Šveitsi tantsukompanii Drift tõi humoorikalt vaatajate ette kaasaja inimeste absurdsed veidrused (Evelin Lagle)

2. oktoobril 2009, KUMU auditoorium (Evelin Lagle)

2. oktoobril leidis KUMU auditooriumis aset Šveitsi tantsukompanii Drift etendus au bleu conchon. Drifti kunstilised juhid Beatrice Jaccard ja Peter Schelling lõid kompanii 1992. aastal. Tänaseks on Drift oma humoorikate etendustega tuntud ja kõrgelt hinnatud nii Šveitsi vaatajaskonna kui rahvusvahelise publiku hulgas. Drift käsitleb argielu ja kaasaja inimeste probleeme nii, et ühtpidi paistavad need tobedalt naljakad ja idiootlikult ebatõelised, kuid samal ajal on tajutav küsimuste tõsidus ja valupunktide teravus. Segades komöödia ja tragöödia, reaalse ja illusoorse toob Drift kaasaja inimeste ja ühiskonna absurdsed, samas tõsised küsimused vaatajani sketšilikus ja koomilises, samal ajal jõulises ja intensiivses ning pidevalt üllatavas stiilis. Au bleu conchon keskendus inimeste spontaansete impulsside ja kontrollimatute harjumustegevuste uurimisele ning selliste „tahumatute impulssidega inimeste“ omavahelise suhestumise katsetamisele, tuues otse ja varjamata publikuni kaasaja inimeste lävimises esinevad veidrused.
 

Au bleu conchon‘i tegevus toimus baaris. Sätendavad kardinad, baariletiks kujundatud raudkonstruktsioon ja joogiklaasid lasid peaaegu uskuda, et tegemist oli millegi argise ja tuttavaga. Vaataja petliku illusiooni lõhkus paremal lavanurgas paiknenud valgete karusnahkadega kaetud iglu, mis kohe kuidagi ei tahtnud klappida tavalisse kujutluspilti baariruumist. Loodud keskkond õhkas kerget müstilisust ja andis märku, et kuigi vaatluse all oli midagi, mis iga päev igat ühte meist puudutab, oli laval sündiv siiski kõike muud kui reaalsus. Niisamuti kui üldises miljöös, oli ebamaisuse hõngu tajuda ka tegelaskujude ning nende loodud karakterite juures. Ebaloomulikult kange kehahoiak, valguse ja grimmiga rõhutatud ülemääraselt ekspressiivsed näoilmed ning sünge riietus andsid tantsijatele vampiiriliku olemise. Laval loodi justkui uus reaalsus, mis vormiliselt sarnanes meie igapäevaeluga, kuid olemuslikult ei allunud ühiskonna harjumustele ja reeglitele.
 

Au bleu conchon‘i mõju ja toimimise võtmeks olid väga peenelt välja töötatud kartakterid. Siinjuures tuli argiste reeglite eiramine mängu veel sügavamal tasandil. Karakterite aluseks olid teatud stamptegevused ja põhjalikult lihvitud hoiakud, mis ühiskondlike normatiivide kohaselt esindasid kõrvalekallet. Baaris oli neli meest ja kaks naist, kes kõik olid omamoodi kiiksuga. Kes väristas pead ja kohendas soengut, kes mälus kleidipaela või juukseid, kes sügas ennast, kes vahetpidamata kahtlaselt pudikeeles kõneles, kes lihtsalt eemale hoidis. Neid tegevusi monotoonselt korrates loodi väga konkreetse oleku ja iseloomuga tegelaskujud, kes niisama tahumatult kõigist normidest ja ettekirjutustest puutumata kõigi oma veidrustega omavahel kontakti otsima hakkasid. Karakterliigutused olid kõik sellised impulsiivsed žestid, mida ühiskondlik etikett marginaalseks peab ja pigem loomalike instinktidega seob. Siinjuures oli tähelepanuväärne, et tunnustegevused olid tõeliselt olemuslikult välja töötatud eneseväljendused. Tantsijad ei esitanud tegelaskujusid, vaid väljendasid avastatud impulsse.

Siit tuli ka au bleu conchon‘i ideetasandi ning koreograafilise väljenduse tugev ühtsus. Õigem oleks neid kahte üldse mitte eraldada, kuna vaimne ja füüsiline olemine olid justkui mündi kaks poolt – ühe ja sama asja erinevad tahud, mis olid teineteisest tingimatult lahutamatud. Koreograafia aluseks olid tegelaste väga konkreetsed liigutused. Samal ajal kujunes karakter tunnusliigutuste sooritamise ja teiste karakteritega suhestumise sümbioosis. Tegelased püüdsid üksteisega erinevates situatsioonides kontakti astuda. Niiviisi tekkisid duetid, triiod ja rühmaliikumised. Duettides ja triiodes tulid tegelaste spetsiifilised karakterolemused eriti peenelt välja. Oma tegevusi ja maneere keskkonna või üksteisega kohandamata suheldes tulid nii tegelaste mentaalne lihvimatus kui liigutuste kohmakus eriti hästi esile.

Rühmakoreograafiad kujutasid endast aga intensiivseid katkematuid aheljadasid, kus üks liigutus viis teiseni. Kuus tantsijat moodustasid oskuslikult välja töötatud liikumisskeeme – üks tantsija toetas teist, tõukas ta seejärel kolmanda käte vahele, saades ise samal ajal kellegi neljanda toetuspinnaks jne. Iseloomult olid grupiosad kohati mänglevad, meenutades heatahtlikku rüselemist, kohati brutaalselt julmad, luues emotsiooni armutust kaklusest. Au bleu conchon‘i rühmakoreograafiad olid tihedad ja jõulised, liigutused kergelt nurgelised ja pisut tsirkuse kehakeelele omaselt sketšilikud. Samal ajal jättis see täpselt paika pandud struktuur visuaalselt mulje juhuslikust spontaanselt sündinud ahelast. Peenelt ja põhjalikult loodud liigutused paistsid kohati viimistlemata ja lohakad. Siinjuures oli koreograafiasse kätketud tunnetus sarnane kaasaja ühiskonna üldise tunnetusega. Hästi tulid esile inimsuhete juhuslikkus ja kiired muutused, vähene tähelepanu ja läbimõeldus kontaktide valimisel, loomisel ja säilitamisel. Samuti oli adutav suhtlemises valitsev hoolimatus ja näiline ükskõiksus. Võõrandumise, enesekesksuse ja kontaktiküündimatuse ideed tugeva sümbolina paiknes lavanurgas iglu. Iglu seest kiirgas punast valgust, nii et kui üks naistantsija ikka ja jälle sinna sisse peitu puges, tekkis tunne, et isegi jäises iglus oli tal soojem, kui veel külmemas inimliku hoolivuse kaotanud maailmas. Samal ajal olid tantsijate ükskõiksus ja hooletus näilised, kuna nende lähedusvajadus ja tung teineteisega suhestuda olid tunnetuslikult hoomatavad. Seda eriti duettides, mis rohmakusele ja nurgelisusele vaatamata olid väga intiimsed.

Ehkki tantsutehnika ei paistnud Drifti etenduses primaarne ning koreograafia näis lihtsate argiste liikumiste töötlusena, oli nauditava tulemuse aluseks tantsijate väga hea kehavaldamine ja kõrge tantsutehniline tase. Juba tunnusliigutuste veenev väljendamine nõudis tugevat kehataju. Tahumatu kontakti loomine eeldas nii enese kui teineteise peent adumist. Tantsijate tugev enese- ja teineteisetunnetus võimaldas jõuda näilise tunnetuse eiramise tasandile. Koreograafia intensiivsed ahelkombinatsioonid olid aga teistpidi nõudlikud, seades tingimuseks kiiruse, täpsuse ning jõulise kehakasutuse.

Niisamuti kui olid üks idee ja selle füüsiline väljendus ning sulandusid kokku tantsutehnika ja koreograafiline lahendus, olid ühtse tervikuna tajutavad kõik etenduses kasutatud väljendusvahendid – lavakujundus, liikumine, muusika ja tekst. Tantsijad kasutasid suhteliselt palju kõnet, kusjuures mitmetes erinevates keeltes – inglise, saksa, hispaania. Siinjuures oli otsene, intellektuaalselt mõistetav info edastamine teksti sekundaarne funktsioon. Kogu kõne ei olnud vaatajatele mõistetav ega isegi mitte arusaamiseks mõeldud. Tähtsam oli selle kõla ja adutav emotsionaalne plaan – hääle tämbri ja intonatsiooni, sõnade rütmi ja intensiivsusega edasi antud energia, mis sai tantsija ajalis-ruumilise eksisteerimise ja eneseväljenduse osaks. Sama moodi sulandus konteksti etenduse muusika. Olustiku kujundamisel kasutati stabiilse korduva iseloomuga elektroonilist muusikat, mis oli spetsiaalselt au bleu conchon‘i tarvis loodud. Tegemist oli seisundimuusikaga, kus korduvate rütmilis-meloodiliste kujunditega toetati inimvõõra atmosfääri ja emotsionaalse plaani loomist. Helitaust ei olnud liikumisega olemuslikult seotud, küll aga oluline komponent üldise atmosfääri tajumisel. Audiaalne külg ei paistnud koreograafia loomise ega konkreetsete liigutuste jälgimise lahutamatu aspektina, kuid oli tingimuseks tervikkogemuseni jõudmisel.

Au bleu conchon võttis baari intrigeerivas keskkonnas vaatluse alla inimsuhete laia kireva välja – suhted meeste vahel, suhted naiste vahel, suhted meeste-naiste vahel; püüd teha tutvust, luua sõprust, hoida eemale, flirtida. Need on küsimused, millega iga üks meist iga päev vähem või rohkem teadvustatult tegeleb. Võimetus adekvaatselt kontakti saavutada oli Drifti etenduses põhjendatud inimeste eneste kompleksidega ning oskamatusega oma instinkte kontrollida ja suunata. Vahetult enne etenduse lõppu toodi sisse helgemad mõtted. Lõpueelne stseen, kus tantsijad paarikaupa üksteist leidsid ning kergele rabedusele vaatamata enam vähem rahulikult koos tantsida suutsid, andis lootust, et igaühe jaoks on kusagil siiski keegi. Endast pisut kaugemale vaadates ja oma ümbrust enam märgates on üheskoos eksisteerimine siiski võimalik. Ometi oli seegi harmoonilisem hetk ebapüsiv ja niisama kiiresti kui midagi kooskõlalaadset tekkis, see ka uuesti kaoseks muutus. Sel korral aga viimseks ja jäädavaks, järgnes vaid pimedus.

Vaatamata sellele, et lavale toodud ideed on meid ümbritsev reaalsus ning argine tegelikkus aina enam ängi põhjustav, sai KUMU auditooriumis neid mõtteid lõbusalt nautida ning veidruste ja absurdsuste üle hea kõhutäie naerda. Ühiskonna areng on tsükliline protsess, voolamine erinevate küsimuste ja probleemide lahendamisel. Iga kriis on mööduv ning võime probleeme märgata ja nii ennast kui oma keskkonda kriitiliselt hinnata on esimene samm mõõna sügavustest ülespoole liikumisel.

Evelin Lagle
(TLÜ Kunstide Instituudi Koreograafia osakonna magistrant)
Artikkel ilmus ka nädalalehes Sirp nr 38, 16.10.2009

Inglise keelne kokkuvõte:

Switzerland’s dance company Drift showed humorously the absurdic oddness of contemporary people

October 2, 2009, KUMU auditoorium (Evelin Lagle)

Switzerland’s dance company Drift show Au bleu conchon was on stage of KUMU auditorium on the 2nd of October 2009. Drift is a modern dance company established in 1992. With its humorous shows the company is highly estimated among the audience of Switzerland as well as abroad. Au bleu cochon showed funny-ironically the communication problems of contemporary society. Under the observation were instinctive impulses and the problem that people are unable to communicate adequately because of egocentrism.
 

On the stage which looked like a bar, six dancers started to communicate with each other. The created atmosphere was mystic and unreal although the bar environment is known and the disserted questions are something we experience ervery day. As well as in the general milieu, the touch of feyness could be found in the characters. Every dancer embodied specifically worked out character. The characters were based on stamp activities and attitudes that are not normal according to social normatives. Some character shook head and tweaked hairdo, some chew dress band or hair, some scratched, some talked weirdly and some keeped away from others. Humorous situations arose as the characters contacted with each other. The stylized situations were from everyday life emphazising oddness of human behavior.
 

Characters tried to make aquaintance with others, acted friendly, kept away, flirted – all those activities created a choreography that evolved as a result of uniting and stylising the movements and gestures of everyday life. The result of this were duets, trios and group motions. Movements of a small group were very intimate and detailed showing the specific quality of the character. Group choreography was built up of continuous chain – one dancer backed up the other, then pushed him into the arms of a third one, becoming someone else’s backer and so on.
 

Au bleu cochon was wholesome – different levels of the show and used impressions acted in symbiosis. All parts of the show created an atmosphere and imparted the idea of communication problems. Stage layout, movements, music and text were perceived as a whole. Electronic music used in the show was based on monotonic repetative motives creating a slightly factitious, inhuman environment. The mixed text spoken in different languages also helped to create the mystic aura.
 

Au bleu cochon showed in an intriguing bar environment the field of relations. With fun the contemporary society problems were under observation. Alienation of people and their incapability to contact adequately was showed through humour. The complexes and oddness of people were the reasonable explanation of the situations and it offered a good laugh for the audience.

Evelin Lagle
(TLU Institute of Fine Arts, department of choreography, master student)
Abstract completed 12.12.2009

-----------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.

MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Analüüsitakse nüüdismuusikat kui nähtust kõige laiemas plaanis (akadeemilisest kuni rokk-/popmuusikani). Keskendutakse nüüdismuusika arvustamisele ja käsitletakse seda koos nüüdiskunsti ja nüüdistantsuga nüüdiskultuuri terviknähtusena.

Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on esimesel kahel aastal kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (muusikateadlane ja -kriitik), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). 2009 on lisaks Maris Valk-Falgule kutsutud Maria Mölder (muusikakriitik ja toimetaja, popmuusikaspetsialist), Tui Hirv (laulja, muusikakriitik ja -teadlane ja kirjanik) ning Kai Tamm (muusikateadlane ja toimetaja). Lisaks Tallinna Ülikooli Muusika osakonnale kuulub eriline tänu kursuse senise toetamise eest erinevatele festivalidele-kontserdikorraldajatele, eelkõige, EMTA ja Sügisfestival, Eesti Kontsert ja NYYD-festival, Eesti Meediakunstnike Ühing ja PLEKTRUM, HUH (Hea Uus Heli), Jazzkaar ning NU Performance festival.

Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii Tallinna Ülikoolis kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seni on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt (nüüdis)muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus jätkab ja laiendab oma tegutsemist ka tulevastel õppeaastatel, seda alates käesolevast õppeaastast eriti Mari-Liis Rebase (MuKriErikursus07 vilistlane) aktiivse assisteerimise toel korralduslikes ja sisulistes küsimustes, aga ka tänu kõikide teiste osalejate kaasamõtlemisele.

Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor