18.10.2010, Tiiu Kiik ja Andrei Voinov, Joel Tammik ja Kaido Kirikmäe ning Vectrex, Art Café, Tallinn (Laura Vunk - MuKriErikursus 2010 TLÜ)
Miinus 18 kraadi. Talvine kontsert eesti süvaelektroonikaga Tallinnas Art Café’s 18. detsembril kell 22.00. Kavas Tiiu Kiik ja Andrei Voinov, Joel Tammik ja Kaido Kirikmäe ning Vectrex. Laupäev Art Café‘s Tallinnas oli tõeliselt jäine. Polnud kuigi palju inimesi, kes oleksid soojendanud ruumi. Kusagilt eemalt või lausa lava kõrvalt kostus kahe poisi hääl harjutamas jõululaule.
Hilisõhtut alustasid ambientmuusikud Joel Tammik ja Kaido Kirikmäe oma eksperimentaalse kavaga. Paistis, et nende etteaste publikut ei vajagi. Pigem on põnevam lihtsalt omavahel koostööd teha ja musitseerija. Katsetamise ja silmadega arutlemise teel valminud hetketulemus karjus vahepeal ehmatavalt linnuhäälitsusi või sammus raskes rütmis.
Kõlaliselt siristasid „kosmilised“ linnud, mis seostusid pigem kevade kui talvega, aga see mõjus värskendavalt. Parimalt kõlas muusika neil juhtudel, kui süntesaator tõi kuuldavale kurbmängu ja rütm muutus tugevalt raskelt sammuvaks. Mõnikord häiris väline kohvikust kostuv kõne, mis ei muutunud ruumi väiksuse tõttu suminaks, vaid segas muusikale vahele. Igatahes oli see sügav sissejuhatus järgmisena esinevale lauljale ja heliloojale Tiiu Kiigele. Kiige live-esituse muusikaline partneri Andrei Voinovi basskitarri partii tundus kohati sobiv, kohati aga mittevajalik. Laulus „Pime viib pimedat“, mis on oma sõnade poolest palju soojem ja suvisem, toetas kitarr väga sobivalt teksti atmosfääri. Seejuures arenes see lugu kohati üsna tantsuliseks võrreldes lindistatud palaga, tekkis kujutlus suveõhtusest tantsupeost kusagil maailma eksootilisel saarel.
Laulus „Second Chance“ (e. k. teine võimalus), mis sel aastal ka Eesti Laulu konkursi poolfinaali pääses, kujunes kitarri, elektroonilise tausta ja Kiige hääle vahel lõpuks kaos. Võimalik, et sellised momendid tekkisid ka seepärast, et alles hiljuti leidis laulja endale lavakaaslaseks basskitarristi ning kõik on alles hoolikalt läbi proovimata, eksperimenteerimise järgus. 2010. aasta Eesti Laulu finaalis osalenud lugu „The One And Only Love“ kõlas seevastu väga puhtalt, refräänis oli solisti hääl üsnagi inglitaolise kõlakvaliteediga. Sellist mõjuvat ja domineerivat häälekasutust ei kohanud üheski teises palas. Muidu haaras rohkem elektroonilise tausta ruumilisus või rütmi mõju kehale. Otse esitatuna tundus hääl ehk isegi igavalt, eriti, kui ka sõnad kaduma läksid. Lindistatuna on Tiiu Kiige vokaal palju konkreetsem ja vähem laialivalguvalt unelev nagu live’s. Kiige esitatud lauludest muusikaliselt kõige meeldejäävamad olid „Mängukaaslane“, „Pime viib pimedat“, „Laev tõstetud purjedega“ ja „Lumi sajab.“ Viimane oli oma lumise meeleoluga täpselt ajakohane hiljutise lumetormi taustal. Meloodiat läbivat „kellukesed“ tuletasid meelde nii lapsepõlves muusika tundides lauldud talvelaule, kuid nad olid palju kurvemad ja justkui vastu jääpurikaid mängitud. Sosistatud Doris Kareva sõnad „istun lumes, märg on roosa kleit“ ja refrääni „la-la-la-la“ lisavad laulule veelgi lapselikku süütust. Hästi oli valitud ka talvise jutu asetus lõppu.
Osavus siirust muusikaliselt taasluua on igatahes Tiiu Kiigel olemas, seepärast ongi hea, et tema esitust väga väikeses ruumis kogesin. Muidu võib intiimsusest midagi kaduma minna ja huvi uuesti nägemise vastu puududa. Sellega seoses tekitas veel küsimusi lavaline esitus, mis võib veel muutuda aja jooksul. Arvestama peab antud juhul ka asjaoluga, et publikut peaaegu et puudus. Kuigi see ei pruugi tingimata mõjutada esitust ennast, võib eeldada, et iga esineja ootab kindlasti suuremat kuulajaskonda selleks, et adrenaliin tekitaks üldse live-atmosfääri.
Sellise uneleva ja pigem tõsise muusika puhul tundub isegi väga hea esineja endasse tõmbumine muusikaga kaasa voolamine. Loomulikkus mõjub paremini kui kunstlik kontakt reaalsusega. Muusikaliselt liigub Kiik juba edasi, uusimad lood tunduvad kõige terviklikumad. Tõenäoliselt on tema sooviks jõuda palju rohkemate kõrvadeni kui tol laupäeva õhtul Art Café’s. Nii teeb ta hoolikalt uusi, mõnevõrra nostalgilisi biite, mis asetuvad väikesesse kajavasse galaktikasse, kus laulab kaasa tähetolmu sees üks mustasilmne haldjas.
Tundetuks muutuvad jäsemed ja plaksutamine sooja saamiseks tõestasid, et nii ürituse „põhitunnistajal“ kui ka korraldajal tundus olevat ka ise külm. Nii jäi kuulamata ka viimane artist Vectrex Lätist.
Laura Vunk (TLÜ infoteaduse tudeng)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar