Seistes kahel jalal ning vaadates ulgumerd (Gert Preegel)

EMTA Sügisfestival 2007: SNU New Music Ensemble (College of Music, Seoul National University)

27. september 2007, EMTA kammersaal (Gert Preegel)

Isang Yun – „Pezzo Fantasioso“ (1988)
Byung-eun Yoo – „Sanjo“ (1993)
Tae-pyung Kwack – „Metamorphosis“ (2006/7)
Shinuh Lee – „Comfort, comfort my people“
Sukhi Kang – „Legend“ (1997)

SNU New Music Ensemble:
Jeon Jaesung (viiul)
Lim Jiyoung (klarnet)
Ko Woori (klaver)
Lee Younha (tšello)
Kim Woorim (klaver)

Tere tulemast Lõuna-Koreasse!

Tere tulemast tänapäeva itta! Mis valguses näete teie tänapäeva muusikat, mis tuleb idast? Toores ning jõuline? Pigem siiski mitte, kuid just viimast tundsin kontserti esimese pala ajal. Poleks kunagi arvanud, et asiaadid nii värvilised oma kõlalt ning interpretatsioonilt võivad olla. Olen alati arvanud, et nemad kes talitavad ühiskonna nimel ühiselt koos tehes suudavad olla isikud. Isikud kellel on midagi öelda. Olin üllatunud. Töödest kõlas läbi pillide väga veenev koostöö. Solistid andsid professionaalselt edasi erinevaid emotsioone. Isang Yun’i töö „Pezzo Fantasioso“ suutis üllatada mind pillide koostööga. Kasutatud viiul ning klarnet täiendasid üksteist või hoopis vastupidi üksteist kontra-argumenteerisid mõjus kõrvadele kui ka nahale erutavalt. See oleks olnud justkui kahe inimese dialoog muusikasse panduna.

Lõuna-Korea ja nüüdimuusika

Esimeseks nüüdismuusika viljelejaks võib Lääne mõistes pidada Isang Yun’i. Tema õpilasteks olid Sukhi Kang, Byong-dong Paik ning Chung-gil Kim. Sukhi Kang korraldas 1969-aastal Pan Music Festival mis tutvustas Aasiale erinevaid nüüdismuusika teoseid. Sellest sai olulisim nüüdismuusika festival kuni 1990 aastani mil Korea lagunes. Tänapäeval on maailmas kuulsust saavutanud Unsuk Chin ja Younghi Pagh-Paan, kes mõlemad elavad hetkel Saksamaal.

Miks klarnetit? Miks loobutakse rütmist?

Küsitav on miks kasutatakse nüüdismuusikas klarnetit. Olemuselt on see pill minu jaoks igav, lapsemeelne ning kõlavärvilt kole. Kas kõik tänapäeva muusika peab olema muserdav, karjuv ning tavakuulaja südant halvaksajav? Miks on kaotatud rütm või siis kui ei ole kaotatud on see tehtud väga keeruliseks. Ma ei pea end siin väga madalalaubaliseks, kuid sellest on vahel tõesti raske aru saada, seda just rütmilisest poolest. See lihtsalt ei mõju mulle huvitavalt. Väga raske on kuulata atonaalset ning arütmilist muusikat pikemalt kui rändlinnuparve lend sügisel. Kas sellise mainitud muusika pikem kuulamine mitte ei mõju halvasti? Ja kas me tahame oma kuulajaid aidata sellega, et nad lahkuvad kontsertilt mornid näod ees ning meel halb? Ma ei räägi siin akadeemilisest ilust...pigem harmooniast, mida nendes töödes sooviks näha, mis tihtilugu modernses/postmodernses kunstis minuni läbi teoste ei jõua. Kas see on taotluslik?  Ei taha kuulata kui halb elu on. Ma lihtsalt ei usu seda.

Meil on ühine Jumal

Tulles teise osa juurde mõjus mulle väga sügavalt Shinuh Lee kolmeosaline „Comfort, comfort my people“. Tekkis mõte, et meie eestlased ning nemad lõuna-koreaalased ei olegi nii erinevad. Meil on ühine Jumal, kes meid kaine mõistuse juures hoiab.  Esitatu oli väga romantiline, samas ühendatud atonaalsuse ning tänapäeva kõlavärvidega. Oli kasutatud korduseid, erinevaid helitugevusi, mis muutusid järsult ettearvamatutes olukordades. Teose romantilisuse juures jäi siiski õhku peidetuna karmust viidates sellega dualismile. Veendusin jällegi, et jumal olenemata religioonist mõjub inimestele „jumalikult“. See toob meid tagasi väärtuste juurde millest ei tohiks loobuda. Mõelge, kui süda loobub rütmist ning hakkab kaasaegset kunsti tegema. Vaevalt, et see meile meeldiks olles selle inimese nahas. Miks siis peaks meeldima selline muusika? Et astuda edasi ning uurida sügavamalt mis veel maailmas olemas on? Uudishimu pole just meie kõige suurem voorus. Üks naine olevat jäänud oma uudishimu pärast pimedaks, piiludes munka, kes kunagi ennast rahvale ei paljastanud. Ärge lõhkuge kõike vana. Jätke midagi alles.

Gert Preegel (TTÜ Keemiatehnoloogia õppetooli tudeng)

-----------------------------------------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse raames, mis leidis aset sügissemestril 2007. a. Tallinna Ülikooli Kunstide teaduskonna muusikaosakonnas ja mille põhiidee oli arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk oli anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastati mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale – PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH , NYYD – ja kuulati külalislektorite loenguid – Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Tiina Õun (TMK) ja Igor Garshnek (Sirp). Kursust on toetanud mh TLÜ muusikaosakond, festivalid PLEKTRUM ja HUH, EMTA ja Eesti Kontsert ning ülal nimetatud külalislektorid. Kursus oli avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega olid esimesest kursusest osavõtjad mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised.

Gerhard Lock
(TLÜ lektor ja muusikateadur, Klassikaraadio arhivaar-internetitoimetaja)