Merekentauri varajased briljantsed nõidumised kõigest väest (prantsuse moodi)

NYYD ’07: Ensemble 2e2m (Prantsusmaa)

20. oktoober 2007, Kanuti Gildi Saal (Liisi Taniroo)

Salvatore Sciarrino (*1947)
    Centauro Marino / Merekentaur (1984)
    Trois nocturnes brillants / Kolm briljantset nokturni (1975)
Laurent Martin (*1959)
    Toute volée / Kõigest väest
Philippe Leroux (*1959)
    3bis, rue d'insister / Kolm lisapala Nõudmise tänavale (2000)
         I osa: „1.6.T” (hääldus prantsuse keeles: „in-sis-ter”)
        II osa: „PS: Ce haut son noir” / „PS: See kõrge must heli”
        III osa: „Chant adouci.fr” / „Magustatud prantsuse laul”
Toivo Tulev (*1958)
    Early Music / Varajane muusika (2007, esiettekanne)

Ensemble 2e2m (Prantsusmaa)
Véronique Fèvre (klarnet)
Véronique Briel (klaver)
Eric Crambes (viiul)
Claire Merlet (vioola)
Frédéric Baldassare (tšello)
Christian Loret (tehniline direktor)
Dirigent: Pierre Roullier

NYYD-festivali raames esines 20. oktoobril Kanuti Gildi Saalis Ensemble 2e2m, mis on esmakordselt lavale astunud juba üle 35 aasta tagasi. Ansambel peab enda üheks eesmärgiks noorte heliloojate innustamist. 2e2m on tõepoolest andnud üle 600 esiettekande, esitades nii tuntud kui ka uute tegijate muusikat.

X uue muusika festivalil NYYD ’07 esitas Ensemble 2e2m nii festivali peakülalise itaalia helilooja Salvatore Sciarrino, prantsuse heliloojate Laurent Martin’ ja Philippe Leroux’ kui ka eesti helilooja Toivo Tulevi muusikat.

Kontsert algas Salvatore Sciarrino pingeid tõstva „Merekentauriga” (1984) klarnetile, viiulile, aldile, tšellole ja klaverile. Keelpillide partii pinev arendus võimendas klaveri kulmineeruvaid akorde ning kiiret liikumist helistike vahel justkui merelainetel. Klarneti stabiilsus ja pidev kohalolek lisas kindlameelsust kasvavale jõulisusele ja eklektilisele avangardismile.

Laurent Martin alustas küll džässmuusikuna, kuid peagi avastas enda jaoks nüüdismuusika ning on pälvinud sel alal mitmeid preemiaid. Tema teos klaverile „Kõigest väest” on justkui pääsemine rutiinist ja vabanemine vastumeelsest, eneseteadlik forsseeritud edasiminek ning viimaks taas langemine… Véronique Briel’i esituses päästis antud klaverisoolo valla sensitiivse püüdluse ning edasiviiva jõu.

Philippe Leroux’ „Kolm lisapala Nõudmise tänavale” (2000) olid esitatud osadena terve kontserdi jooksul. Teos klarnetile (või saksofonile), aldile, tšellole ja klaverile oli loodud Monte-Carlo Festival du Printemps des Arts’i tellimusel. Esimene Lisapala oli esitatud peale lühikest häälestamispausi, see oli justkui mänglev popurrii nii kontrastsetest meeleoludest kui ka pillide erinevast kasutusest.

NYYD-festivali tellimusel valminud Toivo Tulevi „Varajane muusika” (2007) on pühendatud ansamblile 2e2m. Autor on avanud teose nimetust järgnevalt: „Olulisim osa selle kvarteti (klarnet, klaver, viiul, tšello) helilisest materjalist pärineb aastast 1976. Enamus nüüdse partituuri lehekülgedest sündis läinud suvepäevade kaunis varajastel tundidel, esimeste ärkavate lindude hüüded ja hommikuvaikus on osa sellest maastikust. Siin kõlab mitmeid varjatud vihjeid sellele, mida oleme harjunud traditsiooniliselt varajaseks muusikaks nimetama. Kvarteti lõpuhetkil võib kuulda, põimituna muu muusikalise materjaliga, pisikesi katkeid Earle Browni teosest Music for Violin, Cello and Piano (1952) – varajane muusika seegi.” Teose rahulik ja vaikne algus ning järjest kasvav tempo ja dünaamika justkui viisid kuulaja viimastest öö tundidest päeva algusesse, varajasesse hommikusse. Klarnet tõi esile õrnad motiivid, klaver aga rõhutas kontraste. Tšello partiist võis välja lugeda ajavältuse ja pideva liikumise, viiul aga võimendas tipp-hetki olgu need varajases hommikus või looduse tärkamises.

Leroux’ teises Lisapalas toimis ühe motiivi hoogustumine tõusva dünaamika, kasvava tempo ja klaveri madalate registrite kaasamise tulemusel. Véronique Fèvre (klarnet) lahkus teose esituse ajal lavalt ning jätkas motiivi mängimist lavataguses ruumis, selline helide laialikandmine mõjus justkui värskendavate purskavate veepiiskadena ning haaras kogu ümbruse enda võimusesse.

Sciarrino teine teos „Kolm briljantset nokturni” (1975) aldile tõi kontserdisse justkui värskendava tuulepuhangu. Helilooja on meisterlikult kasutanud altviiuli diapasooni, näidanud selle tämbrit kerge ja õhulisena. Claire Merlet’ ekspressiivne esitus võimaldas veelgi enam eemalduda pragmaatilisest maailmast koos selle muredega.

Leroux’ kolmas Lisapala lõpetas kontserdi. Pillid tulid järjest sisse ühe motiiviga ning olid justkui üksteise kajaks. Muusikud kasutasid ka enda kehasid muusikainstrumentidena. Haripunktina võis tajuda ühtlasi ka teose lõppfraasi, mille hoogne ja kasvav meeleolu kandus edasi kontserdi lõppedes saalist välja.

Liisi Taniroo (TLÜ, koreograaf-lavastaja magistrant)

-----------------------------------------------------

Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse raames, mis leidis aset sügissemestril 2007. a. Tallinna Ülikooli Kunstide teaduskonna muusikaosakonnas ja mille põhiidee oli arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk oli anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastati mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale – PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH , NYYD – ja kuulati külalislektorite loenguid – Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Tiina Õun (TMK) ja Igor Garshnek (Sirp). Kursust on toetanud mh TLÜ muusikaosakond, festivalid PLEKTRUM ja HUH, EMTA ja Eesti Kontsert ning ülal nimetatud külalislektorid. Kursus oli avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega olid esimesest kursusest osavõtjad mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised.

Gerhard Lock
(TLÜ lektor ja muusikateadur, Klassikaraadio arhivaar-internetitoimetaja)