„Maailmatrumm“, 11.–13.11.2010, „Maailmapäev“, Rock Café, Tallinn (Piia Põder - MuKriErikursus 2010 VKA)
11.–13. novembril 2010 toimus Tallinnas esimene trummifestival „Maailmatrumm“, mida sai külastada alustades Rock Café‘st ja lõpetades Kunstimuuseumi saaliga. Trummifestival alustas „Maailmapäevaga“ (klubis Rock Café). Õhtut meeldivalt pööraste rütmidega olid täitma kutsutud esindajad Indiast (Arshad Khan – tablad, Pandit Mukesh Sharma – sarod), kelle muusikale lisas ilu ja graatsiat bharatanatyami tantsija Jamilia, Senegalist (Ismaila Sane, Pape Sarr, Yamar Thiam. Lisaks Eesti Brian Melvini East-West Rhythm Band.
Esimesena toodi publikuni India trummirütmid, mis muusikute endi sõnade kohaselt sünnivad kohapeal ja vastavalt publiku meeleolule ning vajadustele, mis on seotud ka ühtlasi ragade kellaaegadega. Sain väga täpselt aru, kuidas nad publikuga kontakti hoidsid ja nende tundeid tabada püüsid. Ja ega seda olukorda polekski märganud, kui kontserdi paigas poleks olnud võimalik kuulata muusikuid lava kõrval, näoga publiku poole. See andis võimaluse jälgida India muusikute püüdu jäljendada hetkel inimesi valdavaid emotsioone oma muusikainstrumentidega. Nad leidsid oma teravate, kuid samas siiraste ja kutsuvate silmadega üles ka saali kõige kaugema inimese emotsioonid, mis peegeldati muusikute poolt kuulajatele väga rahulike rütmiesitustega. Ma ei pane seda imeks – ega eestlase emotsioon kasvab ikka ja alati algul tema peas ja alles siis, kui ta on endas piisava julguse leidnud lubab ta neil tunnetel end kanda ja juhtida. Antud väide saigi kinnituse paar lugu enne India muusikute lõpetamist, kui saalis oli näha ja tunda publiku avanemist – toolidelt hakati tõusma ja rütmikalt kaasa aplodeerima.
Kui esmane tunnetus oli India muusikute ja Eesti publiku vahel saavutatud, toodi lavale bharatanatyami tantsija Jamilia, kes oma juba mainitud graatsia ja iluga tablade rütmid veelgi ilmekamal kombel vaatajatele ja kuulajatele illustreeris. Lisaväärtust andis kindlasti Hille Karmi videokujundus, mis aitas publikul ennast mõelda vastavasse maailmaosasse ja tunda ennast muusikarütmidest kantuna just õigesse kohta ka visuaalselt.
India muusikute etteaste mõjus publikule rahustavalt just füüsilisest poolest. Jah, mainin just füüsilist rahulikkust kuna järgmisena lavale asunud Senegali muusikud pöörasid eelpool mainitud eestlasliku tasakaalukuse pöördvõrdeliseks. Terav, kuum, kirglik ja kütkestav on need omadussõnad, mis nende meeste esituse ajal peas pööritasid ja otsisid pingsalt väljapääsu ning selle nad ka leidsid. Mõni kuulaja oli minust enne rakenduse oma suurtele ja uhketele emotsioonidele avastanud – tantsimine, kõige tundelisemas vormis. Rahvas oli alistatud oma tunnetele – käed, jalad, pead – kõik, mida inimene on loodud füsioloogiliselt liigutama sai oma eesmärgi. Senegali esituse aeg pole mulle teada, kuna eufooria ei andnud ajatajule võimalust, sest see kõik tundus olevat nagu kümme minutit parimat muusikalist elamust mu elus. Hiljem kava üle vaadates sain teada, et Senegal oli laval terve tunni. Siinkohal on paslik tsiteerida Albert Einsteini, kes on tabanud täpselt antud aja situatsiooni: „Füüsiline aeg on see, mida te loete oma kellalt“.
Õnneks oli peale Senegali lavale ennast valmis seadnud Brian Melvini Eesti/USA kollektiiv East-West Rhythm Band, kes oma mahedate rütmidega inimesed taas tasakaaluni viisid. Nende puhul on kindlasti oluline välja tuua asjaolu, et tegemist oli autoriloomingu esitusega, mis eristabki viimast kollektiivi eelmisest kahest, kuna nii India kui ka Senegal tõid kuulajate ja vaatajateni pigem oma rahvamuusikat.
Siin arvustatud kontsert võiski võrrelda traditsioonilise Õhtumaade muusikateose ülesehitusega, mis omab samuti sissejuhatust ja teemade tutvustus (India muusika), teemaarendust ja kulminatsiooni (Senegali muusika) ning sellele järgnevat repriisi ehk kokkuvõtet (Eesti/USA kollektiiv). Kuid peale Melvini ansambli esitust muutus traditsiooniline kontserdiülesehitus kategooriliselt – publik sai osaliseks lausa kahele uuele ja ootamatule lisakulminatsioonile. Jam-Session. Kolm koosseisu, kolm maailmavaadet ning üks suur ja tuline rütmikera, mida omavahel muusikult muusikule visati – see pillutas rütmikilde, sädemeid. Need „sädemed“ lendasid kuulajateni ja ei tahtnud enam kustuda.
Olen täiesti kindel, et eestlastele oli hädavajalik koguda oma emotsioone, lasta neil siis voolata ja seeläbi saavutada mitmeks päevaks, et mitte öelda nädalaks, rahulolu tunne. Aitäh teile muusikud, kes te justkui jäätunud eestlaste emotsioonid oma trummirütmidega üles soojendasite ja meelde tuletasite, et kehakeel on õiges kohas väga võimas relv.
Piia Põder (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar