Sõda imedemaal

12.11.2010, No-Big-Silence, Rock Café, Tallinn (Nele Kukk - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

12. november 2010 läheb kalendrisse kirja kui see saatuslik päev, mil ilmub No-Big-Silence’ teine versioon 2009. aastal ilmunud albumist „Starstealer“. Märkimisväärne on nimetet päev mitmel põhjusel. Esiteks, on tegu bändi esimese remix albumiga, mille raames saadi koostööd teha nii lihtsurelikest kaaskodanike kui meredetaguste suurmeistritega. Teiseks, ei ole bänd kunagi ilmutanud kauamängivaid nii lühikese perioodi jooksul (antud juhul siis aasta). Kolmandaks, kaasneb antud remix albumiga suur ja uhke presentatsioon Rock Cafés, kus soojendajana astub üles nooruke Iiris. Tegu on ka bändi esimese lavale astumisega üle poole aasta. Keskendugem siis sellele viimasele.

Juba nädal enne ametlikku ilmumiskuupäeva on bänd poputanud oma fänne ja jälgijaid esimeste remix‘ide avalikustamistega ning tuleb tõdeda, et need on paganama head. Mida enam neid internetiavarustesse laekub, seda suuremaks muutub kannatamatus eeloleva kontserdi suhtes – kõrvadesse jõudev on lihtsalt nõnda paeluv. Seega kui tõepoolest jõuab kätte 12. novembri õhtupoolik, on kõrvad ja hing õnnelikud – lõpuks ometi! Kontserdieelne „kodutöö“ möödub bändi esimest kauamängivat „Successful, Bitch & Beautiful“-i uute „Starstealer“-i remix‘idega läbisegi kuulates ja õllepudelit kummutades. Õhtu tõotab tulla mõnus!

Rock Cafésse saabumine käib käsikäes koos soliidse ja teadlikult etteplaneeritud hilinemisega, mis tähendab, et tõusvalt tähelt Iiriselt kuulen vaid ühte viimast lugu. Kahjuks tundub ka see mu jaoks liialt palju, sest kogu see meediakära ja vaimustus neiu ümber jääb mulle täiesti mõistmatuks. Väike laps laval, kes kõigest väest püüab olla nunnu ja armas. Kõik see kokku on aga nii imal ja läila, et ajab südame pahaks, mistõttu viivad mu jalad mind kiiremas korras baarileti äärde ja mu käed tellivad ühe suure vahutava õlu. Kaheks minutiks nähtu ja kuuldu tuleb ruttu unustada. Vaesed kõrvad ja silmad – luban, et teen järgneva teie jaoks heaks kui lavale asub No-Big-Silence! Poputan end veel õluga ning proovin meelde tuletada eelmist NBS’i Rock Café live’, mis toimus umbes aasta tagasi ning meelitas kohale vaevu kakskümmend inimest (tundub siiani uskumatu). Sel korral on aga asjalood tunduvalt paremad. Baaris on järjekorrad, merch’i lett töötab täiel võimsusel ning lavaesine ja rõdu on inimeste nägu – selle põhjal võib juba ette oletada, et tuleb hea õhtu!

Helisüsteemist kõlavad aga uue albumi remix‘id, mis on ikka veel põrgulikult head. Kauaks neid aga ei jätku, sest õhtu peakangelastel on aeg lavalaudu ja külastajate kaelu piinama tulla. Intro on mängimas ning üsna pea järgneb sellele ka bänd ise. On aeg!

Kuna möödunud aastal sai tuuritades äraharjutud sellega, et avalooks on alati „Boneman“, oli veider kuulata esimese loona „Radioactive Paradise“. Keha aga ei hoolinud uuest ja harjumatust ning plaanist vaadata toimuvat eemalt ei tulnud midagi välja – üsna pea avastasin oma maise keha lava eest koos ülejäänud melomaanidega kaasaelamast ja ei saa talle seda teps mitte pahaks panna, sest avaloole järgnesid puhas kuld, vanad lood. Kindlasti tuleb mainida momenti, mil kõlama hakkas „Machine of Pleasure“, lugu, mida nii hästi mäletan aastatetagustelt kontserditelt, kuid mida viimastel aastatel härrased kohe üldse mängida ei ole tahtnud. Nüüd on aga lugu taas tagasi! Sellest hetkest alates olin täielikult müüdud ja võlutud. Publik, mina ja NBS olime üks tervik, mis liikus samas taktis ja tundis samadest asjadest mõnu. Haripunktiks kujunes isikliku lemmiku „Reaction“ kõlamine, sest ka see lugu on viimasel ajal kuidagi tagaplaanile jäänud, mis tähendab elevas esituses mittekõlamist. Kuid, ei, sel korral oli võik korras, lugu playlist‘is ning pika pausi tõttu kõlas paremini kui kunagi varem. Kõrgklassiline kõrvaorgasm. Sealt edasi läks juba raskeks, sest parim oli möödunud, kuid õnneks ei võtnud see tempot alla. Vana hea „Robot Super Lover Boy“ kõlas ikka sama flirtivalt kui enne ja isiklik soolo sai ka laulu introhelide jooksul esitatud. Boneman’i ajal toodi otseloomulikult lavale ka originaalkeha, ehk siis just enne lavalaudu (sõna otseses mõttes) piinanud Iiris Vesik, kellega kahasse lugu kirjutatud on. Kõrvapiin ületatud (sai samal ajal vähemalt jälgida etenduse tehnilist poolt ning tuli tõdeda, et kahekümne tegutsemisaasta jooksul on poisid ikka nii mõndagi õppinud), läks õhtu uhkelt ja tempot mahavõtmata edasi. Lugu „Fire“ on jube veider ikkagi vaadata ilma kaasneva püro-show’ta, mis sai praktiliselt bändi sünonüümiks kuskil 2006. aasta paiku. „Fire“ ja püro on kui rullnokk ja BMW, mis alati käsikäes käivad, sest nii on harjutud ja nii on hea. Kauaks ei saanud aga omaette heietama jääda, sest juba peagi külas „Cut the Cord“, mis seda ka sõnaotseses mõttes tähendab – juhe seinast, võimud välja ja kõik see mees koju. Inimkeeli tähendab see lugu alati õhtu lõppu. Bänd on oma sõnad lausunud ning publik omad tantsud tantsinud. Viimaseks lõpuks jäid lindilt kõlama veel värskelt ilmunud albumi remix’i lood, mis nii mõnegi oma kohale tinutasid ning jalad tantsima sundisid. Minu jalad viisid mind aga sihikindlalt otse õllesabasse pisikesele häälepaelakastele, sest pärast pooleteisetunnist kihutamist vajasid nad pisikest õlitamist. Lasin heal maitsta, vahetades samal ajal jutumulle vanade heade tuttavatega. Pärast paari lisatundi vestlusi ja klubi tühjenemist oli ka mul aeg oma liha ja luud kodu poole sättida – 12. november oli oma väärika lõpu saanud.

Õue jõudes sillerdasid taevatähed eriti eredalt ning visates veel viimase pilgu Rock Café säravatele tuledele mõistsin, et „tähevarga“ teistkordne tulemine on nüüd ameltikult sisseõnnistatud ning sõda imedemaal on lõppenud edukalt. Oli meeldiv olla selle tunnistajaks!

Olen samast bändist minevikus ka avalikult ühe konsertarvustuse kirjutanud: http://silencersblog.wordpress.com/2009/09/16/muljeid-no-big-silence-livest-helsingis-11-09-2009/

Nele Kukk (TLÜ Soome filoloogia tudeng)