30.09.2010, Balalaikavirtuoosi Aleksei Arhipovski kontserttuur (Tallinn–Tartu–Viljandi), Vene Kultuurikeskus, Tallinn (Raido Nurk - MuKriErikursus 2010 VKA)
Astudes esmakordselt Vene Kultuurikeskus kauni laemaalingute ja interjööriga suurde jahedasse saali, oli see meelierutavalt huvitav tunne. Ehituse tugevad märgid nõukogudeaja ehitusperioodist mõjusid omamoodi võõralt, hirmutavalt ja nostalgiliselt – võiks öelda, et kohati isegi kurvalt. Sisustus oli võõristavalt tuttav ja osaliselt eemaletõukav. Teravad viisnurki rõdudeääristelt ja vana tuntud sirpi ja vasarat lavapealsel pehmendasid mugavad punased toolid partel ja hele värv seintel. Laval seisis vaid kahe monitori vahel üks tool ja pillivõim keset ümmargust valgusvihku, ei teadnud mida kontserdilt oodata. Algamas oli Venemaa balalaikavirtuoosi Aleksei Arhipovski soolo kontserttuuri esimene ülesastumine Tallinnas, Vene Kultuurimajas 2010. aasta septembri viimasel päeval 2010.
Arhipovski esineski neljapäeval, 30. septembril, esmalt Tallinnas, reedel, 1. oktoobril Tartus ning laupäeval, 2. oktoobril peaesinejana Viljandis peosarja „Lõikuspidu“ 2010 raames, millega tähistaski sooloartist kontserttuuri. Arhipovski on varasemalt tuntud juba Viljandi Pärimusmuusika Festivali hubastest esinemistest, ta nimi ei pruugi igale muusikakuulajale tuttav olla, kuid kindlasti leiab äratundmist pärimusmuusika armastajate poolelt, kes ootusärinas peale suvist festivali teda taas Eestimaale avasüli ootama on jäänud. Sooloartistil (eriti välismaalt) on keeruline koguda „täismaja“ kontserti, kui ainus kutsuv tegur on plakatil lubatud väga hubane ja nauditav kontsert ning selle täidab vaid üks pärimusmuusikas tuntud virtuoos toolil enda balalaikaga, kuid kes varasemalt on tema kontserdil käinud, ei vaja piletiostu sooritamiseks kuulda muud, kui – Aleksei Arhipovski. Kuulates esimest kontserti Tallinnas (kuid ka Tartu ja Viljandi) polnud mul suurt aimu ega elevust eelolevast kontserdist, mida pärimusmuusikamaailmas vesise suuga oodatud on ning pean rõõmuks või kurbuseks tõdema, et mu kogemused rajanesid vaid YouTube videokeskkonnale, kus ma esimese maigu sellest ootusest ka ise tunda sain. Virtuoosiks tituleeritud osavate näppudega pillimängija ning tema suur kirg ja pühendumus kolmekeelsele balalaikale, kes lubab vaimustavaks emotsiooniks sulatada nii pärimusmuusika, jazz‘i, rokki ja klassikalise muusika elemendid, ei saaks jätta külmaks mitte ühtegi kirglikku muusikut ja armastajat ning võimaluse korral kontserdile pilku peale viskamast. Mina võtsin selle kontserttuuri kadalipu ette kõigis kolmes linnas. Kuna virtuoosi kava on aastaid kärpimata ja uuendusteta olnud, ei olnud ka kolme kontserdi programmis mingit vahet ning keskendusin eelkõige Tallinna kontserdile.
Soolomuusikus peab olema see säde, energia ja oskus, mis suudaks haarata publikut ning, et see ei tunduks ühe muusiku lavapealne punnitus, vaid kui terve koor või orkester (loomulikult ei ole see alati kriteeriumiks, see muidugi oleneb stiilist ja maitsest). Mulle meeldib terviklik lähenemine, kusjuures võivadki olla segatud erinevad fragmendid, stiilid, eriline anne, oskus ja kirg.
Täpselt kell seitse õhtul, kontserdi alguseks tuli lavale tavalistes riietes, kapuutsiga kõhnem meesterahvas – Arhipovski ise. Esmasel pilgul oleksin oodanud midagi muud (kuigi sassis soeng sobis konteksti, aga võrreldes publiku ja esineja riietusvorme, ei olnud publikus sarnaseid elemente kuigi palju). Esimese loo alguses olin ennast kuulama unustanud, ei mõelnud enam, kes on Aleksei Arhipovski. Kõla saalis oli mõnus, mitte liiga vali ega vaikne, see oli täpselt paika viimistletud. Kuna sain jälgida kontserdi eel ka heliproovi, siis saan lubada, et selliste tehniliste võimaluste ja oskustega meeskond kõla paremaks teha ei oleks võimalik olnud, kui see viimse nüansini millimeetri täpsusega paika sai keeratud. Balalaika kõla oli ühtaegu hästi terav ja kõrgetes registrites, kuid sellele vastasid madalad bassilöögid sõrmedega pillil trummeldades (mis teeb selle pilli heli mõnusaks kõrvale kuulata). Arhipovski alguses tunduv tagasihoidlik poos võttis nüüd täieliku pöörde, ta oli energiline, näos peegeldasid täielikult neid emotsioone, mida ta iga keele tõmbamisel täiest hingest nautis. Ei saa mainimata jätta ta näppude välkkiiret liikumist mida oli raske jälgida ja uskuda. Siin meenuvad Ain Agana esimesed sõnad peale aastatagust Viljandi folgikontserti: „Sa näed – aga sa ei usu“. Kui mõndadel mitte nii kirglikel kontsertidel kipub fookus naabri kingadele või vanemate prouade parukatele ajaviiteks vajuma ning väike sahistamine ja sosistamine omavahel on tavaline nähtus, siis sellel kontserdil tundus, et ainukene elus inimene on Arhipovski ise ja ei liialdaks kui ütleks, et ta elas ka kõigi teiste saalisolijate eest, sest päris keeruline oli kaotada tähelepanu või panna tähele kes parasjagu sinu kõrval või saalis istub – kontsert tõotas tulla põnev ja kindasti ka elamusterohke.
Programm oli täidetud mõnusate naljadega, mis küll teisel ja kolmandal kontserdil igavaks kiskusid, kuid publik elas ja naeris kaasa. Lood olid pikad, kuid saime sellest aru alles siis, kui järsku lugu läbi sai ilma, et loo lõppu üldse ootama oleks võinud jääda või hakata. Nelikümend viis minutit peale kontserdi algust oli mõnus paus, mis jätkus nelikümmend mõnusat minutit peale järjekordset väikest pausi. Kõigi huvitavamaks ja integreerivamaks looks oli tema üks kõige kuulsamaid teoseid, kus ta kasutab balalaikat (mida ta mängib ühe käega), et imiteerida kärbselendu, kes teda segab. Teise käega ta proovib seda kärbest kinni püüda, küll kärbes läheb eemale ja tuleb jälle lähemale, kuni Arhipovski ta kinni püüab.
Kontserdil segas küll see, et vahepeal tuli sisse madal mõmin, mis mina mõtlesin, et on päevinäinud helitehnika argipäevased kulumisnähtused. Kuid lõpuks, kolmandal kontserttuuri päeval sain aru, et see on tema kaasa ümisemine, mis ei olnud võib-olla nii mõnus kuulata vaid pigem mis oleks võinud jääda olemata.
Publik oli esinemisest lummatud, kontserdi lõppedes tõid vanad ja noored roose ning kingitusi, kutsuti solisti isegi kolm korda tagasi. Publiku reaktsioon esinemisele oli väga positiivne. Programm oli täis huvitavaid muusikalisi jutustusi ja keerulisi mänguoskusi. Isegi kolmandal külastusel ei jätnud Arhipovski mind külmaks ning ei häirinud isegi see, et programm oli täpselt sama. Alati leidsin midagi uut ja huvitavat. Loodame, et ta tuleb varsti tagasi.
Raido Nurk (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar