Kes armastab, see kannatab (Inge Vent)

Mari Vihmandi ooperi „Armastuse valem“ lavastusest Estonias 23. oktoobril 2009, NYYD‘09 (Inge Vent)

Mari Vihmandi ooperit „Armastuse valem“, mille maailmaesiettekanne oli 17. oktoobril 2008 Rahvusooperis Estonia, võib kokku võtta Thomas Manni sõnadega: „See, kumb armastab rohkem, on halvemal positsioonil ja peab kannatama.“ Lavateos põhineb Esther Vilari 1985. aastal ilmunud samanimelisel lühiromaanil „Armastuse valem“, mille tegevus toimub 1950. aastate Argentinas ja räägib kahe noore inimese, rikka juuditari Nina Glucksteini (Helen Lokuta) ning kuulsa tangolaulja Chucho Santelmo (René Soom) traagilisest armuloost. Sarnaselt nagu raamatus, on samuti Vihmandi ooper üles ehitatud raamjutustuse põhjal, kus eakas naiskirjanik Roberta Gómez Dawson (Riina Airenne) räägib Nina ja Chucho lugu, kommenteerides sündmusi ka isiklikke kogemuste najal.

Helen Lokuta ja René Soom
(foto www.opera.ee)

Ooperi ülesehitus jättis tervikliku mulje: avamäng, soprani aaria, tenori aaria, ansamblid, koor, orkestrid, balletinumbrid olid „omal kohal“. Seejuures tulebki ära märkida lavastaja Liis Kolle, kunstnike Ann Lumiste, Airi Erase ja koreograaf Ana Mondini suurepäraselt mõttestatud tööd lavastuse tervikpildi loomisel. Romaanis jutustatav lugu on iseenesest lihtsa moraaliga: et hoida mehe armastust, ei tohi naine talle oma tundeid näidata – mõjub pigem siiski naiivse ning lapselikuna, kui elukogenud naise õpetussõnadena. Sellest lähtuvalt jäi ka psühholoogilisest pingestatusest kulminatsioon tulemata, kuigi solistid ning koor laulsid teksti ülima täpsusega, millest võis ka publik aru saada. Ehkki ooperi libreto oleks võinud kirjutada tervenisti inglise, saksa või hispaania keeles, otsustasid lavastaja Liis Kolle ja helilooja Mari Vihmand Maimu Bergi eestikeelse libreto kasuks, tekitades sellega aga küsimust, kas esteetiline nauding suureneks, kui asendada banaalsena mõjuv emakeel võõrkeelega. Taandudes siiski iga vaataja isiklikele eelistustele, saab öelda, et teatud situatsioonides, kus tekstiga ei suudeta tekitada sisemist pingestatust, on võib-olla isegi parem keelest mitte aru saada, aidates sel viisil keskenduda rohkem karakterit kujutava artisti laulmis- ja näitlejameisterlikkusele.

Tegemist on kindlasti ühe heal tasemel oleva nüüdisooperiga Eestis, millele annab ka kinnitust Vihmandi „Armastuse valemi“ pikk mängustaaž Rahvusooperis Estonia. Kuigi lavastusele võib ette heita liigset algteksti jälgimist, mis vähendas ootusi kindlasti teatripublikul, kes oli Vilari raamatuga juba varem tutvunud, mängiti „puudujääk“ professionaalsusega üle. Hästi mõjusid Ann Lumiste loodud 1950. aastate stiilis riided Airi Erase sürrealistike videoprojektsioonide taustal, millega omamoodi üritatakse kompenseerida libretos naiivsena tunduva „armastuse valemi“ psühholoogilise sügavuse olematust. Vilari romaani lugedes tekib mõte, et võib-olla  oleks teos paremini mõjunud mono-ooperina [1], aidates seeläbi kõrvale lükata kriitikat algteksti liigse banaalsuse ümber. Teisalt ei saa veel kindlalt väita, et eesti publik oleks valmis vastu võtma ja Rahvusooper Estonia riskima mono-ooperi esitamisega, kuigi see oleks Vihmandi lavateosele kindlasti lisanud psühholoogilist sarmi uudsust otsiva teatripubliku seas.

Siiski võib öelda, et Vihmandi ooperis oli kõike parajalt; isegi kui libretos jäi puudu sügavusest, aitasid välja professionaalsed tantsijad (Oksana Titova ja Daniel Kirsipuu või Seili Loorits-Kämbre ja Vitali Nikolajev) ning tsirkuseartistid (Elyca Edovald ja Joel Dullroy), kes oma lavalise liikumisega suutsid hoida mingisugustki süžeelist pingestatust. Vähem tähtis polnud ka koori  kasutamine lavastuses. Tuleb tõdeda, et koor küll paljuski kordas ennast nii teksti kui ka koreograafiaga, kuid võttes arvesse lavastuse üldist kompositsiooni, oleks diversuse kasutamine tundunud ilmselge liialdusena. Tuues seeläbi taaskord mõttesse mono-ooperi kasutamise – kas „üleliigsete“ süžeeliinide, nagu jutustaja rolli täitva Roberta Gómez Dawsoni (Riina Airenne) ja isegi ilusate rekvisiitide täielik kõrvale jätmine suutnuks köita ning puudutada  publiku psüühikat sügavamalt, sest tihtilugu peetaksegi ülimat lihtsust kõige ilusamaks kunsti avaldumise vormiks, millest sünnivad ka „suured“ rollid. Kuidas iga vaataja ka ei tahaks näha ooperit, lõppkokkuvõttes on aga selge, et helilooja ja lavastaja visioon Esther Vilari „Armastuse valemist“ koos kunstnike ning koreograafiga suutsid eesti publikus tänu ülimale professionaalsusele väga laialdast positiivset vastukaja tekitada.

[1] Mono-ooperi idee võimalikust ja vajalikust kinnitavad ka Ester Võsu ja Kristel Pappel artiklis "Armastus kui vale(m). Mari Vihmandi ooperi „Armastuse valem” lavastusest Estonias", Teater.Muusika.Kino, 2/2009, lk 70–79.

Inge Vent
(TLÜ Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo tudeng; Betti Alveri luulepäevade finalist 2006; Amori teatrifestivalide finalist 2006 ja 2007; Hugo Treffneri Gümnaasiumi näitetrupi „Hüpnootiline Egoist“ juhendaja 2005–2007)
Artikkel sai trükivalmis 09.01.2010

-----------------------

Inglise keelne kokkuvõte:

To Love is to Suffer

Based on Mari Vihmand`s opera „The Formula of Love“ in Estonian National Opera, October 23rd 2009, NYYD’09 (Inge Vent)

Mari Vihmand`s opera „The Formula of Love“ world`s premiére was on the 17th October 2008 in Estonian National Opera and it`s meaning can be said within Thomas Mann`s words:“The person who loves more is in the worst position and therefore has to suffer.“ The opera is based on novel named „The Formula of Love“ written by Esther Vilar in 1985. The main plot concentrates on two young people – the rich jewish girl Nina Gluckstein (Helen Lokuta) and the famous tango singer Chucho Santelmo (René Soom) and their tragic love story. Like in the book, Vihmand has used a frame story to compose the opera – she used Roberta Gómez Dawson`s (Riina Airenne) character to link the love story with wise old lady`s life experiences.

The opera structure seems to be very complete; soprano arias, tenor arias, choir, orchestra, dance numbers, ensembles were in the „right“ place. Moreover, it is important to emphasize the work of director Liis Kolle, artists Ann Lumiste, Airi Eras and choreographer Ana Mondini for creating such a psychologically complete picture for the whole play. In the novel, the main idea of the story seems to be simply a plain moral fact: to keep man`s love is not to tell him your true feelings – still, it seems to be rather naive and childish thought than elderly woman`s wise words of wisdom. Therefore, it is impossible to see culmination through psychological tension, although solists and choir sang their libretto extremly accurately, so that even the spectators could understand every word of it. Even though, it might have been better to write opera libretto profoundly in English, Spanish or German, director Liis Kolle and composer Mari Vihmand decided to use also Maimu Berg`s Estonian libretto. Moreover, it created a thought – would aesthetical value increase if we could only change mother tongue to foreign language. On the one hand, it certainly would fall back to every spectator`s personal preferences. On the other hand, in certain circumstances when text is not able to create psychological tension, it might be even better not to understand the language at all and therefore it also might help to focuse on what the artists are able to accomplish.

„The Formula of Love“ is certainly one of the best modern operas in Estonia. Even more, to be played several seasons in Estonian National Opera talk for itself. Although, there can be some blame about following too closely to the original text and therefore it can be said that it definitely decreased the expectation among spectators who seek for new experiences, still Vihmand`s opera managed to fill in „the blanks“ with the high professional performances. Also, Ann Lumiste`s 1950`s style designed clothing had admirable effect on Airi Eras` surrealistic video projections in which case it seemed to create the psychological tension of „formula of love“ which actually lacked in libretto. If one is to read Vilar`s novel, there would be a tiny thought – what if the opera would have been mono opera instead? Would it have helped to overcome the critique about following the original text? Even though, there can be no certainty that Estonian spectators and Estonian National Opera are ready for welcome a mono opera, but it would have definitely added something entirely different for those who seek changes.

In Vihmand`s opera it seemed to be everything just as it should be; even if there can be complain about lack of the deep psychological aspect in libretto, professional dancers (Oksana Titova and Daniel Kirsipuu or Seili Loorits-Kämbre and Vitali Nikolajev) and circus artists (Elyca Edovald and Joel Dullroy) still managed to maintain some of the psychological tension. The last but not the least important was the choir role in the opera because nowadays it is often to happen that composers are not able to use choir function properly. Although, the choir repeated itself often in the libretto and choreography, but if we consider the whole composition of the opera, diversus might have been complete exaggeration. Once again it will leads all thoughts  to mono opera – what kind of difference it would make if we could lose all the other storylines, like storyteller Roberta Gómez Dawson (Riina Airenne) and even all the remarkable decorations? Would it have been enough to bind the psyche of the specators because it is said that simplicity is the virtue of all the arts. To sum it up, it is how it is, but the composer Mari Vihmand`s and the director Liis Kolle`s among artists Aire Eras`, Ann Lumiste`s and choreographer Ana Mondini`s visions of the Vilar`s book have definitely made itselves through Estonia`s „cold hearts“.

Inge Vent(TLU, Middle-Eastern and Asian Studies)
Abstract 09.01.2010

-----------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.

MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Analüüsitakse nüüdismuusikat kui nähtust kõige laiemas plaanis (akadeemilisest kuni rokk-/popmuusikani). Keskendutakse nüüdismuusika arvustamisele ja käsitletakse seda koos nüüdiskunsti ja nüüdistantsuga nüüdiskultuuri terviknähtusena.

Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on esimesel kahel aastal kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (muusikateadlane ja -kriitik), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). 2009 on lisaks Maris Valk-Falgule kutsutud Maria Mölder (muusikakriitik ja toimetaja, popmuusikaspetsialist), Tui Hirv (laulja, muusikakriitik ja -teadlane ja kirjanik) ning Kai Tamm (muusikateadlane ja toimetaja). Lisaks Tallinna Ülikooli Muusika osakonnale kuulub eriline tänu kursuse senise toetamise eest erinevatele festivalidele-kontserdikorraldajatele, eelkõige, EMTA ja Sügisfestival, Eesti Kontsert ja NYYD-festival, Eesti Meediakunstnike Ühing ja PLEKTRUM, HUH (Hea Uus Heli), Jazzkaar ning NU Performance festival.

Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii Tallinna Ülikoolis kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seni on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt (nüüdis)muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus jätkab ja laiendab oma tegutsemist ka tulevastel õppeaastatel, seda alates käesolevast õppeaastast eriti Mari-Liis Rebase (MuKriErikursus07 vilistlane) aktiivse assisteerimise toel korralduslikes ja sisulistes küsimustes, aga ka tänu kõikide teiste osalejate kaasamõtlemisele.

Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor