Äärmuslikud kogemused dramaatilis-groteskses võtmes

Muljeid festivalist „Suveaaria 2010“

Gerhard Lock

Jalutades suvel läbi Pärnu kesklinna Eliisabeti kirikust mööda ranna poole võib Pärnu Vanalinna Põhikooli lähedal ootamatult sattuda täiesti imelisse keskkonda, mis on heliliselt rikastatud kord kummalistest, ebamaistest saundidest, kord kajavad tuntud ooperiaariate meloodiad ja isegi Bachi auväärsed oreliteosed sealse kooli õue seintelt. Tegemist on Pärnu Ooperi aina täiustuva suvelavaga, mis võimaldab erinevates etendustes lülituda täiesti teisele lainele ja pakub repertuaari laia spektri tõttu kindlasti igat masti publikule meeldejäävaid suviseid elamusi.

Pühapäeval, 18. juulil, kordused 20. ja 22. juulil, esietendus Pärnu Ooperi festivalil „Suveaaria 2010“ muusikateatrietendus nimega „Naine?!“, mille plakatiivse pealkirja taga peitub muljetavaldav sisuline sügavus, mida Pärnu Ooper koosseisus Kai Kallastu (sopran), Aare Tammesalu (tšello), Hans-Gunter Lock (elektroonika), Andrus Kallastu (muusikajuht), Liis Kolle (lavastaja) ja Jane Saks (kunstnik) tõi lavale kunstiliselt veenvalt, ekistentsistikult-dramaatiliselt ning läbi groteskse huumori prisma. Etendus on teatud mõttes intiimne minimaalteater suurele lavale, mis vajabki just sellist avarat hingamisruumi, suurepärast akustikat ja imeliselt ekstravagantseid lavalisi lahendusi nagu pakub seda suviti regulaarselt ooperilavaks ümberkehastuv Pärnu Vanalinna Põhikooli õu.

Etendus nimega „Naine?!“ koosneb kolme helilooja teostest, millest kaks on eesti publikule olnud seni tundmatud, kuid rahvusvahelise staažikaga nüüdismuusika loojad. Esimene on 1962. a Sri-Lankal sündinud ja peamiselt Suurbritannias elav helilooja Sohrab Uduman, kes rakendab alates 2001. aastast ka elektronmuusika ja live-elektroonika vahendeid. Teine on 1935. a sündinud ja peamiselt Baselis resideeruv šveitsi helilooja, dirigent ja pianist Jürg Wyttenbach, kelle looming on algselt mõjutatud Bela Bartokist, hiljem ka Mauricio Kageli ideedest ja kelle huviorbiidis on nn teatrikollaažid, eksperimentaalteater, mis on omamoodi segu instrumentaalteatrist ja kabareest. Udumani teos „Cassandra“ häälele ja elektroonikale (1992) jõudis Eestisse tänu Pärnu Ooperi 2009. a üleskutsele rikastada nende repertuaari koosseisus sopran kaheksakanalilise (live-)elektroonikaga. Wyttenbachi tõi repertuaari tšellist Aare Tammesalu. Teose "Encore!" näitlejale (lauljale) ja tšellistile (1987) sügavmõtteline iroonia paljastab tähelepanelikule publikule India mineviku üht salapärasemaid tahke, bajadeeride ja radžade maailma, mis on palju mitmeplaanilisem kui tuhat-ja-üks-öö muinasjutud meid enamasti uskuma panevad. Mõlemaid ühendab programaatiliselt Eestis tegutsev ja eelneval kahel festivalil multimediaalse etendusega „Mudamuusikateraapia“ silma paistnud helilooja Hans-Gunter Locki (s. 1974) elektrooniline teos „Kassandra kaja“ (2010), mis on loodud spetsiaalselt selleks etenduseks.

Etenduse esimene osa käsitleb helilooja enda intertekstuaalsetele tekstidele vastavalt teose nimele kreeka mütoloogiast lailalt tuntud Kassandrat, kes tunneb end pärast kreeka kuningas Agamemnoni poolt röövitatuna isegi jumalatelt hüljatuna. Kassandra dramaatilist ja tehniliselt rasket partiid laulis valgelt riietatud ja kammimata soenguga Kai Kallastu (pildil vasakul) veenvalt ja vapustava kergusega. Ta liigub teose esimeses osas aeglaselt vaatajatelt kaugel koolimaja suuri aknaid mööda valgest punasesse valgusesse, mida võib tõlgendada justkui elustunud maalil, distantseerivalt ja mõnevõrra retrospektiivselt kujutatuna tema teekonda muretust elust läbi Trooja veriste sõjakeeriste vangistuseni. Hiljem tuleb ta maja trepist alla ja peauksest välja ning hõljub vasakul pool asuvale kõrvalukse trepile, kus tema piinu valgustatakse ebaloomulik rohekas-sinine valguses. Siis ilmub justkui Olümposelt, st kooli suurtesse akendesse Apollo (Aare Tammesalu), teeb aeglase ja mitmeti tõlgendatava (käskiva või rahustva) käeliigutuse, siis lahkub sõna lausumata. Kostüümid ja valgutus järgivad enam-jaolt helilooja ettekirjutisi. Lavastus kasutab oskuslikult ära lava ja maja mitmeplaanilisust. Viimaks jääb Kassandra kesklaval lamama. Lindipartiid iseloomustavad mh kellataolised ja üsna terava kõlaga klaasi puruks löömist. Viimased kõlavad programaatilisena ka Locki etenduse ülemineku jaoks loodud teoses, mis annab publikule pärast Kassandra lavalt lahkumist aega mõtiskleda ennist kogetud dramaatilis-eksistentsiaalset lugu, mis tundub meile nii kaugel ja mütoloogiline, kuid mille üldistatud halastamatu saatuse sõnum kehtib samamoodi ka kaasajal, kasvõi iga inimese isiklikes kogemustes.

Sellele järgneb Wyttenbachi teos, mille „valed oktavid“ ümberhäälestatud tšellol jätkavad intervallilises plaanis mingil määral eelmist muusikat, kuid mille sisu ja karakter on nüüd eelnevaga vägagi kontrastne. Selles loos on taas keskpunktis kannatav naine, bajadeer, kes peab tantsima igavlevale radžale nii kaua, kuni nülgitakse tal isegi nahk maha eesmärgiga lõbustada radžad. Kogu õhkkond on hoolimata brutaalsest sisust täis irooniat ja pilkamist. Aare Tammesalu kehastab tšello taga radžad ja Kai Kallastu lõbustust pakkuvat bajadeeri, mõlemad nüüd tumedalt riietatud ja publikule palju lähemal (pildil vasakul), puitkuupidest ehitatud päris-laval hoovi keskel. Mõlemad kasutavad lisaks oma instrumentidele ka muid vahendeid heli tekitamiseks: suupilli, käristit ja õhuvoolikut, viimane tekitab hästi põnevaid ülemhelidest tuulehelinaid. Tšellistil on vahel käsitleda lausa kaht poognat, mis kõik sarnaneb juba üsna tsirkuslikule artistlikusele. Loomulikult ei paku helilooja ja lavastaja Alfonse Allaisi loo igavlevast radžast otsest tõlgendust, vaid kabareelikus võtmes lõbustatakse publikut grotesk-naljakal viisil selliselt, et see on kohe unustanud esimest mütoloogiliselt kauget dramaatilist ooperlikku teost ja eksitentsiaalset teemat ning imestab, kas laval toimuvat peaks nüüd tõsiselt võtma või kuhu see veel viib. Kontrast eelnevaga on täielik ja interpreetide esitus vaimustav. 

Nagu kavaleht selgitab, käsitleb etendus naiste rolli meeste juhitud ühiskonnas äärmuslikes juhtumites ja lavastajad rahustavad, et ei maksa karta selles ei feministlikku ega meestevihkalikku lähenemist. Tõepoolest ei ole märgata peale õhtuleheliku pealkirjale, mis on ka ainus etenduse osas, mida tuleks mitte-midagi ütleva fantaasiavaesuse tõttu kriitiliselt vaadata, labast lähenemist ega aluseks võetud teoste põhiideede julma pea peale keeramist. Tegemist on mitmeplaanilise muusikateatrietendusega, mis ei ole pealetükkivalt müügilik ega igavalt konservatiivne, vaid rakendab veenvalt kaasaja vahendeid ja kvaliteetset meelelahutust elektroonikast eksperimentaalteatrini eht-open-air-teatri atmosfääris, mis on ainulaadne Eestis.

Festivali raames 11.07–7.08 kõlavad sel suvel Bachi oreliteoste ja erinevate ooperiaariate kavade kõrval erinevate solistidega (Kai Kallastu, Monika Helme, Atlan Karp) ka Hans-Gunter Locki visuaal-helilis-ruumiliselt multimediaalne „Muusika unetutele“ ning „Hullumisstseenid kvaliteetooperitest I“ järel ka selle jätk „Hullumisstseenid kvaliteetooperitest II“ ning Wagneri gala.

Täpsem info: www.ooper.parnu.ee  


Piltidel Kai Kallastu bajadeerina ja Aare Tammesalu radžana (piltide autor Gerhard Lock)