EMTA elektronmuusika stuudio kontsert
25.09.2007 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kammersaal (Kaspar Aus)

Jean-Claude Risset – „Mutatsioonid“ (4’55)
Jean-Baptiste Favory – „Privaatne kosmos“ (9‘10)
Jean-Baptiste Favory – „Sfäärid“ (17‘)
    Esitaja: Jean-Baptiste Favory
Ivan Cancialosi – „Genesis II“ (4‘)
Helena Tulve – „Delta“ (20‘) (video: Eléonore de Montesquiou)
Gerhard Lock – „Miski on teistmoodi“ (9‘)
Hans-Gunter Lock – „Vasesulamite martensiitsed teisendused“ (11‘)
Liis Jürgens – „Tormilatern“ (8‘)
    Esitajad: heliloojad

Tänavune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) Sügisfestival sai 25. septembril hoo sisse tänu EMTA kammersaalis toimunud elektronmuusikale pühendatud avakontserdile. Kontserdi kunstiliseks juhiks oli Jean-Baptiste Favory Prantsusmaalt, kes juhendas ka eelnevalt nädal aega kestnud workshop‘i EMTA elektronmuusika stuudios. J. B. Favory oli ühtlasi ka kontserdi keskne interpreet ning helilooja, kelle esituses sai kuulda koguni kolme pala.


Sisenenud akadeemilise õhkkonnaga kammersaali, ei näinud ma laval ühtegi kohta muusikute jaoks, peale täpselt ruumi keskele asetatud kontroll-puldi, mille ümber oli paigutatud istekohad kuulajatele. Publik oli omakorda ümbritsetud kõlaritest. Neid oldi ruumi paisatud üllatavalt palju, et hakkasid publiku ette jääval alal meenutama teatud omamoodi kooslust väikse orkestri näol, asendades ehtsaid muusikuid. Olles erialalt tantsija-koreograaf jälgisin antud kontserdi käigus ka esitajate tavaliigutusi, mis osutusid mulle tähenduslikeks. Keskseks objektiks oli pult, millele istusid võimalikult lähedal kõik heliloojad, kes ootasid oma esinemiskorda, et CD-plaat mängijasse „pista“ ning siis mõnusalt nuppe „näppima“ hakata.

Selle kontserdi keskseks vahendiks oli nn acousmonium (e. k. akusmoonium). See on n-ö instrument, mis koosneb 12-st või enamast ruumi laiali paigutatud kõlarist. Akusmooniumi eesmärgiks on tekitada ruumi dünaamiline kõlapilt, mis võimaldab esitatava muusika puhul esile tõsta võimalikult palju erinevaid kõlavärve.

Teoseid, mida kontserdil esitati, iseloomustaski eelkõige dünaamilisus ning kõlavärviline mitmekesisus. Teades selle erilise esitamisvahendi võimalusi, püüdsin ma teadlikult suhtuda helidesse kui ruumindatud struktuuridesse. Helid ei jõudnud minuni mitte ühest suunast, vaid võisid ka tiirelda ning vahetada liikumistrajektori. Lisaks ei jäetud antud kontserti raames kasutamata ka visuaalseid võimalusi, sest mitmele teosele oli lisatud video, mis mõne töö puhul tundus autori inspiratsiooniallikana. Helilooja Hans-Gunter Locki pala visuaal kandis teemana vasesulami tööstusliku protsessi vaatlemist mikrotasandil. Pealkirjaks oli „Vasesulamite martensiitsed teisendused“.  Helid just kui illustreerisid või püüdsid kirjeldada pildil toimuvat, mille tulemusena tekkis väga huvitavaid ning isegi vaataja kehasse tungivaid kineetilisi võnkeid. Väga mõjuva ideena toimisid videoklippide vahele jäävad teaduslikud faktid, mis nuppude „toksimist“ meenutavate helide taustal täht-haaval ekraanile ilmusid, tõstes ruumis esile heliloojat kui interpreeti ennast, kes samal ajal acousmoniumi kallal nuppudega tegutses. Nõnda muutus silmaga ja kõrvaga tajutav kunstiteos peaaegu käega katsutavaks. Sündmustik just kui hüppas keerulistelt tajutasanditelt konkreetsesse elavasse ruumi. Tekkis situatsioon, kus sa võisid oma istekohalt püsti tõusta, interpreedi juurde kõndides käe välja sirutada, ning seejärel kunstile „õlale patsutada“.

Videomaterjali ja heli oli sünteesitud veel kahes palas. Nendeks olid Helena Tulve „Delta“ ja Liis Jürgensi „Tormilatern“. Antud teosed ei mõjunud minu tajudele nii tugevalt kui H.-G. Locki samas teadusliku väljendusega, kuid täielikult abstraktne helilooming.

Meeldejäävamad olidki need tööd, mis toimisid koos videomaterjaliga, kuid üks omapärasemaid oli ka Jean-Baptiste Favory (ilma visuaalita) teos „Privaatne kosmos“, mille puhul tõusid esile erinevad realistlikud kõlapildid, mis võimaldasid kuulajal lainestada end kujundlikele märkidele, ning läbi viimaste intepretatsiooni leida oma kogemustest lähtuv tähendus sellele heliloomingule. Favory loo alguses kasvas liiklusmürast välja just kui raketi õhkutõusmine, mille käigus helide tulv avanes laiemalt. Läbides teatud määral meloodia seisundi, jõudis heliline kujund pideva „signaalini“ – tekkis lõpmatu tühja ruumi tunne, mitte kedagi pole tundmise ning nägemise raadiuses. Lahendusena tekkis peale tühjust aga hoopis loodus koos inimeste ja nende helimaailmaga.

Võiks kokkuvõtteks öelda, et lugu „Privaatne kosmos“ tekitas interpretatsiooni privaatsust otsivast ja ka viimast leidvast tühjusest. Teos määratleks meie jaoks ühe võimalikest muutuste allikast elus. Selleks, et muuta midagi, tuleb leida enda jaoks see tühjus, millest hakkab taas miski kasvama. Ma arvan, et säärane elektronmuusika kontsert Sügisfestivali raames on kindlasti üks paljudest eesti kultuuri külvajatest, kes tõesti on seemne istutanud tühjuses juba ammu ja nüüd kannab vilja.

Kaspar Aus (tantsija-koreograaf)

-----------------------------------------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse raames, mis leidis aset sügissemestril 2007. a. Tallinna Ülikooli Kunstide teaduskonna muusikaosakonnas ja mille põhiidee oli arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk oli anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastati mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale – PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH , NYYD – ja kuulati külalislektorite loenguid – Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Tiina Õun (TMK) ja Igor Garshnek (Sirp). Kursust on toetanud mh TLÜ muusikaosakond, festivalid PLEKTRUM ja HUH, EMTA ja Eesti Kontsert ning ülal nimetatud külalislektorid. Kursus oli avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega olid esimesest kursusest osavõtjad mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised.

Gerhard Lock
(TLÜ lektor ja muusikateadur, Klassikaraadio arhivaar-internetitoimetaja)