Everybody HURTS

25.01.2010, Hurts (UK), Kalevi Spordihall, Tallinn (Daisi Part - MuKriErikursus 2010 VKA)

Lumisel teisipäeval, 25. jaanuaril, leidis aset briti süntpop duo Hurtsi kontsert Kalevi Spordihallis. Algselt oli kontsert üldse plaanitud väiksema saaliga Rock Café‘sse, kuid massiivse publikuhuvi tõttu viisid korraldajad ürituse üle kolm korda suuremasse Kalevi Spordihalli. Briti härrasmehi – Theo Hutchcrafti ning Adam Andersoni – soojendas meie kodumaine Shirubi Ikazuchi aka Silvi Pilt.

Hurts on briti süntpopi duo Manchesterist, kuhu kuuluvad helilooja ja laulja Theo Hutchcraft ning süntesaatorimängija ja kitarrist Adam Anderson. 25-aastane Adam ja 23-aastane Theo alustasid duona Hurts peale eelmise bändi Daggers lagunemist 2008. aastal. Alles hiljuti, 23. augustil 2010, avaldati nende teine singel „Wonderful Life“, mis on siiamaani bändi tuntuim lugu.

Kontsertipaika jõudes oli Kalevi Spordihalli ees mitmekümne meetrine külalistest moodustunud järjekord. Õnneks ma ise ei pidanud talvise pakase käes “inimestesabas” seisma ja sain oma kutse alusel kiiresti uksest sisse sooja. Esimestel minutitel kõik inimesed trügisid garderoobis ja tahtsid võimalikult kiiresti lava ette jõuda, selle tulemusel aga käis kõva mürin ja kolin, ning enamused garderoobi puud kukkusid korraga pikali. Õnneks oli korraldajate reaktsioon kiire ja probleem suudeti lahendada vähem kui kümne minutiga.

Soojendubändi Shirubi Ikazushi lavale tulekuni kulus ligi kaks tundi uste avamisest. Sinnamaani laiemale publikule tundmatu esineja Silvi Pilt lõi publiku oma stiilse kleidga pahviks. Olles eelnevalt kursis tema loominguga, julgen väita, et Hurtsi soojendajana pani ta aluse oma kiirele tõusuteele muusikamaastikul. Helikvaliteet oli ka üllatavalt hea, võttes siinjuures arvesse, et Kalevi Spordihallis pole varem suurkontserte korraldatud ning suudeti saavutada esimese korraga hea kõla.

Ligi tunnike tuli veel oodata kuni peaesineja lavale tuli. Vahepeal sai oma aega sisustatud Kalvi Spordihallis ringi vaatamisega. Olles seal eelnevalt kergejõustikuga võistlustel käinud, siis selleks õhtuks oli see ikka täiesti korralikuks kontsertsaaliks muudetud, avatud olid isegi erinevad joogimüügipunktid, mis ainult tolleks õhtuks sinna rajatud olid.

Hurts sai lavale tulles publiku poolt väga sooja vastuvõtu osaliseks. Kes oleks elus uskunud, et Eesti kontsert on nende sinnamaani suurim lavaline kogemus publiku arvu suhtes. Tavaliselt umbes tuhandepealisele publikule esinedes, oli Eestis nende suureks üllatuseks neid kuulama tulnud ligi 4000 pealine rahvahulk.

Hurts esitas oma kontserti raames kõikki oma tuntumaid lugusid. Esitusele tulid nii “Stay”, “Blood, Tears and Gold” kui ka “Wonderful Life”, mille võttis publik eriti emotsionaalselt vastu. Kontserti lõppedes oli kuulmata veel ainult nende kõige esimene lugu, kuid rahva suure nõudmise tõttu tuli bänd lavale tagasi ning esitas ka selle loo siiski ära.

Lavaline liikumine oli Hurtsil omapärane, mis jäi kohe silma. Laulja alustas kontserti põhimõtteliselt paigal seistes, kuid lõpetas selle hoopis imelike liigutuste saatel, mis iseloomustabki antud bändi kõige paremini. Lisaks lisas nende live-show´le vürtsi ka nende üks ooperilauljast tasutalaulja Richard, kelle puhul on eriline see, et ta on nimelt 2 meetrit ja 13 sentimeetrit pikk. Kui ma seda oma sõbrannale kontserti ajal ütlesin, siis tuli välja, et tema oli sinnamaani terve õhtu arvanud, et too tüüp seisab mingi platvormi peal, et teiste kõrval nii pikk välja paistab.

Kontserti visuaalsed valgusefektid olid bändi stiiliga kooskõlas, nimelt ei kasutatud igasuguseid erinevate värvide kombinatsioone, mida üldjuhul näeb igal kontsertil, vaid püüti säilitada selline klassikaline värvide lahendus, kus põhirõhk oli sinisel valgusel. Helilise poole pealt, nagu juba eelnevalt mainitu, oli kõla üllatavalt hea.

Kontsert kestis koos lisalooga ligi tund, mis tundub live-show jaoks kuidagi liiga lühike aeg. Minagi oleks tahtnud rohkem seda nautida, kuid teades, et bänd on alles nii värske ja et neil ei olegi rohkem lugusid mida esitada, siis ei hakka ma millegi üle ka kurtma.

Kontserti lõppedes jooksid muidugi kõik inimesed korraga garderoobi, et võimalikult kiiresti oma asjad sealt kätte saada, kuid ilmselgelt tuli mõnel inimesel oodata ligi tund, ennem kui majast lahkuda sai.

Everybody HURTS viitab sellele, et mulle isiklikult tundub, et see kontsert läks hinge absoluutselt kõigile, nii publikule, korraldajatele kui ka bändile endale. Nende nn blogist on võimalik lugeda: “Tallinn! Estonia! Too much emotion for words. A true spectacular. 4000 beautiful bleeding hearts. A new homeland. Aitäh, Aitäh, Aitäh!”

Daisi Part (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Arvustus osales konkursil NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 I etapil (www.luubiall.ee).