Tarantino + Baktrüppen = teadmatus võib ka hea olla? (Aliis Kiiker)

Selles arvustuses on kaks tegelast: Tarantino film ja Norra teater. Tarantino „Vääritud tõprad“ (Inglorious Basterds, 2009) pikemat tutvustust ei vaja, sest on nagunii  filmikriitikute poolt juba risti-rästi läbi jahvatatud. Norra performance‘i ja teatrigrupp Baktrüppen (Oyvind Berg, Ingvild Holm, Jorgen Knudsen, Per Henrik Svalastog, Worm Winther, Bo Krister Wallström ja John Hegre) astus uue etendusega „Baktrüppen Light Metal Band“ üles tänavuaasta NU PERFORMANCE FESTIVALi (11.–14.11.2009) raames Kanuti Gildi saalis.

Eellugu

Lugu sai alguse sõbra plaanist tähistada oma sünnipäeva kinos käiguga. Esialgu oli kavas "Zombielandi" vaatama minna, kuid viimasel hetkel otsustas sõber ümber ja valis "Vääritud tõprad". Kuna muudatus tuli ootamatult ja mul juhtus kiire päev olema, siis ei jõudnud enamat, kui visata vaid kiire pilgu linateose pealkirjale. Kihutasin kinno, kuklas mõte tiksumas, et kas kavas tõesti midagi paremat ei olnud ja nüüd pean, austusest sõbra vastu, kannatama mingisugust magedat Hollywoodi märulit? Sest just odava action‘i järgi see pealkiri minu jaoks lõhnas.

Jõudnud oma istmeni, tabas mind esimene üllatus. Naabertoolil oli platsi võtnud üks minu lugupeetud õppejõud ülikoolist. Olin hämmastuses.Tundus arusaamatu, miks ajanappuses vaevlev professor on tulnud taolist kahtlase väärtusega filmi vaatama. Hea küll, mõtlesin, ehk on tal ajud lihtsalt teaduse tegemisest „krussi läinud“ ja vajab veidi pingevabamat vaheldust. Viimased kinosaali valgustanud hiiresilmad kustusid ja juba esimesed kaadrid tõid loosse selgust.

Lugeja ehk tahaks nüüd öelda: “Stop! Sa pidid ju Baktrüppen Light Metal Bandist, mitte Tarantino uuest filmist kirjutama!?”

Põhilugu

Kursuse raames peate kirjutama ühe retsensiooni. Nii seisab kirjas muusikakriitika loenguid tutvustaval infolehel. Esialgu on kavas minna Kosmikuid kuulama-arvustama, aga ajanappuse tõttu jääb see plaan teostamata. Aga parajasti on algamas NU PERFORMANCE FESTIVAL, mille läbivateks teemadeks seekord popkultuur ja selle orbiidil tiirlevad kaaslased nagu fantaasia, iha, raha, seksuaalsus jne. Selline kontseptsioon mulle sobib ja Baktrüppen Light Metal Band kõlab hästi. Viimase hetkeni on ebaselge, kas pääsen just norrakate etendust vaatama ja nii satungi saali ilma eelnevate teadmisteta laval sündimahakkava kohta.

Tuled kustuvad ja... mis see on? Lavale kargavad tüübid, potikaaned kõhu peale seotud. Kas see ongi tänapäeva „light metal“? Igal juhul nutikas idee, mida võiks algajatele trummimängu huvilistele soovitada – odav ja ei tee kõva lärmi. Lisaks “kõndivatele” trummidele (2 komplekti!) musitseeritakse kitarri, trompeti, mikserpuldi, laste lõõtsapilli ja muude rohkem või vähem ebaharilike instrumentidega. Etenduses vahelduvad pillilood teatritükkidega, seega on tegu omalaadse eksperimentaalse muusikateatriga.

Kuigi ma etenduse kontseptsiooni detailidesse süüvida ei suutnud (osaliselt ka norrakate tugevaaktsendilise ingliskeelse kõne tõttu), on tüki peaeesmärk – uurida rahamailmas toimuvat – ka teemasse sügavamalt laskumata aimatav. Nii rännatakse läbi ajaloo rauaajast MASU-ni, peegeldades majanduses üha kasvavat segadust. Laval toimuv on parajalt pöörane ja piisavalt segadusttekitav, et luua seoseid etenduse ja igapäeva vahel – börside peadpööritav virr-varr ja pankade “lühinägelikkus” on Baktrüppeni pannud jutustama pangaröövi hauduvast teepotist ja rahavabrikusse tungivatest lehmadest. Tundub hullumeelne? Igal juhul mulle tundub ja praegu omaenda kirjeldust lugedes, ei oleks ma sugugi kindel, et taolise eelinfo põhjal teatrissemineku veel ette võtaksin, millest nüüd, etendust näinuna, üksjagu kahju oleks.

Järellugu

“Mida sa öelda tahad?”, küsib lugeja

Seda, et üldlevinud arusaama kohaselt ei peaks raamatut hindama kaante kirevuse, vaid sisu järgi. Sama kehtib kunsti (kino, teater jne) kohta, mida ei peaks väärtuslikuks-väärtusetuseks tembeldama üksnes hästikõlava pealkirja või autori tuntuse põhjal. Tõsi ta on, et praegune kiire elutempo ei soosi süvenemist ja nõnda võime mõnegi hinnalise teose pikemalt mõtlemata prügikasti saata.

Läheneme samale probleemile vastupidisest vaatepunktist ja püstitame küsimuse hoopis niipidi: kas tundmatu autor ja mittemidagiütlev pealkiri võivad teosele lisaväärtust anda? Lugedes Juri Lotmani “Filmisemiootikast” teadmatuse ja informatsiooni uudsuse seoste kohta (kus ei ole teadmatust, seal ei saa olla uut teavet), tabas mind äratundmisrõõm. Sest juba pikemat aega olen oma mõtteis vaaginud küsimuse üle, kas kunsti üheks eesmärgiks ei võiks olla publikule üllatusmomendi valmistamine – situatsioon, millesse praeguses üleinformeeritud ühiskonnas üha harvemini satume? Igal juhul mina julgen soovitada ja innustada lugejat teinekord mõnele kultuuriüritusele nö puhta lehena minema. Miks? Sest pärast oma kogemusi ei ole ma enam sugugi nii veendunud, et eelnev informeeritus (mis tahes-tahtmata meie taju mõjutab) tingimata kasulik on. Ehk oleks vahelduseks tore lasta end üllatada?

Aliis Kiiker
(TLÜ Eesti Humanitaarinstituut, Nüüdiskultuuri keskuse magistrant)
Artikkel sai trükivalmis 24.11.2009

-----------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.
 

MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Analüüsitakse nüüdismuusikat kui nähtust kõige laiemas plaanis (akadeemilisest kuni rokk-/popmuusikani). Keskendutakse nüüdismuusika arvustamisele ja käsitletakse seda koos nüüdiskunsti ja nüüdistantsuga nüüdiskultuuri terviknähtusena.

Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on esimesel kahel aastal kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (muusikateadlane ja -kriitik), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). 2009 on lisaks Maris Valk-Falgule kutsutud Maria Mölder (muusikakriitik ja toimetaja, popmuusikaspetsialist), Tui Hirv (laulja, muusikakriitik ja -teadlane ja kirjanik) ning Kai Tamm (muusikateadlane ja toimetaja). Lisaks Tallinna Ülikooli Muusika osakonnale kuulub eriline tänu kursuse senise toetamise eest erinevatele festivalidele-kontserdikorraldajatele, eelkõige, EMTA ja Sügisfestival, Eesti Kontsert ja NYYD-festival, Eesti Meediakunstnike Ühing ja PLEKTRUM, HUH (Hea Uus Heli), Jazzkaar ning NU Performance festival.
 

Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii Tallinna Ülikoolis kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seni on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt (nüüdis)muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus jätkab ja laiendab oma tegutsemist ka tulevastel õppeaastatel, seda alates käesolevast õppeaastast eriti Mari-Liis Rebase (MuKriErikursus07 vilistlane) aktiivse assisteerimise toel korralduslikes ja sisulistes küsimustes, aga ka tänu kõikide teiste osalejate kaasamõtlemisele.

Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor