Outist Von Krahli baaris ehk Rapla noored Tallinna vallutamas

22.12.2010, „Suusabaasis on tantsupidu“ Outist, Von Krahli baar, Tallinn. (Kristina Silaškova - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

Kui ma ütleksin teile, et käisin kuulamas gruppi nimega Outist, siis millised oleksid teie esimesed assosatsioonid? Paljud teist kindlasti pakuks, et nad on noored, võib-olla viljelevad veidi alternatiivsemat muusikat, äkki üritavad mingil moel ka ühiskonna vastu sõdida. Kui te nii arvate siis... teil on tuline õigus. Nad on noored, nad on mässumeelsed – nad on Outist.

Väiksest Raplast laia (muusika)maailma

Rapla bänd, kooseisus Aivar Surva (trompet, vokaal, klahvid), Uku Kübar (klahvid, elektroonika, efektid), Ants Tammik (löökpillid) ja Lennart Lennuk (bass, akordion), jõudis esimest korda suurema kuulajaskonna kõrvuni 2010. aasta kevadel, kui avaldati esimesed demod. Aprillis pälvis Outisti „Vikipeed“ Raadio 2-s lausa nädala demo tiitli. Seda lugu on võimalik kuulata ka bändi Myspace lehelt. Teiste ürituste seas on Outist üles astunud Mustpeade majas Stereotunneli üritusel, Kapa festivalil Kapa-Kohilas, Hiiumaa muusika- ja kultuurifestivalil „Fantast“ ning Lelle Alternatiivil. Samuti on poisid oma oskusi demonstreerinud Terevisioonis.

Kas te soovite oma kohvi kõrvale ka suutäit intelligentset jazz’i?

Käesolev kontsert leidis aset 22. detsembril alternatiivse hõnguga baaris nimega Von Krahl ürituse „Suusabaasis on tantsupidu“ raames. Veidike ootamist hubase valgusega laua taga ja juba saabusidki lavale neli noort poissi ning sättisid end igaüks õige instrumendi taha, milleks olid trompet, trummid, basskitarr ning elektrooniline klaver. Lava tumenedes ning sissejuhatava loo algades oli tunne nagu oleks otse avakosmosesse sattunud. Kokku oli segatud mitmeid erinevaid helisid ning selle tulemusena oli lool väga nüüdismuusikalik kõla. Bass oli lausa nii tugev, et tool mu all hakkas värisema. See aga vaid võimedas esmamuljet neist.

Pärast intro pala leidis aset kohustuslik tutvustuse osa ning peagi kõlas õhtu esimene lugu, millega sai selgeks, et oskusi neil vaatamata vanusele siiski on. Trummirütm ei olnud sugugi nii algeline kui paljudes tänapäeva tantsulugudes ning nii selles kui ka järgnevates palades oli tunda tugevaid jazz’i mõjutusi. Nii et kui nende loomingut mingisugusesse žanrisse paigutada, siis just jazz fusion’i taolise muusika alla, mis on teatavasti teatud rock’i ning jazz’i elementide kombinatsioon.

Kuna läksin kontserdile ilma ühegi eelneva teadmiseta esinejast, siis ei olnud mul ei ootusi ega lootusi bändi ning nende loomingu suhtes. Siiski tuli laulja puudumine mulle täieliku üllatusena, kuna instrumentaalbändid pole Eesti alternatiivse muusika maastikul just kõige sagedasem nähtus. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et instrumentaalbändidel on alati oht sulanduda ümberringi toimuvaga ning muutuda taustamuusikaks – nii juhtus kahjuks kohati ka Outistiga. Juba teise loo ajal oli kuulda, kuidas inimesed baari ülemisel korrusel vaikselt omavahel juttu ajama hakkasid. Ometi ei lasknud bändiliikmed ennast häirida ning jätkasid erksa ja rõõmsameelse tantsulooga, milles oli huvitavalt ära kasutatud tuntud Eesti lastelaulu „Rongisõit“ viisi, mis trompeti esituses kõlas. Lugu lõppes järsult, jättes midagi otsekui õhku.

Eksperimentaalmuusika sama maitseelamuste rohke kui vürtsisegu

Kolmanda pala puhul (ja andestage mulle, et ma lugude pealkirju selle müra sees ei suutnud seletada) oli abiks arvutist tulev elektrooniline taust. Kahtlemata oli see üks kontserdi kõige huvitavamaid lugusid, kasvõi juba sellepärast mikrofoni lauldud hääl kõlas mingisuguse eriefekti abil justkui elektrikitarr, meenutades mulle New Age muusikat viljeleva Prantsuse projekti eRa kitarrisoolosid.

Kui rääkida aga sarnasustest, siis nii selle kui ka kõikide teiste kontserdil kõlanud lugude ühisteks iseloomustavateks joonteks olid kandvad pausid ning pidevad muutused tempos ja rütmis. Kõige paeluvamad olid minu jaoks kogu kontserdi vältel aga bassikäigud, mis olid eriti efektsed just järgmise loo ajal. Kuigi bänd seda oma süldilooks kutsus, sisaldas see siiski rock’ilikke ning elektroonilisi elemente ning ei piirdunud vaid süldiloole omase lihtsa rütmiga.

Keerulisus vs. lihtsus

Viies esitusele tulnud lugu oli ühtlasi ka kõige pikem – seda igas mõttes. Kuigi pala algas kunagise telesarja Salatoimikud teemamuusikat meenutava kummitama jääva klaverisoologa, kogus lugu peagi tempot ning rütm jõudis terve loo vältel muutuda enam kui neli korda. Lisaks sellele sisaldas pala endas taotuslikke ebakõlasid ning niivõrd palju erinevaid viise, et ühegi kindla koha meeldejäämine ning kaasa ümisemine oli praktiliselt võimatu. Kogu see keerulisus tekitas publikus igavust. Tähelepanu sai pigem üks ülientusiastlikult tantsu vihtuv fänn lava ees kui bänd ise. Sellest võib järeldada, et publikule ei pruugi keerukus alati muljet avaldada, vaid kohati hoopis ülepingutamisena näida. Seega peab ütlus „less is more“ paika ka muusika puhul.

Ning nagu vastulöögina mu kriitikale oligi järgmine lugu imekombel täiesti lihtne, ent tabav. See rahustava kõlaga ballaad klaveri ja trompeti esituses tõestas, et lihtsuses tõepoolest peitub võlu. Kogu see mõnus rahulik tunne aga asendus viimase loo kõlades peavaluga, mille tekkimist soodustasid eriti tumedad rock’i käigud ning kõrvukriipivad elektroonilised helid. Loos tuli ette mitmeid rütmivahetusi ja tempomuutusi, mis tähendab, et rahulikust filmimuusikalikust meloodiast võis mõne hetkega kasvada välja tõsine rockmuusika. Vähemalt võib positiivse asjana välja tuua selle, et lõpuks ometi esines loos korduvat viisi (olgugi, et ainult minutiks). Eriliseks tegi selle loo ka akordioni kasutamine, mille tulemusena kõlas täiesti kosmiline rahvamuusika (kui keegi sellist asja üldse ette kujutada suudab). Loo lõppedes ei olnud ükski heli enam eristatav ning kogu see kompott klassifitseerus rohkem lärmi kui muusikana.

Võiduka lõpuni

Kuna eelnev lugu niivõrd kõrvu väsitas, siis oli värskendav kuulda trummisoolot, mida rahvas mingil põhjusel valjuhäälselt nõudma hakkas. Improvisatsioon kujunes lõpuks lausa selliseks, et kõik bändiliikmed olid trummimängu kaasatud – kes tagus taldrikuid, kes soolotrummi, jne. Sel ajal pani end valmis aga kitarrist, kes viimase loo ajaks bändiga liitus. Viimane pala oli taas rahulikumat sorti jazz ning andis veel enne kontserti lõppu võimaluse natuke tõelist muusikat nautida.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi mõnest loost võis aeg-ajalt meeldivaid elemente leida, ei olnud nende looming päris „minu tass teed“. Seda kahel põhjusel. Esiteks ei tekitanud nende muusika minus erilisi emotsioone, ning kuigi mõni võib mulle vastu vaielda, leian ma siiski, et muusika üks olulisemaid ülesandeid on inimestes mingisuguseid tundeid äratada, kusagile kõrgemale tasandile viia. Teiseks, nende muusika oli lihtsalt liiga keeruline. Korrapära puudumise tõttu oli poiste loomingut raske mõista ning ka tähelepanelikult kuulata. Üks kontserdi positiivseid külgi oli aga see, kuidas bändiliikmed end laval nautisid. Kui nüüd muusikalise poole pealt natuke korrektuure teha võiks neil alternatiivmaastikul isegi potentsiaali olla.

Kristina Silaškova (TLÜ Inglise keele ja kultuuri tudeng)

Summary

Outist is a perfect example of how young bands with youthful members can make intelligent music. Originating from Rapla, the band consists of 4 members - Aivar Surva (trumpet, vocals, keyboard), Uku Kübar (keyboard, electronics, special effects), Ants Tammik (drums) and Lennart Lennuk (bass, accordion). Their concert in the alternative Von Krahl bar on the 22nd of December gave the audience a chance to listen to instrumental jazz fusion with a little bit of experimental sounds on side. A perfect meal for a person craving for exiting new combinations. The main charateristics of their music are those of pithful pauses, chaotic trompet solos, and multiple changes in rhythm throughout a song. Although the majority of their artistic production might be too complicated for the average listener, one can still find likable elements, such as haunting piano solos and electrifying electronic sounds, in their music. Overall, the band seemed to enjoy themselves on stage, but their songs had the tendence to blend in with the backround (with the exception of those that contained rock’n’roll elements). However, if some corrections were to be made in the musical department they might just have a chance in the alternative music industry.