Võimumonopolis dirigent - ütleb, näitab ja kaob (Terje Toomistu)

NYYD ’09: Heiner Goebbels, "Eraritjaritjaka" (Musée des phrases / lausete muuseum) (2004), 24.10.2009 Tallinn, Salme kultuurikeskus (Terje Toomistu)

Heiner Goebbels, "Eraritjaritjaka" (Musée des phrases / lausete muuseum) (2004)
Tekst: Elias Canetti
Idee ja lavastus: Heiner Goebbels
Näitleja: André Wilms
Muusikud: Mondriaan Quartett
Live-video: Bruno Deville
Helikunstnik: Willi Bopp
Produtsent: Théâtre Vidy-Lausanne

Saksa nüüdishelilooja ja lavastaja Heiner Goebbels sünteesis keelpillikvarteti, videokunsti, näitelajatöö Elias Canetti tekstidega, esitades küsimusi inimese ja ühiskonna, avaliku ja privaatse, näilisuse ja tegelikkuse kohta. Andmata ühtegi vastust.
 
 

Tume lava, neli tooli. Vaikus. Siseneb keelpillikvarett, kuid publik ei aplodeeri, nagu tavaliselt kontserdile kohane. Saal ootab midagi muud. Ootab lavastust, kus plaksutada tohib alles etenduse lõpus. Ometi näib kõik jätkuvat klassikalise kontserdi printsiibil. Mondriaani kvarteti kuueteistkümnel keelel hajutab Dmitri Šostakovitš oma kaheksanda keelpillikvartetiga publiku argipäevased mõtted, asendades need stoilise tühjusega, millest võiks edasi areneda ükskõik mis. Ent meloodia hoogustub, helid dissoneeruvad, õhkkond pingestub. Ühel hetkel tõusevad muusikud püsti ja kaovad nendele koondunud punktvalguse sõõrist. Muusika jääb kestma.

Pilkasest pimedusest algab uus elu. Lava avaneb ja korraga tunnen, et olen nüüd päriselt teatris. Siseneb näitleja André Wilms ning räägib Elias Canetti sõnadega märkidest koltunud paberil ning sõnadest, mis pole kunagi uued, kuid jäävad kestma igavikuks.

Wilms räägib sellest, kuidas inimesed seisavad liikumatult kõrvuti nagu keeglikurikad, oodates neile lähenevat kuuli ning lootes kukkudes pihta saada võimalikult paljudele teistele. Ta otsib valgusvihu jälgedes oma suunda laval konstrueeritud reaalsuses ning leiab eest kentsaka roboti, kes kui loom, kelle keelt me ei mõista, naerab kindlasti vaikimisi inimkonna rumaluse üle. Seejärel võtab Wilms üles dirigendi kui otsese võimu sümboli teema. Dirigendil on ligipääs kõikide pilllimeeste partituuridele. Teisisõnu on tal ligipääs kõikide osatäitjate teadmistele. Ta ütleb. Näitab. Ja … kaob. Vaid umbes 20 minutit pärast lavastuse algust tõmbab Wilms kuue peale ning lahkub saalist. Ta istub autosse ning sõidab minema. Publik on jahmunud. Laval valitseb tühimik.

Näeme peaosatäitja teekonda projitseerituna hiiglaslikule majale. Autoaknast paistavad Kalamaja pimedad tänavad. Mees räägib vankumatu kindluse ja kriitikaga ühiskonnast või utoopiast, kuhu me ei tahaks jõuda, kuid kuhu ilmselt oleme juba teel. Balti jaam. Läheneme Vanalinnale. Kaugele me sõidame?!

Mees väljub autost, jalutab mööda niiskeid munakive väravateni, siseneb ning ronib mööda nagisevaid treppe üles, pistab võtme lukuauku ning astub korterisse. Siseneme kellegi privaatsesse sfääri, oleks nagu pisut piinlikki. Mees tõstab esikulaualt tänase Postimehe, rebib kalendrilt eilse kuupäeva, heidab pilgu jalgpalli otseülekandele televisioonis. Kell köögi seinal näitab 20.03. Kontrollin – oleme endiselt reaalajas. Ainult et meie istume naelutatuna saalis ning naudime Maurice Raveli keelpillikvartetti F-duuri. Samal ajal jookseb meie ees etendus, mille tegevus toimub kümne-minutise sõidu kaugusel kuskil Vanalinna korteri

Kui mees hakkab endale jätkuvalt irriteeriva monoloogi saatel omletti praadima, on etendus viinud mind nii kaugele, et peaaegu tunnen saalis levivat toidu lõhna. Mis on ju täiesti võimatu. Ometi on tegevus näitlejatöö ning muusikute vahel kohati täpsuseni sünkroniseeritud. Me vaataks nagu filmi oma muusikaga, kuigi siin toimub vastupidine – kuulame Raveli, mida saadavad kellegi argipäevased toimetused oma keskpärases korteris.

Just siis, kui hakkan kontseptsiooni absurdsusega tasapisi harjuma, saab publik järgmise jahmatuse osaliseks. Ekraanile ilmub laval mänginud Mondriaani keelpillikvartett, kes istub nüüd vanamehe esikus ning mängib endise eksimatusega Raveli. Avanevad maja aknad ning nendest paistab see sama Vanalinna korter, näitleja ja operaator.  Meie ees on lahti rullunud kolmetasandile visuaalne kuvand, millele Bachi Fuugakunsti polüfoonia ning Canetti mitmetähenduslikud read lisavad veelgi dimensioone.

Kui näitleja tuleb tagasi koltunud paberil looklevate märkide ning igavesti kestvate sõnadeni, veendun veelkord žanriüleste teoste võimsuses. Ideaalis muutub muusika veelgi  mõjusamaks, kui seda toetab tabav lavastus ning Canetti sõnad kõditavad mõnusalt mõttevoogu. Goebbelsi püüe hoida elemente alati lahus – lavastajana jälgida, mis on parajasti fookuses – lubas teatud määral vaheldumisi keskenduda visuaalsele, lingvistilisele ja helilisele küljele. Ometi võib arvata, et kaasaja multimeediaühiskonnale omane üha enam visuaalset nõudev publik saavutas siingi esmajärjekorras kontakti pildilise ja keelelisega. Selle võrra jäi muusika sageli tagaplaanile, kuid ilmselt on see ka sotsiaalne paratamatus.

Pigem võimaldab multidimensiooniline etendus olla haaratud kõikide meelte abil. Nii kujuneb ka elamus "Eraritjaritjakast" rabavas sünteesis, milles seguneb laulev Ravel, ühiskonnakriitiline Canetti, reaalsust nihutav videokunst, saalis hõljuv omleti lõhn ning Heiner Goebbelsi otsustav lavastajakäsi, mis nagu võimumonopolis dirigent tunneb kõikide osalejate partituure. Kuid ta ei selgita midagi. Goebbels ütleb, näitab ja kaob.

Terje Toomistu
(TÜ Ajakirjanduse ja kommunikatsooni instituut)
Artikkel sai trükivalmis 20.11.2009

Inglise keelne kokkuvõte:

Conduction in Power - Speaks, Shows and Disappears
NYYD ’09: Heiner Goebbels, "Eraritjaritjaka" (Musée des phrases) (2004)
24.10.2009 Tallinn, Salme kultuurikeskus

Text: Elias Canetti
Idea and stage director: Heiner Goebbels
Actor: André WilmsMusicians: Mondriaan Quartett
Live-video: Bruno Deville
Sound artist: Willi Bopp
Producer: Théâtre Vidy-Lausanne

German composer and music director Heiner Goebbels synthesized string quartet, video, and stage work with Elias Canetti’s texts, proposing questions about society and the individual, public and private, fiction and reality. Without giving any answers.

A dark stage. Four chairs. Everything refers to a classical string quartet concert, but the audience is not applauding as the musicians enter. They are waiting for something else. They are waiting for a performance, where you can clap your hands when everything is over. Mondriaan Quartet with it’s sixteen strings and Shostakovich scatters away our daily thoughts and leaves emptiness instead, setting the stage for any possible outcome.

A man enters the stage, actor André Wilms. He is talking with Canetti’s words about the conductor as a symbol of direct power. The conductor has an access to all partitures of the instrumentalists. In other words, he has the access to all knowledge of the players.

He speaks. Shows. And … disappears. Wilms sits in a car and drives off to another part of the city. Soon we enter into a private sphere of someone, only projected on a screen for the audience. We are listening to Ravel, synchronized with movements of a man in an apartment far away from us. But as soon as the audience gets used to the absurdity of the situation, comes another twist. In fact Wilms was all the time on the stage right behind the screen.

Goebbel’s endeavor of keeping the elements separated let us concentrate alternately on the visual, linguistic or sound. Although I’m sure that the audience primarily got connected with the visual, but this is probably the inevitability of today’s multi-mediated world.

Rather I’d say that a multidimensional performance allows the audience to use all senses, which made the experience of “Eraritjaritjaka” especially stunning.

Terje Toomistu
(University of Tartu, Institute of journalism and communication)
Abstract 19.11.2009

Photos by Terje Toomistu

-----------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.

MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Analüüsitakse nüüdismuusikat kui nähtust kõige laiemas plaanis (akadeemilisest kuni rokk-/popmuusikani). Keskendutakse nüüdismuusika arvustamisele ja käsitletakse seda koos nüüdiskunsti ja nüüdistantsuga nüüdiskultuuri terviknähtusena.

Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on esimesel kahel aastal kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (muusikateadlane ja -kriitik), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). 2009 on lisaks Maris Valk-Falgule kutsutud Maria Mölder (muusikakriitik ja toimetaja, popmuusikaspetsialist), Tui Hirv (laulja, muusikakriitik ja -teadlane ja kirjanik) ning Kai Tamm (muusikateadlane ja toimetaja). Lisaks Tallinna Ülikooli Muusika osakonnale kuulub eriline tänu kursuse senise toetamise eest erinevatele festivalidele-kontserdikorraldajatele, eelkõige, EMTA ja Sügisfestival, Eesti Kontsert ja NYYD-festival, Eesti Meediakunstnike Ühing ja PLEKTRUM, HUH (Hea Uus Heli), Jazzkaar ning NU Performance festival.

Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii Tallinna Ülikoolis kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seni on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt (nüüdis)muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus jätkab ja laiendab oma tegutsemist ka tulevastel õppeaastatel, seda alates käesolevast õppeaastast eriti Mari-Liis Rebase (MuKriErikursus07 vilistlane) aktiivse assisteerimise toel korralduslikes ja sisulistes küsimustes, aga ka tänu kõikide teiste osalejate kaasamõtlemisele.

Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor