Jõulujazz
13. detsember 2008, Michael Manring KUMU auditooriumis (Sandra Tamm)
13. detsember 2008, Michael Manring KUMU auditooriumis (Sandra Tamm)
13. detsembril esines Jõulujazzi raames KUMU auditooriumis maailmakuulus ameeriklasest bassimängija Michael Manring. Saal oli välja müüdud, ent kohale oli tulnud piletita fänne, kes lootsid viimasel hetkel imekombel veel pileteid saada.
Tagasihoidliku olemisega mees astus rahva ette ja võttis kätte ühe kolmest basskitarrist, mis näis tema kõrval tohutu suur. Peagi esimesi noote kõlama lastes oli aga selge, et Manring valitseb oma pilli täielikult ja seda kusjuures alandikult ja pilli austades. Esimene lugu kandis nime “Excuse me, Mr. Manring”. Pikka loosse mahtus erinevaid mängustiile. Vahepeal kasutas Manring E-Bow'd, ehk magnetit, mis tõmbab keeled helisema. Tekitatud helid olid müstiliselt uinutavad ja lummavalt ilusad; need meenutasid poognaga tõmmatud hääli, mida oleks raske seostada basskitarriga, sest sellist häält bassist üldjuhul oodata ei oska. Esimese loo lõpus vabandas Manring, et lugu liiga pikaks venis, kuna ta oli improviseerima jäänud. Siit ka väike seos loo nimega.
Uskumatu, aga tõsi – järgmisena pakkus Manring Beethoveni ühest klaverikontserdist üht osa! Ta küll tõdes, et mängib seda vales võtmes ja vale instrumendiga, kuid seda huvitavamaks see loo tegi. Pärast seda tuli esitusele lugu “La Sagrada Familia”, mis on pühendatud Barcelona samanimelisele katedraalile. Jällegi oli tegu müstiliste helidega, mis sedapuhku meenutasid mingisuguseid idamaiseid pille. Manringil tundus olevat üks lisa kätepaar (nähtus, millele ka teised kriitikud juba viidanud), sest vahel ei olnud aru saada, kust need hääled kõik tulid. Heliliste eriefektidele jäi peale siiski artisti sõrmede osavus, mis on tõepoolest haruldane ja väga isikupärane.
Michael Manring KUMU auditooriumis
Osava improviseerijana sulandas ta järgmiseks kokku kolm lugu: ”American Blues”, ”Mercy, Mercy, Mercy” ja ”White Christmas”. Seekord kasutas ta erinevate mänguvõtete kõrval ka näiteks lihtsalt küünega mööda keelt krigistamist. Järgmise loo tarvis kasutas ta enda sõnutsi arvatavasti kõige imelikumat pilli üldse. Nimelt on tegemist bassiga, mis oli valminud koostöös artisti endaga. Pill on ehitatud selliseks, et mängimise keskel oleks võimalik kiiresti ja lihtsalt häälestust muuta. Lugu kandis nime ”Adhan”, mis on tema üks kuulsamaid ja pühendatud islamlikule palvele. Selles loos kasutas Manring lausa kahte E-Bow'd ning seetõttu mõjusid helid veelgi ebamaisemalt kui varem. Tõeliselt meeli ülendav teos.
”The Enormous Room” on inspireeritud 20. sajandi populaarse poeedi Edward Estlin Cummingsi loomingust. Lugu oli rahulik, kuid silmi kinni panna publik vist ei raatsinud, sest oluliselt huvitavam oli jälgida, kuidas uinutavaid hääli tehakse. Manring vahetas häälestusi osavalt ja kiirelt keset mängu. Eriti märkimisväärset sõrmede tööd võis kogeda loos ”Helios”. Pala oli ühtlasi palju rütmilisem ja vastandiks eelmisele, märksa voolavamale loole. See oli Manringi kontserdi viimane teos. Publiku meelest aga mitte, sest keegi ei hoidnud tagasi oma emotsioone ja peagi oli artist aplausi kutsel tagasi ja esitas loo ”I left my heart in San Francisco”, mis oli pühendatud tema kahele tütrele, kes oma isa koju ootasid. Kui siiamaani esitas Manring oma lugusid silmad kinni ja pidevalt naeratades, siis nüüd oli ta märksa tõsisem ja kurvameelsem. Ilmselt oli koduigatsus juba väga suureks kasvanud, kuid see lugu sobis ilusasti punktiks tema 2008. aasta esinemistele.
Sandra Tamm (TLÜ Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo I kursus)
Antud kontserdil kavalehte ei jagatud, seetõttu täpsemat kava lisada ei saa.
-----------------------
Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi muusikaosakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.
MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). Lisaks TLÜ muusikaosakonnale on kursust toetanud erinevad festivalid-kontserdikorraldajad, sh PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH, NYYD (Eesti Kontsert), Jazzkaar jpt.
Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus plaanib jätkata ja laiendada oma tegutsemist ka tuleval õppeaastal.
Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor
EMTA muusikateaduse doktorant
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar