Jõulukuu on teatavasti aeg imedeks. Nii ongi juba 13. aastat järjest, ühel detsembri nädalavahetusel, saanud tüüpilisest "depressiivsest Eesti väikelinnast", kust muidu suurt peale liha ja vorsti laiema avalikkuse ette ei jõua (erandiks aeg-ajalt vaid vabatahtlikud kultuuriarendajad nagu Üllar Saaremäe ja tema punklaulupidu), baltimaade rokimeka. Tublid päkapikud BEM Agency'st tegid ka sel aastal Rakverest Rockvere, tuues publikuni Green Christmas'i. Uhkusega Eesti vanima rokifestivali nime kandev üritus on kindlasti üks kolmest aasta raskerokisündmusest (balansseerides stiililiselt täpselt kuskil Hard Rock Laagri ja Rabarocki vahel), kus iga endast lugupidav rokkar lihtsalt peab osalema. Kuigi publikunumbritelt ei ole ettevõtmine kunagi just silma paistnud, ei olnud kartustest hoolimata majanduskriis rahva rahakotile veel valusat pitserit jätnud. Pealegi on Rakverre sõit siiski tunduvalt odavam kui bussi-, rongi-, lennu- või laevapiletid Soome ja Lätti, kuhu kultuuriürituste käibemaksutõusu tõttu edaspidi kontserdielamusi koguma tuleb sõita...
Nagu ei meeldi kellelegi eriti soojendada maailmanimega artisti, ei meeldi enamikele bändidest ka suurt muusikafestivali avada; kartuses, mida Eesti hip-hop grupp Toe Tag oma laulus tabavalt kirjeldas: "Rahvas, kes möllab lava ees, on vaid sõbrad, kes kontserdil tasuta sees". Seekord oli sunnitud otsad lahti lööma bänd, keda on kutsutud „karmimaks Ultima Thuleks“ ehk Melmac. Kuigi tegutsetud on juba tublisti üle kahe aasta, ei ole nad laiemale publikule veel tuttavaks saanud. Küllap on küsimus kontsertide vähesuses või korralike lindistuste puudumises. Poisid on aga hingega asja juures, ning oma töö tehti ära: festival oli käima tõmmatud. Julgen ka selles kahelda, et neljal bändipoisil niivõrd palju sõpru on ehk seekord vedas: vähemalt osa rahvast oli kohal õigeagselt. Järgnevalt oli kord Saksamaa hardcore pundi Maroon käes. Tegemist on väga tugeva, eht-saksaliku kooslusega. Kuigi kõigile ei pruugi laulja Andre Morawecki energeetilised tantsusammud just peale minna, on fakt see, et bänd suutis rahva juba korralikult end liigutama panna. Ka muusikaliselt oli kõik stiilipuhas ja nauditav ning vaid taimetoitlastest ja täiskarsklastest koosnev kollektiiv oli kindlasti selleaastase festivali üks tugevamaid ülesastujaid. Siit aga tilluke kivi korraldajate kapsaaeda: nii kihvtile pundile oleks kindlasti tulnud hilisem esinemiskellaaeg eraldada. Aga noh, eks ole ju järgnev ansambel, kodumaisele publikule tutvustamist mittevajav Vennaskond, justkui alternatiivne variant samuti aastaid meelt lahutanud Kuldsest Triost, kes umbes igal paaritul aastaarvul oma lahkumistuuri ning igal paarisaastal comeback‘i teeb. Sellega tuleb arvestada, mine tea, äkki on neil seekord tõesti tõsi taga. Samas on see bänd nagu kindlapeale väljaminek, mis töötab alati, hoolimata põlvkonnast. Kuigi Vennaskonnast on aegade jooksul läbi käinud üle 40 muusiku, ei ole tegelikult aastatega suurt midagi muutunud. Isegi ainukese algupärase liikme Tõnu Trubetsky nahktagi ajab juba muigama, kas võib ühel riideesemel selline vastupidavus olla? Seega, esinejana toimib, aga ei üllata.
Vennaskonnalt läks teatepulk edasi ilmselt festivali jooksul kõige rohkem vastakaid arvamusi tekitanud Soome kooslusele nimega Callisto, kes esines Rakveres ka 2004. aastal. 2008. aasta algul aga uue laulja hankinud ning endise pelgalt kitarristiks taandanud bänd oli uue albumiga tugevalt ka oma muusikalist stiili muutnud. Uus sound meenutas kõlaliselt briti alternatiivmuusika lipulaeva Muse'i; tundus, et endised fännid pettusid, publik, kes varem bändi loominguga kursis polnud, sai aga positiivse üllatuse osaliseks. Etteaste jäi küllalt lühikeseks, ent ilmselt olekski pikem kava teise järjestikkuse küllalt rahuliku bändi poolt külastajad ära väsitanud. Järgnevalt olid lavalauad samuti põhjanaabrite ehk Waltari nime kandva ansambli päralt. Tundub, et tegemist ongi rohkem live-bändiga, laval olid väga karismaatilised tegelased, kes mängisid täpselt ülimalt õrna artistlik-naeruväärsuse piiri peal. Siiski tekkis tahtmine antud kollektiiv kusagile eelneva sajandi lõppu transportida, kui analoogne kergem nu-metal veel popp oli. Vaadata võis, aga plaati ei ostaks.
Ilmselt on juba raske ette kujutada mõne rokifestivali möödumist Metsatölluta. Rabarockil juba majabändiks kutsutavast folk-metal grupist ei pääsenud ka Green Christmas. Publikule meeldivad nad alati, bändil endal aga on raske üllatada, eriti siselavadel mängides, kus tulevärgi ja muu lisavarustuse kaasamine komplitseeritum ja piiratud on. Seega jällegi: klassika, ent live nagu iga teinegi Töllu kontsert. Küll aga kruvisid nad piisavalt üles pinged ilmselt kogu festivali karvaseima bändi, õhtu peaesineja, Dark Tranquillity (Rootsi) jaoks. Esimene festivalipäev lõppes tubli portsu kvaliteetse metaliga. Jällegi üks tugeva frontman’i ja väga hea kokkumänguga bänd. Võib-olla oli kõike natuke liigagi palju ja valjult, nimelt kumises helimehe poolt üle keeratud vokaal kõrvus veel tunde hiljemgi.
Kuna sportlased tahtsid sporti teha, oli laupäevane äratus kergejõustikumaneežis ööbinud rokisõpradele juba kella üheksast hommikul. Aega tuli talvises Rakveres kaaskannatajatega parajaks lüüa lausa kuue tunni jagu, festivali väravate taasavamiseni. Teise päeva avas Norrast pärit, ent kunagise Poola pealinna nime kandev ansambel Krakow. Muusikakriitik Mart Niineste on rohkete esinejatega üritusi võrrelnud Rootsi lauaga: lunastad käepaela ning korjad endale huvipakkuvat. Kuna kõike head-paremat ei jõua ka söögilaualt ära proovida, tuleb tahes-tahtmata midagi ohverdada. Olles ka üks õnnelikest, kes endale ka pikemat und lubada sai, pean ausalt üles tunnistama, et tol hetkel nautisin veel kohalikku kokakunsti. Hilisemate kuulduste järgi tuli aga koos ülejäänud aeglastega kahetseda: Krakow olevat olnud väga positiivne üllataja. Kõht täis ning meeled puhanud, tuli aga kaema minna The Suni. Sarnaselt Callistoga samuti hiljaaegu koosseisumuutuse läbi teinud bänd (lahkus kitarrist Meelis Tauk, kelle kohta täidab nüüdsest juba varasemalt mitmetest kooslustest tuttav Tarvo Valm) esitles Rakvere publikule enamasti lugusid oma uhiuuelt albumilt „Unisex“. Kahtlemata on Tanel Padaril üks parimatest rokivokaalidest Eestis, rääkimata atraktiivsest välimusest (traditsiooni kohaselt olid esimesed read täis teismeeas tütarlapsi), ent sellegipoolest on üldmulje alati kuidagi üksluiseks jäänud. Justkui oleks puudu see müstiline meeldejääv miski. Kaua sa ikka ühte ja sedasama lugu kuulata jõuad? Samas, Eesti publikuni on jõudnud juba kolme plaadi jagu ning vaimustus ei paista veel niipea raugevat...
Kolmandad olid laupäeval taas norrakad, kelle ühisnimetuseks seekord Audrey Horne. Ma ei olnud enne midagi tollest kooslusest kuulnud, suurt midagi ei jäänud meelde ka nende esinemisest. Enamik bändi energiast läks publikuga kontakti saavutamisele, muusika oli justkui kõrvaline, lihtsalt kaasuv produkt. Samuti suutsid nad korda saata ühe suurima live- prohmaka, nimelt küsis vokalist korduvalt, kuidas Tallinna publik end tunneb. Kui keegi hiljem lauljale mainis, et nad hoopis Rakveres viibivad, vabandas too end hajameelsusega. Hispaanias olevat ta küsinud kuidas itaallaste tuju on...
Peale Audrey Horne’i olid lavalauad HU!? päralt. Kui väga eklekrilise (kuid kindlasti mitte roki) sound'iga grupeering suvel Rabarockil üles astus, oli see kõigile imestuseks. Tundub, et rokimeestele nooruke lauljatar Hannaliisa meeldib. Kuigi bänd on eriline ning neiul väga võimsad vokaalsed võimed, tundus ta Green Christmas'il siiski võõrkehana. Tempokal festivalil kontserdina igav, paistis, et ka suur osa publikust seadis sammud hoopis kohviku- või õllejärjekorda. Pidu jätkus samuti kodumaise Horricane’iga. 2002. aastal moodustatud grupp esineb harva, kuid on endale loonud juba kindla austajaskonna. Tagantjärgi soovitaksin bändiga tutvust teha pigem helisalvestusel, esimese hooga võib neid kontserdil raske haarata olla. Miskipärast tunduski, et paljud polnud veel õllejärjekorrast tagasi.
Rohkete esinejatega üritustel kerkib tihtipeale suurimaks probleemiks just ajakavast kinnipidamine. Seekord sujus kõik suuremate tõrgeteta ning peagi oli laval kolmas ja viimane Norra punt: Enslaved. Just see bänd jäi paljudele ka Green Christmas'i peaesinejaks. Nautida sai ka planeeritust pikemat esitust, sest selgus, et järgmisena esinema pidanud Volbeat (Taani) lendude hilinemise tõttu Eestisse seekord ei jõuagi. Just Volbeat'i välja jäämist pidasid korraldajad ka ainukeseks suuremaks tõrkeks, eelnevalt foorumites toimunud arutelu põhjal võis öelda, et paljud olid Rakverre sammud seadnud just nende pärast. Enslaved aga küttis selle eest täie raha eest. Norra üks tuntumaid ja edukamaid ekstreem-metal bände oli peale hittide kaasa toonud ka meeliköitvad visuaalid. Oli sisu, oli välimust, mida veel tahta?
Emotsioonid laes, oli aeg festivali viimase, kindlasti kuulsaima nime, Lacuna Coili käes. Itaaliast pärit, nii nais- kui meesvokaali omav bänd, oli kindlasti ürituse tõmbenumbriks. Samas jäi midagi siiski puudu ka nende esinemisest. Esimese poole kontserdist rikkus ära ülimalt kehv heli nii saalis, kui rõdul. Asi loksus enam-vähem paika alles Depeche Mode’i kaveri “Enjoy the silence” ajal. Kontserdi lõpus jättis viletsa maigu suhu: bänd isegi mitte ei lasknud end tagasi kutsuda, selle asemel visati helipuldis koheselt peale hoopis enda plaat. Harv ja küllalt ebameeldiv juhus, kui peaesineja nii käitub.
Korraldusliku poolt vaagides, toimib Green Christmas nagu masinavärk. Festivalil oli töös üle 80. inimese, kõik peale nelja vabatahtlikud, ent sellest hoolimata ei logisenud ükski kruvi. Ilmselt on just vabatahtlikkus ka üks põhjustest, miks Green Christmas'i õhkkond alati soe ja sõbralik tundub: uskuge või ei, ent on tunda, kas inimesed teevad oma tööd südamega, või on motiveerivaks teguriks palganumbrid. Näiteks oli organiseeritud ka unikaalne võimalus kohtuda oma lemmik välismaise esinejaga, et pilti ja autogrammi saada pidi fänn vaid kindlaks kellaajaks ettenähtud kohta ilmuma. Nn meet and greet'ist sai nii mõnigi külastaja kindlasti kustumatu elamuse.
Kui midagi üldse ette heita, jäi sel aastal puudu see kirsike tordilt. Eks läheb iga külastaja kontserdile küll oma muusikalisi lemmikuid kaema, ent tugevat punkti üritusele ei suutnud ettenähtud peaesinejad pakkuda. Kui aga oleksin pidanud kuhugile kindlalt ära paigutama selle ühe lisasekundi, mille juhtivad teadlased meile eelnenud aastal kinkisid, oleksin ma suurima heameelega jätnud selle just roheliste jõulude võlumaale! Kindlasti on Green Christmas ennast tõestanud ning on ülimalt kahetsusväärne, et suure tõenäosusega jäi see viimaseks festivaliks vähemalt mõne aja jooksul. Uuelt aastalt soovin, et ka Eesti juhtpoliitikud oskaksid nende kätte antud resursse õigesti ära paigutada...
Mairi Kikkas (TLÜ Kultuuriteaduse I kursus)
Piltidel Audrey Horne ja Lacuna Coil, fotod greenchristmas.ee
Käesolev retsensioon ilmub muusikakriitika erikursuse (MuKriErikursus) raames, mis esmakordselt alustas Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonnas 2007. aasta sügissemestril ja jätkas eduka osavõtu tõttu 2008. aasta sügissemestril juba uute osalistega, et kasvatada muusikakriitika alase lisaõppe traditsiooni ja võimaldada erinevate valdkondade huviliste koondumist nimetatud kultuuriplatvormil.
MuKriErikursuse põhiidee on arendada üliõpilaste kriitilist, analüüsivat ja uuele avatud mõtlemist. Kursuse eesmärk on anda ülevaade muusikakriitika olemusest, tutvuda toimetamisprotsessi mitmeplaanilisusega, õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval), omandada praktilisi kogemusi, reflekteerida enda kirjutamisprotsessi ning leida oma stiil. Kursuse raames külastatakse mitmesuguseid nüüdismuusika (ja -kunsti) festivale ning džäss-, rokk- ja popmuusika üritusi. Külalislektoritena on kursust rikastanud ja toetanud Brigitta Davidjants (EPL), Maris Valk-Falk (Scripta Musicalia), Kristina Kõrver ja Joosep Sang (Muusika), Tiina Õun ja Anneli Remme (TMK) ning Igor Garshnek (Sirp). Lisaks TLÜ muusikaosakonnale on kursust toetanud erinevad festivalid-kontserdikorraldajad, sh PLEKTRUM, EMTA Sügisfestival, HUH, NYYD (Eesti Kontsert), Jazzkaar jpt.
Kursus on avatud laiemale kuulajaskonnale nii TLÜs kui teistes Eesti ülikoolides (EKA, EMTA, TTÜ, TÜ) ning seega on kursusest osavõtjad olnud mh tantsijad-koreograafid, kunstnikud ja ajaloolased, aga ka reklaami- ja imagoloogia, Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo, psühholoogia ja muusika tudengid ning lihtsalt muusika- ja kultuurihuvilised. MuKriErikursus plaanib jätkata ja laiendada oma tegutsemist ka tuleval õppeaastal.
Gerhard Lock
TLÜ muusikateaduse lektor
EMTA muusikateaduse doktorant
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar