25.01.2010, Hurts (UK), Kalevi Spordihall, Tallinn (Rein Kutsar - MuKriErikursus 2010 VKA)
25. jaanuaril 2011 esines Tallinna Kalevi spordihallis Briti süntpop duo Hurts, kes on viimasel ajal igapäevaselt tuntust juurde kogumas ning on oma praeguse teekonna kulgu arvestades jõudmas kultusbändi staatusesse.
Korraldaja on bändi ja kontserdi kohta öelnud: „Huvi tänavuse talve suurkontserdi vastu on olnud niivõrd elav, et kontsert müüdi algses toimumiskohas Rock Café‘s välja juba paar kuud enne toimumist ning viidi publiku massiivse huvi tõttu üle Kalevi Spordihalli.“
Hurts on briti süntpopi duo Manchesterist, kuhu kuuluvad helilooja ja laulja Theo Hutchcraft ning süntesaatorimängija ja kitarrist Adam Anderson. Ajakiri New Musical Express on neid juba jõudnud nimetada kui „Officially the next big Thing“. ETV igapäevase saate Ringvaade intervjuus tõid mehed välja, et on oma karjääri nimel väga palju vaeva näinud ja enne seda polnud nende elu kuigi kerge. Väidetavalt olid nad kolm aastat tagasi veel töötud ning elasid riigi toetusest saadud raha eest väikeses korteris, kus söödi päevast-päeva ainult makarone ja riisi ning väljas käidi ainult selleks, et poest süüa osta.
Kui väga aus olla, siis ma ei näe, mis on see nende suur fenomen. Mulle tundub, et tegemist on suhteliselt tavapärase, hästi turundatud orientatsioon-vähemuses oleva pop-duoga, kelle muusika on piisavalt lihtne ning muusika taga on omakorda „aww“ effekti tekitav kaastundlik lugu kahest noormehest, kes võitlesid välja oma koha Manchesteri töötuklassist otse suurlavadele. Eestis antud kontsert oli suurim, mida Hurts nimeline kollektiiv eales andnud.
Kalevi Spordihalli jõudes sain aru, et kohale on tulnud rohkem kui kolm tuhat inimest, kes olid nõus maksma tunni ajase kontserdi eest korralik summa. Mõtlesin, et kas tegu on pelgalt majandussurutise ülemineku perioodi algusega või on Hurts nimeline duo ikkagi midagi paeluvat? Pop-duo oli endaga kaasa võtnud muusikalselt kvaliteetse saatebändi, kus oli meesartist ooperilauljast taustalaulja, teise süntesaatorimängija ning trummari, kes aitasid nende show‘le väga palju kaasa. Kuigi harjumuslikult pop-muusikale väga suurte show-elementidega nende kontsert ei säranud. Võib-olla ongi nende menu põhjus tagasihoidlik maneer, mis lubab igalühel ilma liigse egoismita nendesse tungida ja olla osa loodud muusikast.
Bändi lavale saabumise ajal kostis ühekorraga kõrvulukustama panevaid helisid, nimelt ligi 1500 naisterahva kõrge simultaanne kiljatus, mis isegi ehmatas mind korraks, kuna olen varem sellist heli harjunud kuulma vaid Evis Presly ja The Beatles kontsertsalvestuste DVD'sid vaadates. Mu mõtes oli mõneminutiline seisak ja alles pärast esimest lugu sain oma esialgse rütmi tagasi. Pärast mida hakkasin tasapisi kuuldut analüüsima ning olin sunnitud oma eelneva pisut ükskõikse seisukoha tahaplaanile jätma ning süvenenult edasi liikuma.
Bänd suutis ligi poole spordihalli kuulajatest enda lummusesse võtta ning suurem osa publikust õõtsus ja „mängis“ esinejate „pilli“ järgi kuni kontserdi lõpuni. Ma olin väga üllatunud kui suhteliselt kontserdi alguses, vist kolmanda loona, kõlas nende kõige kuulsam lugu „Wonderful life“, mis on bändi väitel satiiri ja eneseiroonia põhjal paberile pandud. Sellega oli publiku pilk staaridele naelutatud ning näha võis edaspidi vaid ainiti ühte punkti jälgivaid nautlejaid. Iga järgnev lugu sai umbes sama sooja vastukaja osaliseks ning arvatavasti nii kontserdikorraldaja, kui ka bänd jäi tulemusega väga rahule.
Hurts'i muusikast otseselt pole midagi väga erilist välja tuua. Nii pillimeestena, lauljatena kui ka laulukirjutajatena ei saa ma ütelda, et tegu oleks anomaaliaga, mis pealevaadates hetkeliselt välja paistaks. Nende muusika kirjeldab elu erinevaid tahkusid, mida teeb iga teine artist, rääkides oma rõõmudest ja muredest, unistustest ning mis on omakorda lihtsakoelisesse, ent huvitavalt dekoreeritud harmooniasse põimitud.
Hurts'i muusikat on võrreldud artistidega nagu Monarchy, White Lies ja Daggers, millest viimase laialiminemisel moodustus käesolev kollektiiv Hurts, kes viljelevad analoogset süntpop elektromuusikat. Ma usun, et näeme kui mitte selle aastanumbri sees, siis kindlasti järgmisel aastal sama kollektiivi Eestis esinemas, kuid arvatavasti siis juba suuremal laval ning veelgi hiiglaslikuma kiljatuse saatel.
Kuna muusikamaailmas üldse liiguvad rahad ja tulevikusuunad Live-kontsertide korraldajate nagu Live Nation kätte ja plaadifirmadele jääb üha vähem sõnaõigust, siis võib-olla tõesti istuvad mehed paadis, mille nina on õigesse suunda pööratud. Kogu maailmas koguvad ju hoogu 360' artistilepingud staaridega nagu Madonna ja U2, kus kogu promotsioon ja nänn-kauba müük on kontserdikorraldaja kätte suunatud, siis ehk ongi nemad just staarid, kes on justkui buffer uue ja vana vahel.
Ma ei tea väita, kas nende fenomen jätkub või mitte, aga väikesesse korterisse vast need mehed enam tagasi kolima ei hakka.
Rein Kutsar (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)
Arvustus osales konkursil NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 I etapil (www.luubiall.ee).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar