Foneemidest ja feminismist (Maria Juur)

Georges Aperghis, „Machinations“ (Mahhinatsioonid)
NYYD festival, 21. oktoober 2009, Teater NO99 (Maria Juur)

Multimeediaetendus neljale naishäälele, elektroonikale ja videole
Tekstid: François Regnault, Georges Aperghis
Neli naishäält: Sylvie Levesque, Donatienne Michel-Dansac, Sylvie Sacoun, Geneviève Strosser, arvutimuusika kunstnik: Olivier Pasquet
Akustika ja Muusika Uurimise ja Koordineerimise Instituudi (IRCAM) tehniline meeskond

NYYD festivali raames avanes võimalus teha tutvust siinmail üpris vähe tuntud helilooja Georges Aperghis´ga: NO-teatri blackbox-is tuli ettekandmisele IRCAM-i tellimusel loodud teos „Machinations“ (2000), mis sai ka Prantsuse Heliloojate Liidu grand prix ning mis tänaseks mitmel pool Euroopas ringi tuuritanud ning laialdast tunnustust pälvinud.

Georges Aperghis (s. 1946) on kreeka-prantsuse helilooja, kes on õppinud nii Ateenas kui Pariisis, viimases linnas tegutseb helilooja ka praegugi. 1960ndate alguses Pariisi asudes oli Aperghis mõjutatud serialismist ning ka teise suure kreeka helilooja, Iannis Xenakise loomingust. 1970ndatel liikus ta aga idiosünkraatilisema ning vabama väljendusviisi suunas ning 1976. aastal asutas ta muusikateatri töötoa Atelier Théatre et Musique (ATEM), mille tegevusse olid kaasatud nii muusikud kui näitlejad. Nähtavasti just siit alates võime kõnelda Aperghis´est kui interdistsiplinaarsest loojast ning „Machinations“ oma multimediaalsuses on hea näide sellest, kuidas heliloojal on tavaks ühendada heli, pilt ja lavaline tegevus  nö poeetiliselt absurdsel viisil.

„Machinations“ on multimediaalne teos neljale naishäälele ja arvutimuusikule. Katkendlikkus ja häälega „veiderdamine“ tekitas esmalt kohe paralleeli Luciano Berio ja Cathy Berberiani ühisloominguga ning kavalehelt ilmneski, et neljast naismuusikust kaks on muuseas olnud ka Berio interpreedid. Lisaks on teose libreto kaasautor François Regnault „Mahhinatsioonidest“ kirjutades toonud Aperghise eeskujudena välja melodraama vormi (kõne, mida aktsentueerib muusika) ning nn kõnelaulu (Sprechgesang) Arnold Schönbergi loomingus. Kuid kõik see pole antud juhul esmatähtis – eeskujude otsimise asemel tuleks pöörata tähelepanu sellele, et „Mahhinatsioonid“ on keeruline filosoofiline teos ning seetõttu oleksin oodanud kavalehest leida ka tema lühibiograafiat.

Miks on Regnault nii oluline? Aga sellepärast, et „Mahhinatsioonid“ tegeleb keele-problemaatikaga ning Regnault tausta tundmine aitab ehk ka teost veidi kontekstualiseerida. François Regnault (s. 1938) on prantsuse filosoof ning kuulub koos Jacques-Alain Milleri ja tänaseks staarmõtlejaks tõusnud Slavoj Žižekuga psühhoanalüütik Jacques Lacani kõige tuntumate jüngrite hulka. Kes Lacaniga vähegi kursis, sellel pole enam raske ära arvata, mis seos on sellel kõigel „Mahhinatsioonidiga“ – Lacani teoorias on keel keskne mõiste, mille kaudu on tema arvates konstrueeritud kogu meile mõistetav maailm, n-ö Sümboolne kord.

Neli naishäält laval laveerisid keele ja keele-eelsuse vahel: nende põhiliseks väljendusvahendiks oli foneem, suulise keele miinimumühik. Kohati meenutasid häälitsused sõnu ning kohati mindigi arusaadava prantsuse keele rääkimise peale üle, ent sel hetkel astus mängu absurd ja kordamine, sõnad olid küll mõttekad, ent lausetel tervikuna puudus tähendus või siis kadus mõte korrutamisel. Sümboolse korra ekvivalendiks sai tegelaste poolt mängitav mäng, mille keeruliste reeglite kohta samuti kavalehelt lugeda sai.

Naiste lalin mõjus infantiilsena ning paratamatult tekkis küsimus, miks on laval just neli naist (!).Teose pealkiri „Mahhinatsioonid“ viitab ühekorraga nii mahhinatsioonidele kui ka masinatele – kuid keda nö mahhineeritakse (st kellele tehakse sobingut) ning kas inimesed on siis pelgalt masinad? Masinad... korduvalt käis peast läbi mõte, et „Mahhinatsioonide“ analoog ja/või vastand võiks olla Kraftwerki esinemine: neli istuvat naishüsteerikut versus neli seisvat man-machine´i. Ja teisalt meenus 1970ndatest pärit Leonhard Lapini seeria „Naine-masin“. „Mahhinatsioonidest“ kujunes mu teadvuses niisiis segu Lacanist, Lapinist ja Kraftwerkist, ning veel millestki... 

Soov nähtut ja kuuldut feministlikust vaatepunktist tõlgendada, süvenes hetkel, mil arvuti tagant tõusis püsti „hall kardinal“, meessoost lavalolija, kes sõnas selges prantsuse keeles, et „tegi vahepeal reeglid ja programmi ringi“. Taas hargneb siit teatav vastandus „looduslik vs tehnitsistlik“: kui naiste osaks oli lapselik läälutamine ning nende töövahendiks keha ja hääl, kätega nokitsemine (käte tegevust võis näha naiste peade kohal olnud videoprojektsioonidelt), siis meesterahvas oli see, kes töötas arvutiga, manipuleerides naiste häältega ning kelle võimus oli ka käimasoleva mängu reeglite muutmine. Tulles veelkord tagasi Lacani terminoloogia juurde, siis hetkel, mil mees rääkis, astus mängu keele sfääri haldav nn Isa nimi (Le nom du Pére), mis distsiplineerib, kontrollib ja kui tarvis, mahhineerib.

Nendele, kellele feminism ja psühhoanalüüs meeltmööda pole, võiks kokkuvõtteks kirjeldada „Mahhinatsioonid“ ka kui teost, mis tegeleb kommunikatsiooni võimatuse või võimalikkuse teemaga ning masina-aspekt tuleb sisse seal, kus inimene enam ei mõtle. Ta kas on lihtsalt masinlik või siis laseb 21. sajandil (ja võib-olla on teose loomisaasta, 2000, samuti märgiline) mõelda masinal enda eest.

Maria Juur
(EKA, kunstiteaduse instituut, BA III kursus)