Pimedate õhtute aeg meie Põhjamaises looduses on täies jõus. Rahvakalendris kutsume seda sügis-talviseks perioodiks, mil välitööd tehtud ja aeg tubasteks tegevusteks. Nüüd peaks olema aega videvikku pidada, lähedastega rohkem koos olla, käsitööd teha, juttu ajada, üksteist kuulata, laulda, pilli mängida, lugusid rääkida.
Eesti Pärimusmuusika Keskus lisab sellele ilma poolest kõledale videvikuajale hubasust kaminakontsertide sarjaga. Eelinfos lubatakse, et Pärimusmuusika Aida väikeses saalis rulluvad elava kaminatule paistel lahti kütkestavad lood ja laulud nii sõnas kui muusikas.
Esimese kaminaõhtu külalised on luuletaja Kristiina Ehin
ning tantsu- ja laulumees Silver Sepp.
Sündmus ise toimub 29. oktoobril 2010. aastal.
(Reet Suurkask - MuKriErikursus 2010 VKA)
Õhtuhämaruses koguneb Pärimusmuusika Aita valdavalt erinevas vanuses naispublik, sekka mõned mehed ja paar last. Kaminasaali istekohad täituvad kiiresti ja kümmekond huvilist sätib end mõnusalt sisse seinaääres mattidel.
Lava on kujundatud õdusaks elutoaks: stiilsed tugitoolid, raamatud, pillid ja kaminas praksuv tuli, selle kõige keskel askeldamas kaks kena noort inimest - ülimalt idülliline kooslus.
Reklaamtekstides nimetati esinejaid külalisteks, tegelikult on nemad pigem ikka pererahvas ja meie, saalisistujad, külalised.
Teretanud, tõstab Silver kaminatulele suure veepoti, selgitab valmiva tee koostist ja päritolu. Teeks sobiv allikavesi on toodud väikesest Viljandimaa külast Tuhalaanest.
Mind tabab emotsioonitulv, sest Tuhalaane on minu ema kodukant ja mu vanavanemad on maetud sinna surnuaeda. Algav kontsert muutub minu jaoks kuidagi isiklikumaks.
Tuhalaanes elav muusik Jaak Tuuksam on soovitanud keeta eestlastele pärimuslikult omast orjavitsateed. Teadaolevalt on vanarahvas orjavitsaks nimetanud kibuvitsa, mille teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid.
Nii tekib sellesse hubasesse olemisse äkki väga intrigeeriv mõttearendus eestlaste kui orjarahva teemal, millega antakse aimu, et kogu kontserdi vältel tehaksegi pärimuslikke tagasivaateid. Minugi mõtted liiguvad isiklikelt esivanematelt kogu rahva saatuse suunas.
Samas minnakse sellelt sujuvalt edasi, Silver askeldab teepoti kallal ja Kristiina alustab lugemist.
Olen vesi / voolan hommikul välja/ mul on huuled, prillid, sõrmus ja käed …
Esimene luuletekst on valitud tema 2005. aastal ilmunud kogust „Kaitseala“.
Kristiina Ehini näol on tegemist põneva noore poetessiga, kes oma loomingut ka harvaesinevas headuses esitab. Tema habras kuju, erakordselt säravad silmad ja malbe naeratus ning meloodiline hääletämber moodustavad nauditava terviku. Just tema kõne meloodilisus paneb mind endamisi arutlema, kust läheb õieti piir mistahes heli ja muusika vahel. Kuivõrd suudavad kõikvõimalikud helid, mida me ruumis kuuleme, kaasaarvatud inimhääl, toetada või lõhkuda pillidega loodavat muusikat?
Silveri esimene laul on selsamal tekstil, mida Kristiina on just lugenud. Sama tekst on küll õhtu kontseptsiooni siduv, kuid muusikaline algus on kuidagi rabe. Kitarr ei häälestu, selle seadmine võtab aega ja annab nii esinejale kui saalile veidi ebamugavust. Kui lugu juba nö käima läheb, on emotsioon muidugi hoopis teine. Pop-jazz laulu õppinuna valitseb Silver väga hästi oma häält ja on ka suurepärane improviseerija.
Improvisatsiooni on kogu edasises kontserdis piisavalt. Esinejate endi sõnul on neil kokku lepitud üksnes kontserdi alguses esitatavad lood ja laulud. Teineteist tunnetades ja toetades liiguvad nad oskuslikult luule ja muusika, lugude ja laulude, mineviku ja tänapäeva vahel, kõneldes kontserdi tutvustuses välja hüütud vetelkõndimisest, revolutsioonist, kinnijäämisest, vabadusest, tasakaalust, elumustritest ja juurtest, mis toidavad, aga kuhu vastu võib ka varba ära lüüa.
Kontserdile minnes on meie ootused suunatud eelkõige muusikale. Kui sündmuse sisu on põhiliselt sõnaline, siis enamasti ei nimetata seda kontserdiks, vaid pigem luule- või vestlusõhtuks. Kõnealust sündmust oli määratletud nii kaminaõhtu kui – kontserdina, see jätab kuulajale vabaduse sõna ja muusika osakaalu mitte võrrelda.
Püüan minagi seda mitte teha, aga tajun siiski, et kontserdi esimeses pooles trumpab sõna muusika üle. Kristiina lihtsalt on oma lausumistes väljendusrikkam ja veenvam. Ta oleks nagu Silveri soojendusbänd. Õhtu edenedes Silveri esialgne ebakindlus hajub ning nii luule ja muusika kui kahe noore esitaja vahel tekib terviklik harmooniline kooslus, mis on ka publikule äärmiselt nauditav.
Kunstilised luuletekstid ja muusikapalad vahelduvad lugudega lapsepõlvest ja meenutustega retkedest Handimaale. Kristiina esitab lummavalt oma müütilist ülinaiselikku luuleloomingut ja loeb ette katkeid Handimaa-päevikust. Silver laulab handi ja vene keeles, filosofeerib muusika olemuse üle ja demonstreerib heli tekitamise võimalusi erinevatel esemetel.
Aeg on peatunud. Hea on olla.
Vahepeal on ka tee valmis saanud. Kristiina kutsub publikut tee järele. Tassid rändavad ridu pidi soovijateni, mõnus aroom täidab kogu saali, mingit orjavitsa kibedust selles pole. Kostab astumisteheli ja jutusuminat.
Silver võtab lauluotsa üles ja tõmbab publiku kaasa laulma. Hetkeks ehmatab mind, et tegu on lorilauluga, aga tajun kohe, et teejagamise sebimise juurde sobib see hästi. Laulan mõnuga kaasa.
Siis tuleb regilaulu kord ja eeslauljaks on Kristiina. Regilaulu maagia seguneb jazziliku improvisatsiooniga ja ma mõtlen taas , kust läheb erinevate muusikastiilide vaheline piir, kas improvisatsioon jazzmuusikas on ikka midagi hoopis muud kui vaba tõlgendus regilaulus.
Emotsioonid on ülevad. Pilk kellale annab teada, et kontsert on kestnud üle kahe tunni. On aeg lõpetada. Etendus on läbi. Näitlejad kummardavad ja lahkuvad lavalt. Saal aplodeerib kestvalt.
Sügisõhtu lossimägedes on sume ja vaikne. Kõrvus kontserdi lõpulaulu meloodia jalutan aeglaselt kodu poole. Hing on rahul.
Reet Suurkask (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar