31.12.2010 / 01.01.2011, Shackleton, Tallinn Club 2011 (Mart Nesser - MuKriErikursus 2010 VKA)
Peale tormilist uusaastaööd, kus tegin kella kolmest varahommikul veel kahetunnise dj-seti jõudsin uue aasta esimesel päeval Tallinnasse, et minna kuulama, kuidas tõelised legendid muusikat mängivad. Üritus kuhu sammud seadsin kandis nime Tallinn Club 2011. See tähendab, et tegemist oli esimese klubimuusika sündmusega seoses Tallinna olemisega Euroopa kultuuripealinn 2011. Mis minu jaoks oli oluline, kohale oli kutsutud minu absoluutsesse lemmikusse kuuluv Shackleton. Seetõttu keskendun üritusel vaid põgusalt teistele artistidele, sest läksin eelkõige Shackletoni kontserdile.
Astusin peole natukene peale südaööd. Üritus leidis aset Metro Plaza teisel korrusel, mis oli muudetud kahe saaliga ööklubiks (vähemalt nii oli võimalik lugeda näoraamatust). Tegelikkus tähendas kõrgmoest inspireeritud suuri valgeid saale. Mis omamoodi mõjusid värskendavalt. Võin kohe öelda, et klubitunnet ei tekkinud kordagi, aga võib-olla seda polnudki vaja. Mul oli natukene aega teha lähemalt tutvust kogu selle kohaga. Peasaal oli suur, igapäevaelus võiks seal vabalt olla laoruum või modernse kunsti galerii. Seinad, lagi, põrand olid heledad, peaagu valged. Helisüsteemi oli veetud sinna päris palju. Kuna Shackletoni loomingu võtmesõnaks on bass, siis on see iseenesest mõistetav. Saalis mängis parasjagu Rainis Jancis live, mis kujutas endast ambient muusikat, mida tüüp tegi elektrikitarriga ning päris paljude effektiplokkidega. Helipilt oli täitsa huvitav, minujaoks esmakordne. B-saal ehk siis väike saal kujutas endast samavalget ruumi mille ühes otsas mängis DJ.
Võtsin midagi kosutavat juua.
Shackleton alustas pika introga, nagu kohane. Jälgisin rahvast, seda oli vähe. Või oli ruum liiga suur. Esimeste bassikäikude saabudes tajusin, et sound on kuiv. Mahlakust, mida ootasin, jäi tulemata. Ruumi eripära arvestades paitas heli siiski kõrvu, oli ju tegemist kiviseinte ja põrandate ja lagedega, kus vahel olid ka aknad. Ja siis see tuli, intro lõppes ühe korraliku hurraaga ja edasi läks juba Shackletonile omaselt idamaiste trummide minimaalne kuid samas väga meloodiline mäng, mis on seotud pikkade, natukene kõrvakriipivate sündiliinidega ning selle kõik paneb põrkama vaid Shackletonile omane marupöörane bassikäik. Mees alustas uute ning vähe meloodilisemate träkkidega. „Man On a String“, „I Want to Eat You“, rohkem polnudki vaja. Mina tantsisin. Kõik tantsisid! Aga siiski tundus see kõik natukene tühi. Korraks jäi mulle, kui vähe lihtsamale väikelinna inimesele tunne, et pidu on eelkõige mõeldud prominentsetele noortele, kes üksteisele oma uuemaid moehitte käivad näitamas. Sünge must saal ja pehmem heli ning inimesed rohkem kokkupakitud, siis oleks sellest üks tõsine uusaasta reiv tekkinud.
Shackletoni vaadates tabasin ma end samalt vanalt mõttelt, sülearvutiga DJ on väga igav esineja, keda vaadata. See selleks, panin silmad kinni. Mida lugu edasi seda segasemaks kõik läks, lood muutusid jõhkralt konkreetseks. Kerge dubstep'ilik astumine oli asendunud raju techno-küttega. Polnud mitte ühtegi neist kuulnud. Mees ei hoidnud tagasi ja ei lasknud hinge tõmmata. Õige mees. Väga raske on kirjeldada seda emotsiooni ja seda jõudu mida Shackletoni muusika sel õhtul edasi andis. Vähesed kargasid ringi. Inimesed seisid ja vaatasid ja kuulasid, rahulikult, nagu tegemist oleks ballaadidega. Ei tea kas tegemist oli uusaastaväsimusega, aga igatähes suutsin mõelda, et DJ puldist võib see tunduda väga kahtlane. Saalis olles aga tundus kõik õige, see muusika ei peagi väänlema panema. Shackletoni muusika viib sind mõtetes eemale, puhkama, läbi raju ning samas kerge klubimuusika astumise.
Kui Shackleton oma seti lõpetas, pidas publik õigeks teda suure aplausiga tänada. See hetk eristas minujaoks selle ürituse tavalisest klubipeost. Tekkis tunne, et seda võiski kontserdiks pidada. See oli uutmoodi ja huvitav kogemus ning emotsioon peale Shackletoni oli võimas. Unustasin kõik muu – natukene kuivavõitu heli ning veidikene kahtlase peokoha. Mees jättis endast täpselt sellise mulje nagu pidi, võimsa. Pani kõik muu unustama ja keeras tunniks ajaks lukku kogu teadvuse ning lubas kõrvadest sisse vaid helisi. Ma ei tahtnud sel ööl midagi muud enam kuulata, seega kui Mutant Disco mehed alustasid oma setti, astusin ma peolt välja, olin alustanud uut aastat rohkem kui positiivse muusikalise mõttereisiga. Korraldajatele pöidlad üles!
Mart Nesser (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)
Arvustus osales konkursil NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 I etapil (www.luubiall.ee).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar