Rahvusvahelise pianistide festivali KLAVER 2010 toimub seitsmendat korda ja see on korraldajate sõnul kujunenud suurimaks rahvusvahelise haardega klaverimuusika sündmuseks Eestis. Esinejateks on meie aja tipp-pianistid nii Eestist kui ka välismaalt. Festivali kunstiline juht on pianist Lauri Väinmaa. Festivali raames toimus 30. oktoobril 2010 Estonia kontserdisaalis Ameerika Ühendriikide pianisti Kevin Kenneri kontsert.
Kenner on saavutanud rahvusvahelise tuntuse 1990. aastal võites maineka Chopini-nimelise konkursi Varssavis. Eesti kuulajatele pakkus ta Chopini aasta auks samuti Chopini kava, mille läbivaks teemaks olid neli Chopini skertsot. Nende kõrval kõlasid helilooja varasemad teosed. See tekitas hea võrdlusmomendi, pakkudes publikule võimalust kuulata, kuidas Chopini helikeel muutus pärast Varssavist Euroopasse minekut, samas ka võrdlust helilooja nooruspõlve loomingu ja hilisemate tööde vahel.
Kontserdi esimene pool oli kaasakiskuv, mänglev ja pani tundma nagu jutustaks Kevin Kenner Chopini noorusest. Kontsert algas Valsiga E-duur, pianist võlus publiku ära maagilise kerglusege ta mängus meeleolu. Juba peale esimest pala seisid mõned kuulajad püsti ja plaksutasid. Kenner oli selle igati ära teeninud, sest suutis kohe luua saalis atmosfääri, mis tekitas õhinat ja tõi naeratuse näole. Ta pani esimese heliga ennast kuulama, ilma et tähelepanu oleks hajunud kordagi. Seda aitas saavutada peale hiilgava klaverimängu oskuse ka siiras emotsionaalsus. Vahetult enne vaheaega kõlanud teosed olid iseloomult mõtlikumad, kui kontserdi avanud palad. Murdepunktiks oli Skertso nr 1 h-moll, op. 20, millega meeleolu muutus süngemaks. Kui enne õhkus paladest kergust ja positiivset meeleolu, siis Skertso tekitas tunde nagu lapsepõlv oleks läbi saanud. Helikeel muutus tõsisemaks ja dramaatilisemaks. Dramaatilisust lisasid helgete osade kiire vaheldumine jällegi sügavate ja kurblike lõikudega. Kenner andis oma lavalise oleku ja mänguga suurepäraselt edasi Chopini skertsodele omased dramaatilised tundepuhangud.
Kontserdi teise poole esimeseks palaks oli Polonees f-moll, op. 71 nr 3, mis haakus, nagu eelnevalt mainitud, esimese poole lõpus kujunenud mõtliku ja pisut melanhoolse meeleoluga. Polonees kõlas poeetiliselt ja rohkete kaunistustega. Kõlavärvi oli lisandunud tõepoolest tõsidust ja raskust, mille Kenner suutis muuta mängulisuseks ja hõlpsasti kuulatavaks oma oskusega mängida ka kõige süngemaid osi ülima kerguse ja emotsionaalsusega. Polonees f-moll, op. 71 nr 3 tegi huvitavaks selle dramaturgilis-kõlaline mitmekülgsus, sest teoses vaheldusid tõusud ja langused, helged ja sünged hetked, mida ta suutis täpselt välja joonisatada. Kohati oli saalis olles tunne, nagu oleks Kevin Kenneri asemel laval Chopin ise, sest kogu muusika tuli otse südamest ja tundus nagu jutustaks autor ise oma lugu.
Teoste iseloom muutus kontserdi lõpu poole taas helgemaks. Kenner lõpetas oma kontserdi Valsiga op. 69 nr 2 h-mollis ja Skertso nr 4 E-duuris, op. 54. Mõlemas palas võis kuulda õnnele ja kurbusele omaseid motiive korraga. Skertsos oli neid lihtsam eristada, sest melanhoolne ja kurblik motiiv oli põimunud kirglikusega, mis rõhutas eriliselt neid meeleolusid. Skertso hoogne tempo ja mitmekülgsus panid endaga niivõrd kaasa elama, et pala lõpp tuli ootamatult. Kulus mitu minutit, et teose mõjusfäärist vabaneda ja jälle kontakti astuda ümbritseva maailmaga.
Kenner kutsuti mitu korda uuesti lavale. Kohati tundus, et aplaus ei tahagi lõppeda, mis oli täiesti mõistetav, sest Kenner oligi tekitanud erilise õhkonna, milles oli nauditav ja kaasahaarav viibida. Lisapaladena esitas ta ühe pianist Ignacy Paderewski pala ja Chopini Polonees As-duur op. 53, mis oli jällegi väga hea valik, sest pala oli tuttav ja lõpetas kontserdi positiivse noodiga.
Usun, et Estonia kontserdisaal, Kevin Kenner ja Chopini klaverimuusika pakkusid nii meeldejääva elamuse, et kuulajatel on seda põhjust ainult heade sõnadega meenutada.
Mari Tammesalu (TLÜ Muusika osakonna tudeng)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar