Mis on gurmaanlusel ühist jaapani graafikaga? (Anu Sõõro)

28. märts 2004, Berliner Philharmonie (Anu Sõõro)

Sergei Prokofjev:
Romeo ja Julia: süidid nr 1 ja 2 op 64
Klaverikontsert nr 2 g-moll op 16

Maurice Ravel:
Boléro

Deutsches Symphonie-Orchester Berlin
Arcadi Volodos (klaver)
Kent Nagano (dirigent)

Kent Nagano ei raba just eksootiliste roogadega, kuid ühepajatoit ka tema menüüs ei seisa. Pigem rabab ta oskusega vürtse filigraanse peenusega doseerida, ehk muusika keeles: Moto on läbitunnetatud lähtumine algmaterjalist. Elementaarne?

Süiti Romeo ja Julia kuulates tekkiv assotsiatsioon jaapani graafikaga tuleneb väga tõenäoliselt (ning kahetsusväärsel kombel ilmselt üsna ebaobjektiivselt) dirigendi rahvusest. Kuid peale selle loomulikult ka (juba objektiivsemalt) klaaride kõlaniidistike nüanssidest, mida Kent Nagano orkestrist esile manab. Jooned on peened ning nende ümber jagub piisavalt õhku. Nagano ei armasta värve sulandada, vaid eelistab neid näiteks dünaamika või tempode abil veidi lahus hoida. Tulemus pole siiski kuiv; korraga tulevad esile mitmekihiliselt jooksvad liinid, mis mitmetes varem kuuldud esitustes ühtlaseks massiks põimusid. Eriti palju positiivseid üllatusi pakub ses suhtes puhkpillirühm. Keelpillide assortii-kõla seevastu mõjub oma täidlusega lausa gurmaanliku desserdina, mille koostisosi pole võimalik eristada. Kent Nagano doseeringus ilmub kord tõeliselt vürtsikas forte ¾ Nagano kulminatsioonikontsept on tõesti kompromissitu ¾ , kord hõrk piano. Karakterid on paigas. Ja publik loomulikult ka kontserdi teiseks pooleks garanteeritud.

Siinkohal mainiksin vahemärkusena (võib-olla pisut kohatult) kolm päeva varem "Estonia" rahvusooperis kuuldud-nähtud Romeo ja Julia balleti-versiooni (dirigent Aivo Välja). Balleti terviklikkus ning noor ja kirglik trupp väärivad kohaleminekut: tulemus oli tõeliselt liigutav ja elamuslik. Ka teatri orkester üllatas seekord mõningatest kroonilistest puudustest hoolimata meeldivalt. Tasakaalustatud nüansikusega esitus siiski kiidelda ei saanud. Ent balletti ning instrumentaalesitust võrrelda pole päriselt fair play, niisiis tagasi Berliini, kus just lõpeb vaheaeg.

Mitmekihilisus, polüfoonia on märksõna ka kontserdi teises pooles. Olgugi et Arcadi Volodos ja Nagano lahendavad Prokofjevi Teises klaverikontserdis polüfooniavalemi erinevalt, saab polüfoonilisest lähenemisest mõlemaid ühendav keel. Nagu ka kaunist piano´st: Volodosi kõla pole kunagi toores, mis Prokofjevi klaveriteoste puhul polegi alati nii loomulik. Samas ei tule sel pianistil väljakostmise nimel igatahes orkestriga konkureerida.

Volodosil on, nagu mainitud, suurepärane polüfooniatunnetus, hoolimata paksematest värvidest, mida ta kasutab ja mida Prokofjevi Teise klaverikontserdi puhul väga vältida ei saagi. Ega peagi. Ilmsesti on solistil selle teose puhul raske vältida ka kiusatust orkestriga võidu spurtida. Ent Volodos oskab ka aega maha võtta ning hetkega kõrgematesse dimensioonidesse tõusta: pianist lükib ladusasse dramaturgiasse "kaadreid", mis mõjuvad oma ootamatu(lt mõtliku) kõlarakursiga lausa müstiliselt. Kent Nagano ja orkester on pianistile väärilised partnerid. Loomulikult ei lasta Volodosi seepeale lisaloota lavalt.

Võttes arvesse kõike eelpool mainitut on selge, et Raveli Bolero on Kent Nagano ja Deutsches Symphonieorchester'i tähelaev. Imekaunist piano´st läbi suurepäraste soolode vääramatult lõppkulminatsiooni poole. Ikka ülima peenusega liine välja joonistades ning vürtse lisades.

Veerand tunni pärast metroos satun juhtumisi istuma paari kontserdil viibinu kõrvale. Kuulen tahtmatult vaimustunud tiraadi. Millega olen tahes-tahtmata nõus.

Kent Nagano überrascht gewöhnlich nicht unbedingt mit exotischen Gerichten, aber Eintopf steht auch nicht auf seiner Speisekarte. Eher überrascht er mit der Gabe, mit filigraner Feinheit Gewürze zu dosieren. Oder, musikalisch gesprochen: Sein Motto ist, feinfühlig vom Basismaterial auszugehen. Elementar?

Beim Hören der Suite Romeo und Julia entstehen durchaus Assoziationen mit japanischer Graphik, die sich teilweise (dem Rezensenten sei dies verziehen) mit der Nation des Dirigenten verbinden. Aber besonders die feinen Nuancen, die Kent Nagano aus dem Orchester hervorzaubert, die sozusagen viel Luft um sich haben, rufen diese Assoziation unweigerlich hervor. Nagano mischt Farben nicht einfach, sondern es werden mehrschichtige Linien hörbar. Mehrschichtigkeit, Polyphonie sind Merkmale, die auch die Interpretation des zweiten Klavierkonzert kennzeichnen. Neben einem großartigen Polyphoniegespür verfügt Arcadi Volodos über einen schönen, vollen Klang, der doch nie roh wird (letzteres ist bei Prokofjev nicht immer selbstverständlich)  dazu über eine atemberaubende Technik, die durchaus Versuchung zu einem Spurt hervorruft. Volodos hat aber auch die Fähigkeit, im Nu Zeit auf eine mystische Weise zu verlangsamen...

Aus dem Bolero wird für Nagano und das Deutsches Symphonie-Orchester im Bilde gesprochen das "Sternenschiff". Vom wunderschönsten piano durch großartige Soli zur Kulmination - dabei immer feinste Linien ausmalend und Gewürze dazugebend.

Anu Sõõro