Uskumatu! Eesti jazzi paremik koos afrobiidi geenius Tony Alleniga

19.12.2010, Tony Allen ja Eesti all-star bänd, soojendusansambel Jagaspace, Rock Café, Tallinn (Laura Kivik - MuKriErikursus 2010 VKA)

Kaua oodatud afrobiit-staar ning vilunu trummar Tony Allen jõudis läbi raskuste 18. detsembril lõpuks Eestisse. Kaks korda edasi lükatud kontserdi ootel olid nii publik, korraldaja kui ka kunstnik ise. Kontserdi ärajäämispõhjused olid vägagi proosalised: viimasel korral oli konkreetselt süüdi ilm, mis vangistas Alleni koos bändiga Pariisi lennujaama.

Kuid kohale ta jõudis! Ka siin ei saa rääkida asjade laitmatust käigust, sest koos Alleniga saabus Eestisse tema bändiliikmetest vaid üks, kitarrist Kologbo Orghene. Ka sel korral mängis ilm kontserdikorraldaja Helen Sildnale virgerpussi ning teistel bändiliikmetel ja Alleni bändi ametlikul helimehel õhku tõusta ei lastudki.

19. detsembri kontserdi eelõhtul oli Sildna pidevas infovahetuses Alleni enda ning  tema tuurimanageriga, küsimuseks – mida teha? Kas jätta kontsert tõesti kolmandat korda ära? See otsus oli tegelikult välistatud, see oleks olnud ebaaus nii publiku kui ka lõpuks Eestisse jõudnud trummari suhtes. Teine võimalus oli uurida äkki Allen ja Kologbo on nõus kahekesi midagi laval tegema,  tegu on ju siiski maailmakuulsa trummari ning väga andeka kitarristiga! Ka see plaan ei läinud läbi ning Allenilt saadi nõusolek panna kiiresti kokku Eesti muusikutest koosnev nii-öelda all-stars bänd.

Algselt keeruline ülesanne kujunes tegelikkuses suhteliselt kergeks – iga muusik, kellele helistatakse eesmärgiga küsida, kas ta oleks nõus mõne tunni pärast koos Tony Alleniga Rock Café laval musitseerima, hüppaks tõenäoliselt rõõmust lakke. Nii sai ka Sildna kontserdile mängima Eesti jazzmuusika paremiku: (kontra)bassil Peedu Kass, kitarril Jaak Sooäär, saksofonidel Kristjan Mazurtchak ja Raivo Tafenau, Raun Juurikas klahvpillidel ning vokaali eest vastutas Sofia Rubina.

Paar tundi enne kontserdi algust saabusid muusikud kokku, et üheskoos panna paika kava ning arutada läbi, mida täpselt mängitakse. Kui sündis plaan panna kokku Eesti muusikute all-stars bänd, oli Tony Alleni tingimuseks, et muusikud mõistaks mängida afrobiiti. Konkreetseid afrobiidi meistreid Eestist kahjuks ei leia, kuid nähes, millise vilumusega saavutasid  muusikud heliproovi ajal põhitõed afromuusikast, võib öelda, et nüüd on neid meistreid mitu. Eks neil loomulikult oli ka hea õpetaja!

Kontserdi soojendusesineja, idamaiste elektrooniliste mõjutustega Jagaspace oli uus ja huvitav kollektiiv, ent minu maitse jaoks natuke liiga kauge. Neil oli korralik kava ning muusikud bändis olid professionaalid, ent minu jaoks jäi midagi puudu. Ma ei ütleks, et neil jäid puudu siirusest, ent ma miskipärast ei uskunud neid, nad jäid liiga kaugeks. Minu jaoks on keeruline kuulata bände, kes on tugevalt mõjutatud teiste riikide/rahvuste muusikast, mõningad juured on lihtsalt nii tugevad, et nende jäljendamine kõlab ebasiiralt ja tundub vale. Siiski tundus saalis ringi vaadates, et Jagaspace meeldis teistele kuulajatele küll ning sai endale juurde nii mõnegi fänni!

Peaesineja lavaletulek hilines natuke, samas hilines ka soojendusesineja. Etteruttavalt võin öelda, et Alleni hilinemise kompenseeris kuhjaga tema musitseerimine laval. Ka Eesti muusikute grupeeringule võin jagada ainult kiidusõnu! Kuuldes plaanist, et Alleniga koos mängivad tuntud Eesti jazzmuusikud, võtsin juba eos natuke kahtleva hoiaku. Mitte, et ma ei respekteeriks eesti jazzmuusikuid, absoluutselt mitte! Kooslus Sooäär-Kass-Rubina-jne mõjub hoopis julgustavalt. Ent siiski ei kujutanud ma ette kuidas kõlab eesti jazzi paremik koos afrobiidi geenius Tony Alleniga, teades, et üheskoos said nad proovi teha kõigest paar tundi enne kontserti.

Kõik eelarvamused pidin ma tagasi võtma, kontsert oli suurepärane! Natukene kohatu oli alguses küll tõsiasi, et kõik eesti muusikud vaatasid laval olles kogu aeg Tony Alleni poole, jäi natuke diletantlik mulje, võib-olla muusikud natuke kartsid. Teisalt oli see kartus põhjendatud, Tony Alleni näol on tegu ikkagi staariga. Ja kui bänd on koos proovi teinud kõigest paar tundi ning esitavad lugusid, mille looja on sealsamas bändis, ei jäägi muud üle kui ohjad Alleni kätte anda ning lasta tal kogu seda ettevõtmist juhtida.

Sellega sai Allen loomulikult suurepäraselt hakkama tõestades, et ta tõesti on afrobiidi staar. Mitu korda tabasin ent mõttelt, et kuidas suudab (olgem ausad!) nii vana mees nii energiliselt trumme mängida, samal ajal laulda ning silmanurgas pidevalt kogu bändi jälgida ning vajadusel neid ka juhendada. Uskumatu!

Kitarrist Kologbo Orghene tõestas, et ilmselgelt ei saa Tony Alleni bändis mängida pelgalt igaüks. Orghene soolod olid korraga hullumeelsed ja suurepärased, tehniliselt keerukad ja humoorikad. Samuti teab see mees, kuidas kogu publiku silmad endale naelutada, olles laval nii karismaatiline, et tekkis ka küsimus kuidas ta kogu oma positiivse oleku ja publikuga suhtlemise kõrvalt veel laval mängida suudab!?

Lõpetuseks julgen väita, et pea neljakuune Tony Alleni ootamine tasus ennast mitmekordselt ära. Hoolimata faktist, et Alleni bändi kahjuks näha ei õnnestunud, kompenseeris vanameister selle ise oma suurepärase mängutehnikaga ning tõestades, et endiselt pole afrobiidis talle väärilist vastast!

Laura Kivik (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)