Internationales Klangkunstfest farb_laut
17. oktober – 15. november 2008, Berliin (Olivia Verev)
Rahvusvaheline Helikunstifestival farb_laut, mida võiks tõlkida kui värv_heli (toon), värv_kõla (kõlavärv).
Christina Kubisch, Adam Geczy, Thomas Gerwin, Hauke Harder, Douglas Henderson/David Brody, Seiji Morimoto, Wolfgang Spahn.
Ürituse nime järgi ootasin umbes kunstihoone suurust ruumi. Sisenedes aga selgus, et tööd paiknevad kolmes keskmise suurusega galeriiruumis ning rahvusvahelise helikunstifestivali näituse pool on esindatud kõigest 7 teosega.
Tööd olid vastavalt ruumidele liigendatud kolme ossa: galeriisse sisendes paremal oli suurim ruum, järgnes tagumine ruum 3 interaktiivse tööga ja pisikese videoruumiga ning kolmas näitusepind jäi galeriisse sisenedes vasakule. Ürituse kodulehelt võib lugeda, et helikunsti festival “värv_heli” proovib panustada heli ja värvi vahelistesse suhetesse “digitaalse valdkonna”, iseäranis just helikunsti perspektiividest lähtuvalt ja koosneb kolmest teineteist täiendavast osast: näitus, kontserdid/performance`id ning lühike sümpoosium.
Thomas Gerwin, kes oli antud üritusel nii kuraatori, galeristi kui ka kunstniku rollis, eksponeeris näitusel kahte installatsiooni. Esimeseks oli koostöös Adam Geczy`ga valminud "Area Contra Punctus 3" (2006/2008), kus terve ruumi täitsid 5–6 televiisorit, mis edastasid vahelduvaid värve ning morse-laadis üheplaanilist siinusheli. Pikemal vaatamisel hakkas televiisorite grupp mõjuma üsna hüpnootiliselt: siinushelide rütm jäi samaks, aga värvid televiisorites vaheldusid, mistõttu teravnesid nägemismeeled ja iga vahelduv värvitoon saabus kui käsk: punane!, kollane!, sinine! ”augen-auf-schlag” (2008) oli Gerwini teine koostööprojekt ning tundus avamisel eriti populaarne olevat just laste seas. Elektrooniline trummikomplekt ühendatud projitseerimispinnaga trummikomplekti ees töötas meetodil löö trumme, näed värve. Installatsioon mõjus ja nägi välja üsna lapsik. Ei äratanud soovi ise trumme minna toksidma ja löömisel tekkiv projektsioon meenutas media player`i muutuvaid taustavisualisatsioone. Koostöö oli seekord Wolfgang Spahniga.
Naljakana mõjus Wolfgang Spahni ”Pray for Art” (2007), kus visuaalne pool oleks võinud olla palju üllatuslikum, kuid idee panna vaatajad oma töö ees põlvitama (palvetama) on ääretult sümpaatne. Interaktiivse installatsiooni töömeetodiks oli nn pihipingis põlvitava vaataja käte ja põlvede surve, mille mõjul hakkab ekraanile ilmuma muster.
Christina Kubisch, Adam Geczy, Thomas Gerwin, Hauke Harder, Douglas Henderson/David Brody, Seiji Morimoto, Wolfgang Spahn.
Ürituse nime järgi ootasin umbes kunstihoone suurust ruumi. Sisenedes aga selgus, et tööd paiknevad kolmes keskmise suurusega galeriiruumis ning rahvusvahelise helikunstifestivali näituse pool on esindatud kõigest 7 teosega.
Tööd olid vastavalt ruumidele liigendatud kolme ossa: galeriisse sisendes paremal oli suurim ruum, järgnes tagumine ruum 3 interaktiivse tööga ja pisikese videoruumiga ning kolmas näitusepind jäi galeriisse sisenedes vasakule. Ürituse kodulehelt võib lugeda, et helikunsti festival “värv_heli” proovib panustada heli ja värvi vahelistesse suhetesse “digitaalse valdkonna”, iseäranis just helikunsti perspektiividest lähtuvalt ja koosneb kolmest teineteist täiendavast osast: näitus, kontserdid/performance`id ning lühike sümpoosium.
Thomas Gerwin, kes oli antud üritusel nii kuraatori, galeristi kui ka kunstniku rollis, eksponeeris näitusel kahte installatsiooni. Esimeseks oli koostöös Adam Geczy`ga valminud "Area Contra Punctus 3" (2006/2008), kus terve ruumi täitsid 5–6 televiisorit, mis edastasid vahelduvaid värve ning morse-laadis üheplaanilist siinusheli. Pikemal vaatamisel hakkas televiisorite grupp mõjuma üsna hüpnootiliselt: siinushelide rütm jäi samaks, aga värvid televiisorites vaheldusid, mistõttu teravnesid nägemismeeled ja iga vahelduv värvitoon saabus kui käsk: punane!, kollane!, sinine! ”augen-auf-schlag” (2008) oli Gerwini teine koostööprojekt ning tundus avamisel eriti populaarne olevat just laste seas. Elektrooniline trummikomplekt ühendatud projitseerimispinnaga trummikomplekti ees töötas meetodil löö trumme, näed värve. Installatsioon mõjus ja nägi välja üsna lapsik. Ei äratanud soovi ise trumme minna toksidma ja löömisel tekkiv projektsioon meenutas media player`i muutuvaid taustavisualisatsioone. Koostöö oli seekord Wolfgang Spahniga.
Naljakana mõjus Wolfgang Spahni ”Pray for Art” (2007), kus visuaalne pool oleks võinud olla palju üllatuslikum, kuid idee panna vaatajad oma töö ees põlvitama (palvetama) on ääretult sümpaatne. Interaktiivse installatsiooni töömeetodiks oli nn pihipingis põlvitava vaataja käte ja põlvede surve, mille mõjul hakkab ekraanile ilmuma muster.
Wolfgang Spahn, ”Pray for Art” (2007)
Foto internetist: spahn.de
Foto internetist: spahn.de
Väikeses suletud ruumis näidati Douglas Hendersoni ja David Brody ”Disobey This Command” (2008) 3-D animatsiooni, müstilise ja veidi kosmilise ning samuti ka äreva helilise taustaga. Äreva seetõttu, et ekraanil näidatav video ja sinna juurde komponeeritud heli toetasid teineteist suurepäraselt. Video minimalistlik esteetilisus mõjus nii meditatiivselt kui ka sugestiivselt. Animatsioonis kasutatav nn algosake meenutas oma struktuurilt suurendatud bioloogilist ja/või arhitektuurilist vormi, millest arenes terve ehitiste kompleks. Vaatamisel tekkisid seosed ühiskonna- ja elustruktuuride kriitikaga. Pähe turgatasid ka paranoilised vabamüürluse teemad ning Kafka lõputud koridorid. Sellelt näituselt kõige mõjuvam teos, heli ja visuaali sümbioos töötas kõige efektiivsemalt.
Douglas Henderson ja David Brody: ”Disobey This Command” (2008)
Tagumises ruumis veidi eraldi asetsev Christina Kubischi ”Über die Stille” (2008), oli spetsiaalselt selle ürituse jaoks kontseptsiooniliselt mõeldud. Kubisch oli valge sinise valgusetundliku värviga seinale kirjutanud teksti ning vaatajad võisid seda ise raha turvamärkide tuvastajaga valgustada. Vaikus (heli puudumine) kirja pandud tekstina, vastukaaluna ümbritsevale akustilisele ruumile. Saksa keelt mitte kõnelevale publikule jäi kindlasti üks kiht tööst teksti tõttu kättesaamatuks.
/…/ “Es scheinen so golden die Sterne, am Fenster ich einsam stand und hörte
aus weiter Ferne ein Posthorn im stillen Land. Eine Art von Stille die
leuchtet stille!“/…/
(Nii kuldselt säravad tähed, aknal ma üksi seisin ja kuulsin kaugelt kaugusest ühte postisarve vaiksel maal. Üks vaikuse olemise viise, mis valgustab vaikust!)
Seiji Morimoto ”Passage” (1999). Kahe suurema ruumi vahel oli laud, millel asetsesid hunnikus kivid. Katsuda neid ei tohtinud ning aeg ajalt oli nõrka prõksumist kuulda, üleüldiselt suuremat tähelepanu nad ei äratanud. Brošüür kirjutas, et Morimoto olla osad kivid pooleks lõiganud, kõlarid neile sisse panud, tagasi kinni liiminud ning raadiosaateid kividesse edastanud, samal ajal kui väljaspool kive olevad mikrofonid samu saateid uuesti lindistasid.
/…/ “Es scheinen so golden die Sterne, am Fenster ich einsam stand und hörte
aus weiter Ferne ein Posthorn im stillen Land. Eine Art von Stille die
leuchtet stille!“/…/
(Nii kuldselt säravad tähed, aknal ma üksi seisin ja kuulsin kaugelt kaugusest ühte postisarve vaiksel maal. Üks vaikuse olemise viise, mis valgustab vaikust!)
Seiji Morimoto ”Passage” (1999). Kahe suurema ruumi vahel oli laud, millel asetsesid hunnikus kivid. Katsuda neid ei tohtinud ning aeg ajalt oli nõrka prõksumist kuulda, üleüldiselt suuremat tähelepanu nad ei äratanud. Brošüür kirjutas, et Morimoto olla osad kivid pooleks lõiganud, kõlarid neile sisse panud, tagasi kinni liiminud ning raadiosaateid kividesse edastanud, samal ajal kui väljaspool kive olevad mikrofonid samu saateid uuesti lindistasid.
Seiji Morimoto: ”Passage” (1999)
Hauke Hardneri heliinstallatsioon kolme kõlari ja rütmiliselt vahelduvate siinushelidega ”Grigio Due” (1998). Heli oli piisavalt tugev, kuid kolmest kõlarist jäi siiski liiga väheseks, et ära täita galeriiruum, eriti just visuaalselt.
Hauke Hardner: ”Grigio Due” (1998)
Foto internetist: haukeharder.net
Foto internetist: haukeharder.net
Näitusel olevad heliinstallatsioonid oleks võinud kuraatori poolt olla rohkem omavahel dialoogi pandud. Eraldiseisvate ruumide siseselt kooslus toimus, ent tugevam oleks see võinud olla galeriiruumide vahel. Puudus ühtne heliruumi(Klangraum), kuid ehk oligi seekord rõhk terminil värv.
Olivia Verev (EKA Interdistsiplinaarsed Kunstid I kursuse magistrant)
Olivia Verev (EKA Interdistsiplinaarsed Kunstid I kursuse magistrant)
-----------------------
Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi muusikaosakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.
MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). Lisaks TLÜ muusikaosakonnale on kursust toetanud erinevad festivalid-kontserdikorraldajad, sh PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH, NYYD (Eesti Kontsert), Jazzkaar jpt.
Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus plaanib jätkata ja laiendada oma tegutsemist ka tuleval õppeaastal.
Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor
EMTA muusikateaduse doktorant
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar