Kohtumispaik pühapäeval kell kaks Raekojas

„Abonement 007“, 24.10.2010, Pärnu Raekoda. TORMIS-PÄRT-LISZT.

Kai Kallastu (sopran), Diana Liiv (klaver). Vestlusringi juhib Leonora Palu (Piia Kajando - MuKriErikursus 2010 VKA)

Sooja sombust pühapäeva kaunistasid Pärnu Raekoja ees kasvavad erksavärvilised taimed, mida eestimaises sügishallis silmal hea vaadata. Kontserdilt, kuhu oma sammud seadsin, lootsin sama erksaid muusikaelamusi saada.

Toimus selle sügise juba neljas kontsert sarjast „Abonement 007“. Esitamisele tuli Arvo Pärdi klaveripala „Variatsionid Arinuška tervenemise puhul“; Veljo Tormise vokaalminiatuurid „Neli kildu“, „Kolm lille“, „Kimbuke tähti“ ning Ferenc Liszti Ungari rapsoodia nr 2 ja „Kolm Petrarca sonetti“ sopran Kai Kallastu ja pianist Diana Liivi esituses.

Kuigi mõtiskleksin oma artiklis pigem kultuurikorralduslikel teemadel, ei saa märkimata jätta, et Kai Kallastu esitas Liszti Pertarca sonette lihtsalt suurepäraselt. Ja lubage küsida, kunas kõlas Pärnus viimati elavas ettekandes Ferenc Liszti Ungari rapsoodia nr 2? Oluline on see, mis sünnib siin ja praegu. Kõne all olevat sarja veavad Andres Kallastu ja Kai Kallastu Pärnu Ooperi nime all. Kontsert on tavapärase formaadiga, kuid lõppu on lisatud vestlusring, mida juhib keegi asjaosalistest. See on tänuväärne ettevõtmine ja kindlasti rikastab Pärnu linna kultuurielu.

Raekoja saal on natuke vana ja kulunud, aga see-eest soe ja auväärne ning kaugel uhkest euromallist – sobilik miljöö väikeseks pühapäevaseks kontserdiks. Kuna kavalehtedest tuli puudu, võis arvata, et publikut saabus oodatust rohkem.

Mõtlema paneb, miks ei olnud kontserdil ühtegi noort inimest. Selleks, et kasvatada uut põlvkonda kontserdikülastajaid peab pingutama ja tegutsema. Paha ei teeks eksperimenteerida erinevate kultuuriturunduslike võtetega ja kaasata tegevusse oma ala proffe selles vallas. Aga lihtsalt oodata, et mõni noor kogemata kontserdile satub? Seda ei juhtu!

Tähelepanu vääris pärast kontserti toimuv vestlusring. See on hea idee anda publikule sõna ja nii muuta kultuurielamus huvitavamaks. Kuid soovitan esinejatel tulla rahva sekka, nii on vestlusring vahetum. Praegu jäid interpreedid istuma kõrgele lavale publikust kaugele ja see võis saada takistuseks veelgi elavamale vestlusele. Miks mitte rääkida teostest paar sõna ka enne kontserti, pöörata mõnele kohale tähelepanu või viidata tehnilistele võtetele.

Vestlusringis esitati esmalt küsimusi Diana Liivile tema õpingute kohta. Huvitav arutelu kujunes tehniliselt raskete teoste õppimisest: kas tehniliselt tõsist väljakutset esitav teos võib olla sisult mitte nii väga huvipakkuv? Selle peale pianist arvas, et alati on midagi, mis teeb teose vastuvõetavaks, muidu pole mõtet seda üldse õppida. Küsimusele, kes on tema lemmikheliloojad, vastas Diana, et iga helilooja on nagu pärl, keda on huvitav õppida. Eriti köidab teda avastamisrõõm ja üldiselt püüab ta vältida hitt-teoseid. Praegusel perioodil kaldub pianisti huvi 20. saj heliloojate poole. Oleks tahtnud küsida, miks siis Liszti rapsoodia, aga istusin saalis esinejatest kaugel ja jätsin targu küsimata.

Elav arutelu tekkis praegusel ajal vokaalmuusikas väga trendikal teemal – kuidas, millal ja kui palju kasutada hääle vibrato‘t. Muljetavaldav on Kai Kallastu enesekindlus ja teadlikkus sellest, mida ta teeb ja taotleb. Küsiti veel, kas Eesti vokaalteoseid ja Liszti on tehniliselt erinev laulda ning veel palju teisi küsimusi, kuid vastuseid saab kuulda alati pühapäeviti kell kaks Raekojas.

Sama kava esitavad interpreedid Pille Lille muusikute fondi kontserdisarjas “Meistrite akadeemia” novembris ka Tallinnas. Loodan, et selleks ajaks on võimalus solistil ja klaverisaatjal rohkem koos musitseerida, sest nagu ka vestlusringis välja tuli, jõudis Diana alles paar päeva enne kontserti õpingutelt Itaaliast Eestisse ning koos musitseerimiseks jäi vähe aega.

Kontserdi lõppedes oli hakanud vihma sadama, loikude vahel laveerides mõtlesin, et need kaks tundi pühapäevasest puhkepäevast ei ajanudki mu ajagraafikut lõhki. Ikka peab sobitama erinevaid elamusi oma päevadesse.

Piia Kajando (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)