Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Sofia Joons, Tuule Kann, Ando Kiviberg, Karoliina Kreintaal, Tarmo Noormaa, Maarja Nuut, Sandra Sillamaa, Juhan Suits, Tõnu Tubli, Lauri Õunapuu ning ansamblid RO:TORO ja Gjangsta Viljandi Pärimusmuusika Ait (Kaire Kartau - MuKriErikursus 2010 VKA)
Külmal talvekuuõhtul 2010 külastasin Viljandis Pärimusmuusika Aita, et osa saada nende enda korraldatavast Talvegaalast. Tegemist oli ülevaatekontserdiga, kus astusid üles Eesti säravaimad pärimusmuusikud Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Sofia Joons, Tuule Kann, Ando Kiviberg, Karoliina Kreintaal, Tarmo Noormaa, Maarja Nuut, Sandra Sillamaa, Juhan Suits, Tõnu Tubli, Lauri Õunapuu ning ansamblid RO:TORO ja Gjangsta. Kunstiliseks juhiks oli Ando Kiviberg, lavastajaks Indrek Sammul, kontserdi õhtujuhiks aga Jaak Johanson. Et väärikas sündmus jäädvustada, otsustas ERR-i Klassikaraadio 75-minuti pikkusest gaalakontserdist teha ka helisalvestise, mida pakutakse alanud aastal Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) liikmesjaamadele.
Juba Aida uksest sisse astudes tervitasid mind naeratavad näod. Hoolimata sellest, et jõudsin kontserdile vahetult enne kontserdi algust, jõudis teenindav personal kõigega ilusasti hakkama saada. Seepärast oligi üllatav, et kontsert hilines rohkem kui kümne minuti võrra.
Õhtut juhtis Jaak Johanson, kes tundus olevat, eriti konserti alguses, veidi ärevil ja hajameelne, kuid siiski andis vajaliku info ilusasti saalisolijatele edasi. Tagasihoidlikum ning ärevilolev maneer tõstis Johansoni publiku pailapse staatusesse – sai ta ju sõna iga esineja järel veidi häbeliku, kuid olukorda nautival moel. Kontserti sisse juhatades kõrvutas Johanson toimuvat üritust talireega. Selline tähtis toiming, siinkohal pärimusmuusika uus talve tähtsündmus, võiks toimuda ju igal talvel, sest see on niivõrd oluline tagamaks pärimusmuusika professionaalse esituse mittesessoonseks muutumisel. Ilusa alguse eest sai kõneleja kindlasti rahvalt plusspunkte juurde.
Esimesteks esinejateks olid Lõuna-Eesti mehed. Juhan Suits, Silver Sepp, Tarmo Noormaa, Lauri Õunapuu ja Jalmar Vabarna esituses kõlas üks õige meeste laul, mille järel tuli lavale õhtu kunstiline juht ja Pärimusmuusika Aida isa Ando Kiviberg oma torupilliga. Ka tema tundus samuti nagu Johanson olevat veidi ebakindel. Ega sündmust korraldada ja sealsamas pillimänguga üles astuda pole ju teab mis lihtne ülesanne!
Peale „meeste pealetungi“ oli Tuule Kanni kord näidata, mida ta kandlelt suudab välja võluda. Tõepoolest. Vaatamata mõnele apsule on tegu siiski meie oma harfilist valdava meisterliku haldjaga. Jah, just nimelt haldjaga, sest järgmisena tuli kuuldavale õrnahäälne „Joosi, Joosi üle mäe“, millest haaras kinni kohe ka publik ja laulis seda südamevärinal kaasa. Publik oli kui võluväega nõiutud.
Kui kõik jälle vaikseks jäi, võttis õhtu rakmed üle Sofia Joons, kelle trumbiks oli justkui raskepärane, rokilik, isegi anarhistlik hiiukandlemäng. Seekord püstijalu ja pill kitarri moodi paelaga kaela küljes peaaegu horisontaalasendis rippudes. Vot nii kõlabki üks õige veidi rustikaalne vana Lääne-Eesti lugu tänases päevas. Eriti kihvt, et sellise justkui meheliku esitusega julgeb teistest eristuda naine. Kui meenutama hakata, siis tavaliselt on sellise stiiliga ülesastujaiks hoopis mehemürakad mitte õrnad naishinged.
Naistele vaheldust pakkudes mängis Võrumaa lõõtsamees Tarmo Noormaa natuke polkat, Karl Kikase oma seekord. Polka nagu polka ikka. Kõlas kuidagi kodusemalt eelmise eksootilise esitluse järel. Kuid Joons tuli tagasi oma veidi võõrapärasusega. Oma juuri tunnetades esitas ta koos Meelika Hainsooga Eesti-Rootsi rahvakoraali, Hainsoo eesti keeles ja Joons oma emakeeles, rootsi keeles, inglihäälselt ilusat luues. Kõlas vägagi kaunilt. Enam ei olnud jälgegi Joonsi eelmisest täiesti erinevast esitusest, kuid siinkohal ei saa ma öelda, kumb oli parem esitlus. Mõlemas oli oma nägu ja stiililt erinesid nad ka – nii oli Joons justkui ise mitme näoga osav nätleja.
Ja nüüd Knif! Ei see pole koer, see on hoopis uue nimega Maarja Nuudi, Karoliina Kreintaali ja Tõnu Tubli ühendav kollektiiv. Noored linalakad käsitsevad viiuleid kui üht omaenda kehaosa. Esitatud „Harju keskmine“ on nende esituses iga kord üllatav, ka seekord. Nende oskust vanadelt arhiivilintidelt autentselt muusikat taas esitada, nende lugudest ülesleitud pärlid särama panna ja sinnajuurde omalt poolt lisada huvitavaid deitaile ei oma iga muusik. Üks neist detailidest on ka Tõnu Tubli, kelle kanda on ansamblis rütmipillidel musitseerimine. Ei saa ütlemata jätta, et kooslus „kaks viiulit ja trummid“ ei kõla just eriti veenvalt, kuid, palun, ärgem laskem end eelarvamustest mõjutada, sest tegemist on tõepoolest üllatavalt vahva pundiga. Seda on aru saada ka sellest, kui hästi kõlavad kokku Nuudi ja Kreintaali hääled ühes Kuusalust pärit kiigelaulus. Nende noorte jaoks on silmnähtavalt (või siis kõrvkuuldavalt) Eesti liiga väike.
Teine vapustav punt on Ro:Toro, kes koosseisus Sandra Sillamaa, Cätlin Jaago, Marko Mägi, Marek Talts ja Silver Sepp esitasid seekord veidi üllatavamas võtmes Hiiumaa mehe Juhan Maakeri „Vabariigi polka“. Isegi mu kõrvaloleval mitte-eestlasel, kes pärimusmuusikast miskit pidada ei, hakkas jalg tatsuma ja pea muusikataktis õõtsuma.
Mitmele mõnusalt tempokale koosseisule järgnesid taas Meelika Hainsoo ja Tuule Kann, kes esitasid imelise laulu Siberi eestlaste üleskirjutatud “Tere õhtust, armas tütarlaps”. Kohe oli ka kuulda, et laul on justkui teise struktuuriga kui muidu kõlanud laulud. Hea on kuulda, et ka miskit täiesti uus-vana on leitud.
Ja taas rütmikama Ro:Toroga lahingusse! Bändi naispool paneb parmupillidega (“Labajalad Läänemaalt” või Läänemaa labajalgadega rongi liikuma ja rongi etteotsa saavad juba Lauri Õunapu ja Tarmo Noormaa, kes samuti esitavad laulu, mida suurem publik pole eriti kuulnudki. Jutustus mehest, kes võttis vana naise ja kuidas „naine maha suri“, pani publiku jälle mõnusalt kaasa elama. Kõik laulsid ja naersid. Kõik oskasid, vaatamata veidi ropule laulu sisule, asjast mõnu tunda. Jõudsime kõik koos simmanimelumeeleolusse, mida olen juba kaua otsinud!
Mehised ohjad võttis üle kultuuriakadeemia tudengitest koosnev näppepillide kvartett Gjangsta, kes esitas vastilmunud debüütplaadi nimilugu “Sipelgapolka”. Mandoliinidel (Jalmar Vabarna, Villu Talsi) ning kitarril (Jaan Jaago) kõlasid mõnusad soolod ja neid suutis suurepäraselt ohjes hoida hetkel Rootsis õppiv, ja oli kuulda ka, et sealt uut hingust oma pillivaldamistehnikaisse saanud, kontrobassimängija Taavet Niller.
Pika talveree lõpetas ühine koosmäng. Kõigepealt tuli Kiviberg torupillil ja seejärel tema eestvedamisel Kihnu “Harja otsimine”, mille sõnad ei tundu Kivibergile väga tuttavad olevat – need läksid meelest ja tempo muutus seetõttu aeglasemaks. Sooloesineja püüdis oma ärevust varjata liigse “silmad kinni ja kaifin täiega” miimikaga, kuid mõned minutid hiljem teesklus kadus ja Kiviberg muutus tagasi temaks endaks, kes tõepoolest oskab ennast ja teisi laval nautida. Niisiis kõlasid ühisesituses juba “Ai niga-naga” ja “Aamer August”.
Ja siis saigi suures saalis kõik läbi. Esinejad lahkusid lavalt ja mulle jäi sisse, erinevalt oodatust, mõnus soe tunne. Tõesti, valitud muusikud täidavad oma kohta ja nagu näha, siis on ka olemas veel muusikat, mida ajaloohõngust avastada. Ikka veel. Vaatamata väikestele muusikute viperustele tundus olevat suurem aps lavastajatöö olematuses. Esinejad istusid laval reas ja ootasid oma järge. 75 minutit pole kuigi lühike aeg ja publikul oli hästi näha, kes muusikutest kui väsinud on või kui ebamugevalt end järjekorras tunneb. Kui publik sai end käetugedega toolidel istudes hästi tunda, siis esinejad pidid püsima justkui pisikestel piinapinkidel. Ja see, „esinejate kannatused pinkidel“ oligi nähtavalt ainus lavastuslik element. Nojaa, ka Johanson oli laval, kuid tema sai veidi rohkem jalgu sirutada. Seega polnud tegemist etenduse või siis lavastatud kontserdiga, vaid lihtsalt mõnusa kergema kontserdiõhtuga.
Kuigi muusikutel juhtus väikesi apse sisse tulevat ja kontsertil märgatav lavastuse pool puudus, oli kontsert ometi vahva. Kui noored otsivad vana, loovad uut ja esitavad jutustusi vabal ajal, kui isu on, siis ükskõik kus ja ükskõik kellele – nagu oli näha kontserdi järel Aida kohvikus toimunud jämmil, ei oska enam midagi paremat tahtagi. Kui üks päev raadiost sedasama „taliree“ muusikat kostub, siis kindlasti kuulatage. Kuulatage ja teil tuleb soojus südamesse.
Kaire Kartau (tudengist asjaamastaja, VKA kultuurikorralduse üliõpilane)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar