Ühismõtteid 2009. aasta festivali PNP+IG etendusest Action Kuubis 2
Gerhard Lock, Marge Paas, Mairi Kikkas*
Gerhard Lock, Marge Paas, Mairi Kikkas*
Pildil Action Kuubis II Tallinna Niguliste kirikus (foto: Gerhard Lock)
Action Kuubis 2 „Dimensioonid“ on viimane osa triloogiast, mis sai alguse 2007. aasta Big performance’iga esimesel PNP+IG ühendfestivalil Pärnu Kontserdimajas ning mis pälvis suurt meedia tähelepanu ja tekitas poleemikat. Teine osa Action Kuubis 1 toimus 2008. aastal teisel PNP+IG ühendfestivalil Pärnu Vanalinna Põhikoolis ja Tallinnas, Kultuuritehases Polymer. Kolmas osa Action Kuubis 2 aga leidis aset käesoleval aastal kolmandal PNP+IG ühendfestivalil Pärnu Vanalinna Põhikoolis, Tõrva Kirik-kammersaalis, Tartu Jaani kirikus ja Tallinna Niguliste kirikus.
22. märtsil 2009 toimus EKA Uusmeedia osakonnas vestlusring, mille eesmärgiks oli viia kokku aktiivsed osalejad ja ürituse retsensendid võimaldamaks kunstnikel ja muusikutel kokkuvõtete tegemist ja vaatlejatel esitada nähtu-kuuldu-kogetu kohta küsimusi. Vestlusringis osalesid Andrus Kallastu, Hans-Gunter Lock, Kaspar Aus, Hille Karm ja Liina Vedler ning Marge Paas, Mairi Kikkas ja Gerhard Lock.
Andrus Kallastu (A.K.): […] Teine ja kolmas performance olid mingil määral seotud Uku Masingu lavalise kompositsiooniga „Palimplastid“, millel on esiteks väga tugev teoloogiline sisu ja teiseks teatud ulmelisus, mis on maailma või universumiajalooline rakurss. See oli mõlemale etendusele selline algpunkt või lähtekoht improvisatsiooniks ja performance‘iks. Niisiis oli see loogiline jätk, nagu ka Masing ise ütleb, kus me saavutame lõputu piirideta helesininise ruumi, all vasakul valge kogu, ilmselt selline ebamäärane valgus, ja ülevalt kostev hääle dialoog. […] Siin on olnud väga palju selliseid ideid, mis on lisaks etenduse tegemisele tekkinud mõlemal aastal toimunud multimeediumitöötubades, kus on minu meelest järjest rohkem tegelikult süvenetud sellesse põhiteemasse, s.o kunstivaldkondade võimalikud seosed, nende omavahelne ristamine, uued sünteesid jne. […] Detailid pidevalt muutusid, kõik etendused olid tegelikult täiesti erinevad, ka kõlapildilt. Paigas oli ainult üldstruktuur, teatud ajaline kulgemine, liikumine ja ruumiline struktuur.
Marge Paas (M.P.): Ma külastasin Niguliste perfomance‘it ja mind paelus kooslus: Niguliste kirik, Non Grata rühmitus, valik häid muusikuid ja ma olin eelnevalt häälestatud huvitavale kunstielamusele. Eriti seda põhjusel, et olen varemgi taolisi üritusi ja multimeedia perfomance‘ teinud, kasutades ja eksperimenteerides erinevate ruumide ja erinevate ajastute omavaheliste kooslustega.
Sisenesin kirikusse, mis oli absoluutselt pime. Juba see oli elamus, et tavaliselt ei ole võimalik viibida vanade keskaegsete maalide keskel ja seda pimedas. Mängis vaid tänava ja kiriku enda valgus.
Hetkeks, sisenedes kirikusse, valdas mind segadus, küsisin endalt, mis toimub. Ma ei saanud aru, millal etendus algab, kas see on alanud või hakkab alles midagi toimuma.
Performance‘is endas paelus mind eelkõige mäng, mäng kehaga. Siit ka kindlasti tunnustus tervele lavalisele performatiivsusele ja Kaspar Ausile liikumise eest. Eelnevalt tutvunud kavalehega sain teada, et sisult peaks see kõik viitama teoloogilis-religioosete ja filosoofia küsimustele, sest kõik olevat alguse saanud Uku Masingu „Palimplastide“ tekstist. Nii oligi. Kogu mäng oli seotud sünni, surma ja lunastuse küsimustega. Nõrgaks jäigi siin ehk teatud seostatus, mida kriitiseeriksin – see oleks seos Niguliste kiriku altari maaliga, sest just tantsija, koos oma liikumisega viis peatähelepanu just nimelt altari ette. Rohkem lavastatuna seda pildi sisse minekuna sinna altarisse oleks olnud trump iseenesest. […] Kuidas sündis see teos? Miks kirik? Miks inimkeha sissetoomine, kuidas kommenteeriksite seda?
A. K.: Tegelikult see teos […] ei ole päris iseseisev. […] Nagu enne mainitud oli tegemist valdkondade vahelise koostööga või nende struktuuride ühest valdkonnast teise üle viimisega. Lisaks sellele oli minul isiklikult eesmärgiks kombata erinevate žanrite piire. […] Tooksin sellise näite, mis võib-olla on ainult minu esteetika, aga minu meelest on üks mõjusamaid instrumente inimese hing, mäng inimese hingekeeltel – see on palju olulisem kui mäng füüsiliste instrumentide keeltel. See mäng mulle isiklikult väga meeldib.
M.P.: Ma just jälgisin Nigulistes, kuidas suhtlevad omavahel tegelased performance‘is ja kuidas suhtlevad omavahel muusikud. Lähtudes Descartes‘e hingepassioonidest võime öelda, iga tegelane kandis oma passiooni, mis kandus teisele edasi. Sellisest hingelisest kooslusest tuli päris hea tervik.
Üks küsimus veel, mis puudutab kunstiteose ja esteetika piire. Klassikalise kunstiteose hindamisel keskendutakse enamasti teosele endale ja teose autorile. Tänapäeva interdistsiplinaarse kunsti puhul on aga see, et peab hästi palju detaile vaatama ja läbi mõtlema enne hinnangu andmist. Kuidas ma saaks sellist ebatraditsioonilist performance‘it üldse hinnata?
A.K.: … seal olid mõned sellised efektid kasutusel küll, nt nn Repoo-effekt [m.h ootamatud koosseisud ning interpreetide ja publiku ebatavaline paigutus ruumis – H.-G.L.], mida saab nimetada spetsiifiliseks katalüsaatoriks, need on ebatraditsioonilised, see on õige tähelepanek…
Kaspar Aus (K.A.): Tegelikult ongi hästi palju emotsioone, ja vaatajana saad teha enda valikud […] see oligi niivõrd ruumis lahti, et ei olnudki võimalik neid kõike näha […] ei olegi võimalik analüüsi teha…
M. P.: Ma ütleks, igasuguse interaktiivse multimeedia puhul ongi olemas näivuse printsiip. Näiteks kui hindame elektroonilist kunsti või muusikat, siis sellel jäetakse teatav „õhuvahe“, hingepausid, publikule, et ta saaks suhestuda sellega.
Hans-Gunter Lock (H.-G.L.): Kunstiteos ise on palju suurem, mahukam kui ükski kuulaja/vaataja seda ühe korraga haarata saaks. Seda printsiipi võiks hoopis laiendada, näiteks inimestele istumisvõimalust mitte anda, luua näiteks selline ruumide labürint, kus igas ruumis toimub mingisugune aktsioon, ja kui inimene tagasi läheb on seal see protsess juba edasi läinud jne. Sõna „interaktsioon“ on tegelikult hästi segane… veebikontekstis tähendab see näiteks linkide klikkamist… interaktsioon on meie etenduses aga selline hästi inimlik, väga enesest mõistetav asi […] loomingulise protsessi jaoks on see loomulikult palju turvalisem tee luua nö fixed media, siis ei saa midagi valesti minna, kõike võid lihvida viimseni. Kuid, kui interaktiivusele minna, siis sa pead elama teatud riskidega – aga teisalt […] kui sa riskid, siis on sul hoopis teistsugune tunnetus. Kogu aeg oli meil vaja suhelda avatud meeltega, olla kogu aga valmis impulse vastu võtma ja ise impulse anda…
A.K. Marge, ma täpsustaks siikohal su eelmist küsimust: Kas see teos antud juhul tundus Sulle erinevalt tavapärasest multimeediumi mõtlemisest sinu meelest rohkem nagu läbimõeldud, rohkem kombineeritud?
M.P. On olemas igasugused näited ja head perfomance‘id, kus etendus väga detailselt läbi mõeldud, üles ehitatud, omab struktuuri – samas on ka selliseid teoseid, kus eksperimentaalsus ongi taotluslik ja tajutav ka publikule. Isiklikult arvan, et vaba mõttemaailm ja mäng, see näivus tagab väga hea teose. See oleneb ka muidugi vormiesitusest, aga vaadates, et tegemist on Uku Masinguga, ei saagi muud ju oodata. Järelikult, kombineeritud ja suhteliselt hästi välja mängitud.
Aga teose vormianalüüsiga läheksin tagasi 15.–16. sajandi Itaaliasse. Sixtuse kabeli laemaaling on just see teos, mille tooksin paralleeliks sellele performance‘ile. Kohati tunnetasin seda ka Niguliste kirikus olles. Seal, Roomas, on ka täpselt nii: üks jutustus viib teiseni Michelangelo meistriteoses, millest tuleb oma lugu. Siin performance‘is on sama, üks sündmus viib teiseni. Saan sama moodi tajutavaks tegelaseks selles teoses, nagu saaksin vaadates Sixtuse kabelit. Üks on vaid live esitus, teine laemaaling.
A. K.: … ju ikkagi mäng inimhingega, hinge keeltel…
M. P.: …Andrusele vastukaaluks väidaksin, et see näide, mida ma tõin Sixtuse kabeliga on vorm, millest me räägime, Descartes‘e hingepassioon on see, mida sa nimetad mänguks inimhingega.
K.A.: Selles serial body’s mida me Andrusega tegime, oli tegelikult ivaks see, […] kuidas panna inimkeha lukku, nö üle töötada – või see, kui palju sa suudad ühe korraga tajuda liigutusi, kui Sul on paralleelsed partituurid. Võib-olla see läheb liiga spetsiifiliseks, aga seda võib mingis mõttes tõlgendada kui inimhinge lukku panemine.
A.K.: …lukkupanek on muidugi äärmuslik... aga ega sa lõpuks ju lukku ei läinud… inimese võime õppida on tegelikult meeletu.
Gerhard Lock (G.L.): Kaspar, kui palju sa nendest serialistlikest liigutustest pähe õppisid? Kas esitasid Sa neid peast, või oli Sul lõpuks võimalik ka improviseerida? Oli näha teatud korduvaid liigutuste jadasid, mis minule signaliseeris, et see oli Sul tegelikult hästi sisse harjutatud, näis nagu see instrument, mis Sa ise olid, oli Sul tegelikult nö hästi käpas…
K.A.: Algul püüdsin igas sekundis, õigemini iga numbri pealt teha 3–4 liigutust, nii nagu Andrusel see oli partituuris ette nähtud. Liigutused olid märgistatud kirjakeelde, määratud oli ka nende suund. Laivis tehes selgus, et päris nii ei olnud neid võimalik järgida, ent tegelikult sai see siiski ära katsetatud.
A.K.: … nii lühikesel ajal… sa õpiksid need tegelikult ära küll… oleks vaja pikemalt aega…
K.A.: … ja see vajaks pikemat protsessi küll. Püüdsin neid parallelselt teha… ja siis ma lõin endale süsteemi, et õppides ära 12 kombinatsiooni.
G.L.: ...ei ole ju vaataja seisukohalt tegelikult oluline, kas Sa järgid komplitseeritud partituuri või on sul need liigutused niivõrd seesmiselt juba omandatud. On palju tähtsam, et Sa neid veenvalt esitad. Toon siin analoogina Uuskeerukuse ülitäpselt fikseeritud ja juhuslike ehk aleatoorsete struktuuride võimaliku samasugust kõlapilti…
H.-G. L.: … aga kas sul ei olnud ikkagi ka lisavihjed Rait Rosina põhivideos sees?
K.A.: … olid küll, kalamehe videos leiutasin protsessi käigus sellised iseseisvad visuaalsed märgid. Numbrid olid mul raske meelde jätta, see võis muusikutele olla lihtsam, kui mina vaatasin numbrit, ei osanud ma mitte midagi teha, minul olid kindlasti vaja mingit visuaalset märki iga kombinatsiooni jaoks ja siis ma joonistasin neid arvutisse ja me integreerisime neid numbrite vahele … ja kui minul see märk tuli, siis ma teadsin täpselt, mida pean tegema.
A.K.: Tahaksin veel workshop‘ide kohta täpsustada, et nende lähtekoht oli kõikide jaoks sama ja null. Näiteks see video, millest Kaspar praegu rääkis, selleks käis Rait Rosin Pärnu jõe ääres filmimas üht kalameest, kes istus üksinda jääl. Ta filmis teda umbes 20 minutit, siis me hakkasime vaatama, et ta tegi sellised liigutused, liigutas õnge, et kala näkkaks, mis nägi tõesti välja nagu ta dirigeeriks, aga valetpidi – ülespoole suunatud. Sellest tekkis selline jaotus, taksonoomia, tegin ettepaneku panna numbrid juurde, et meil oleks muusikutele mingid konkreetsed impulsid…
H.-G.L.: … anda igale liigutusele üks number…
A.K.: … ja siis on seal kolm kadentsi…, need tekkisid sellest, kui kalamees sai kala kätte, hakkas seda ära võtma … see kõik on tegelikult väljavõte reaalsest elust… sellest tekkis tõesti siis juba selline struktuur või vorm…
G. L.: … kusjuures, see on nüüd tegelikult juba selline taustajutt, millest publik tegelikult ei tea midagi.
Mäletan Pärnu etendust, kus väiksemas ruumis oli küll võimalik pead pöörata, vaadata seda videot ka täpsemalt, kuid siiski ei olnud lihtne vaadata õigel hetkel õigesse suunda, mis näiteks lava peal toimub, mis videotes jne… hiljem kirikutes oli see palju parem, sai vabamalt hingata, kogu ruum oli avaram… see oligi vist ka taotluslik…
A.K.: … aga ega seda struktuuri ei olnud ju tegelikult vaja vaataja jaoks, mingil hetkel, ma arvan, ta sai lõppuks aru, näiteks kasvõi paberlehtede suurtähtede vahetamisega oli seotud mingi kulgemine, ja ma arvan, et ühel hetkel publik ikkagi tabas ära, et see pole päris niisama, et need numbrid seal jooksevad põhivideos.
M.P.: Klassikalise kunstiteose puhul on tegemist mimeesiga, kunstnik jäljendab mingit objekti ja öeldakse, et perfomance‘ kunst on tühi. Pigem ma väidaks, et perfomance‘ ja häppeningi kunst on just see kunstiliik, kus kunstnik püüab jäljendada ideeid. See idee väljendus, kui viitasime Uku Masingu teosele, on siin ju otseselt seotud Aristotelese mimeesiga.
G.L.: Kasutasin eriti Niguliste kirikus ära võimalust ringi liikuda, olla aktiivne, et näha toimuvat võimalikult erinevatest positsioonidest. See mul Pärnus veel ei õnnestunud, kuna ruum oli liiga väike ja piiratud ning etendus oli veel liiga värske. Tartus mul juba õnnestus võtta endale liikumisvabadus, mis tavaliste ürituste kontekstis üldse ei ole iseennesest mõistetav ja vajab omakorda julgust…
A.K.: Tegelikult nuputasime me väga pikalt, kuidas paigutada inimesi, kes tulevad seda passivselt vaatama, kuidas neid protsessi kaasata. Teadsime, et meie käsutuses on sellised ruumid, kus vaatesuund on väga täpselt paika pandud. Kui me oleksime pannud inimesed istuma pinkidesse, siis oleks see, mis tagapool toimunus, täielikult nende vaatevinklist väljas olnud. […] Kui inimesed on püsti, võimaldab see pead pöörata, mis istudes ühes suunas võimalik ei oleks.
M.P.: Mis te ise arvate, tegijad, kas oli ka midagi liiga palju või liiga vähe. Kas oli mingi ülepingutatud moment või midagi puudu?
A.K.: Ma ütleks niimoodi, et kõik need etendused, ma nimetan need nüüd tagantjärgi etendusteks, olid ju ikkagi erinevad. Ja igal etendusel olid sellised asjad, mida me kogu aeg vaikselt korrigeerisime. Kui võrrelda seda 2007. a. Big performance’iga Pärnu kontserdisaalis, siis oli tookord kordades rohkem informatsiooni ja tegijaid palju rohkem, sellest võtis osa ligi 100 inimest, korralik Wagneri ooperi mastaabis seltskond…
G.L: …2008. a. Action Kuubis 1 puhul muutus osalejate arv juba oluliselt väiksemaks…
A.K.: … just nimelt, aga see ongi pöördvõrdeline, sest osalejad mängisid siis juba palju pikemalt koos. Siiski oli ka 2008. a. etendus üles ehitatud veel üsnagi valmis plokkidest. Käesoleva aasta etendus […] oli aga palju rohkem kokku kombineeritud algelementidest, fragmentidest. Väga palju oli detaile nt elektroonikas või videos, mis olid algselt eraldi, kokku panemise printsiip oli hoopis teine.
G.L.: 2008 sai kaasatud ehtne tantsija, samuti mitmeid videokunstnikke …sel aastal sai etendus alapealkirjaks nimetust „Dimensioonid“, mis minu meelest sobis palju paremini, kui Action Kuubis. Viimase puhul olid ootused mingis mõttes üles kruvitud, kuna oli teada, mis toimus eelnevatel aastatel, kuid ausalt öeldes esmase muljena ei olnud sel aastal üldsegi palju action‘it, välja arvatud alguses. See mulje tekkis mul just Pärnus esimese etenduse puhul, kuna informatsiooni üldse ei jagatud… hiljem oli siis juba olemas kavaleht ja alapealkiri… Kuidas Sa näed siis kõige kolme etenduse arengut seoses mõõtmete vähenemisega, millega kaasnes minu meelest aga sisuline tihendamine?
A.K.: See on umbes samasugune suhe nagu näiteks progressioon Mahleri 8. Sümfooniast Schönbergi Kammersümfoonia juurde. Võime samamoodi küsida, milline on infotihedus millises teoses. Tihedus on mõlemas tegelikult umbes sama […]
Kui nüüd rääkida praktilisest küljest, siis Non Grata jaoks, nende endi sõnul, oli Pärnu Big performance 2007 mingis mõttes teatud tipphetk, nad ei olnud varem sellist laadi suurvormi teinudki, see ka meeldis Al Paldrokile. Nad olid seni teinud palju selliseid väikevorme… ja Pärnu performance koosneski paljudest väikevormidest, mis aga koos muutusid suurvormiks…
M.P.: Kui ma sain kava kätte ja lugesin „Non Grata häppening“, siis sellel on selline kuvand Eestis, et tuleb midagi ebamoraalset, protest, mingi kokkupõrge. Ja ma tundsin, kui ma sinna kirikusse läksin, et kas mind pannakse põlema, kiled maas – ma kartsin. See hingestus oli alguses juba kirjas. Nüüd oli see rohkem hingestatud, rohkem soft class‘i kuuluv performance, aga ma olin valmis millekski muuks. Kas see on ka tegelikult nii, või kuidas on selle Non Grataga tegelikult?
H.-G.L.: Kas Non Grata on peamiselt protest? Kas see pole siiski…
A.K.: … väljapoolt loodud silt… Tegemist on mingis mõttes professionaalse ja teadliku manipulatsiooniga… Non Gratale on mh oluline anonüümsus, ka meie mängisime eelmisel ja sel aastal mingis mõttes Non Grata vahenditega, seetõttu algul ei antudki informatsiooni…
G.L.: …aga see tekitaski 2008 ja ka sel aastal probleeme… kurdeti informatsiooni puudumise üle… hoiakud olid selles suhtes nii positiivsed kui ka negatiivsed…
H.-G.L: … aga võib-olla ongi hea, kui ei anta liiga palju taustainformatsiooni, siis saab külastaja kujundada oma enda pilti…
G.L.: …vaidlen vastu, sest koos esinejate nimedega tekkibki automaatselt vältimatu eelhäälestus, mis mõjutab publiku ootusi… need, kes lähevad Pärnu Nüüdismuusika Päevadele ei ole ju mingid suvalised inimesed, neil on siiski eelteadmised… ja mina kriitikuna eeldaksin siiski mingitki taustainformatsiooni […]. Asi on selles, et, kui keegi tahab negatiivselt suhtuda, siis informatsiooni puudumisel võib ta lihtsalt lüüa käega, öelda et ei saa pihta ja seega etendus ei kõlba.
A.K.: …mäng konventsioonidega ei ole siiski tänavu esmakordne, et sel aastal ootasite Non Grata-t ja saite hoopis ansamble Repoo-d. Näiteks oli 2004. a. PNP’l selline üritus nagu Schönbergi disko, disko modern, Pärnu ühes esindusdiskoklubis „Sunset“ kogu oma võimsa helitehnikaga […]. Ja see kutsus lõpuks esile protesti…
H.-G.L. …tekkis vormiline dissonants…
A.K.: …vormiline ja sisuline dissonants […]
Aga kõige rohkem rahul olin seoses mänguga eelhäälestustega siis, kui esinesime 2008 etendusega Action Kuubis 1 nö lõvikoopas, Non Grata enda valdustes, Kultuuritehases Polymer, ja nad ei saanudki kohe aru, millal etendus läks üle performance’iks, nõuti haamriga tagumise lõpetamist jne… ilmselt oli isegi neil, kes valdavad tegevuskunsti kui vormi perfektselt, sellest õigel hetkel raske aru saada…
G.L.: …sellest võib järeldada, et eesmärk, ajada publikut segadusse, mängida erinevate kunstivormide ja eelhäälestustega on täidetud…
A.K.: … mängiti inimeste hingekeeltel…
H.-G.L.: … kusjuures, kui pärast 2007. a. Big performance’i tuliseid vaidlusi, mis läksid isegi vandalismi etteheidetini välja, tuli Schönbergi ühingus arutlusele, kas me jätkata koostööd Non Grataga, oli vist enamik ühingu liikmete jaatav otsus üksmeelne, sest kõik olid nõus, et koostöö nendega on huvitav…
A.K.: … kõik nende viimaste etendustega täidame tegelikult mingis mõttes Schönbergi ühingu põhikirja… asi on väga lihtne, selleks ongi ühing loodud! See pole ainult mingi paberi peal kuiv teoretiseerimine, vaid me tõepoolest tekitame sellise olukorra, kus midagi tõsiselt toimub, kasvõi visatakse lehmade sisikondasid lavalt alla, või tõepoolest saetake ühe Steinway‘ jalad läbi ja klaver tõepoolest kukkub jne. Ma arvan siiamaani, et 2007. a. performance’iga tundsid inimesed, kui hapras on kultuur, seda rõhutas ju lõpuks ka RAMi dirigent Mihail Gerts oma kuulsate sõnadega, et ta loodab, et nii ei juhtu kultuuriga. Inimesed ju ei ole tegelikult tohutud Schönbergi fännid, kuid kui 2007 hüüti rõdult alla „ärge lõpetage, laulge edasi, ärge lõpetage … rohkem Schönbergi“, siis ma leidsin, et tegelikult on Schönbergi ühing on oma ülesande täitnud.
G.L.: Ehkki jutt keerles kogu aeg terve triloogia ümber, tahaksin nüüd siiski küsida ka asjaga kõige vähem seotud vaataja Mairi Kikkase esmamulje selle aasta Pärnu esimesest etenduse kohta…
Mairi Kikkas (M.K.): …jah, mind visatigi tundmatus kohas peaga vette, käisin Pärnus ja nõustun sellega, et oli raske suunata oma tähelepanu, mida nüüd vaatama peaks, kuna ma ei olnud ka harjunud selliste multimediaalsete vormidega… ühe korraga on seda raske tabada, oleksin tahtnud tulla vaatama ka Nigulistesse… kasvõi seetõttu, et on ikkagi erinevus koolimaja ja kiriku vahel… ruum on väga oluline.
G.L.: Kas etendus mõjus kuidagi fragmentaarsena, mitte valmis produktina, kasvõi naiivsena, kummalisena, kas oli igavaid kohti…
H.-G.L.: … või kas mõtlesid, et oi, seal minnakse lavale lollitama?
M.K.: Esimene emotsioon oli küll selline, et kuhu ma nüüd olen sattunud, kuna olin siiski seoses suurte skandaalidega pisut eelhäälestunud. Aga ei, see ei mõjunud küll nagu eelpool oletatud. Ma ei olnud küll algul kindel, kas sain kõigest aru, kuid teid nüüd kuulates võin öelda, et ka minu mõted liikusid suhteliselt samas suunas. Oluline oligi emotsioon ja energia, mis pidi jõudma inimesteni ja seal jälle tegijatele tagasi, see tuli ühtse tervikuna läbi küll.
G.L.: Milline nendest neljast Action Kuubis 2 etendusest saaks pidada kõige paremaks, või kas ei saagi niimoodi küsida?
H.-G.L.: Kopeerisime etendust iga kord erinevatesse keskkondadesse, küsimus ongi selles, kuidas need erinevad variatsioonid välja kukkusid…
K.A.: Raske on näha ennast väljaspoolt…
A.K.: Kõige rohkem erinevad olid võib-olla Tõrva ja Niguliste kiriku etendused. See on nagu teatripraktikas, et Pärnu oli sisuliselt ikkagi peaproov, see oli kõige rohkem algeline, tunnen sulle, Mairi, kaasa […], me olime selleks esimeseks etenduseks palju vähem ettevalmistatud kui näiteks eelmisel aastal. Tööprotsess oli tookord palju pikem, saime palju rohkem ja põhjalikumalt süveneda, tegelda näiliselt asjasse mitte puutuvate detailidega, oleksime võinud workshope’i raames ka tohutult ehitada seda etendust Pärnu jaoks, kuid see polnud üldse eraldi eesmärk… Selle aasta Pärnu peaproov oli minu jaoks täiesti šokeerivalt vilets. Seetõttu me ei hoidnud ka värve kokku ja pärast oli palju diskussiooni. Palju asju hakkas alles siis tegelikult tööle, see oli nagu kunstnikul, kes on kogu aeg maalinud ja maalinud 4 cm kaugusel ja esimest korda vaatab seda 4 meetri pealt ja näeb, et see üldse ei tööta … minul vähemalt oli selline tunne, et koristage minema… Aga siis hakkasime tegelikult alles tööle, […]. Esietendusel Tõrvas aga oli seda tegelikult tore teha, see oli väga kompaktne ruum, mis kõlas väga hästi, eriti elektrooniliste helide puhul. Tõrvas olid mõned tõesti meeldejäävad stseenid, näiteks liikumistes, mida hiljem jälle vähendasime videote kasuks […]. Tartu oli üldiselt keerukas, sest see toimus esimest korda sellises väga suures ruumis, olles taas omamoodi peaproov.
H.-G.L.: Kui võrrelda nüüd kahte suurt kirikut, siis Tartus oli tegelikult avarust rohkem, see on muidugi seotud mõlema kiriku ruumispetsiifikaga…
Kui me enne rääkisime kehalisusest, siis elektrooniline heli on tegelikult kehatu, see on sünteetiliselt oma algallikast ära lõigatud. Kuid analoogsüntesaatoriga sain sellisele helile anda tagasi midagi sellest kehalisusest läbi live-videoprojektsiooni […], võimendades seda ka värvidega […]
G.L.: Kuna siin ka tehniliselt ei peidetud midagi, siis oli publiku jaoks huvitav vaadata ka nö köögi poolt, igaüks võis ise otsustada, kas ta vaatab seda pigem tehnilisest või esteetilisest aspektist.
A.K.: Täiendaksin nõnda, et me ei teinud seda etendust ju tühjale ruumile, ootasime ju ikkagi publikut, see oli ka riski võtmine, et keegi tuleb vaatama. Mulle tundus, et publiku suhtes oli olukord kõige selgem Tõrvas ja Tallinnas. Publikuga suhestumine oli ikkagi oluline. Me kõik tajusime mingil määral ka teatud tüüpi publiku kohalolekut. Võib-olla Tartus oli publik kõige ebamäärasem, kõige arglikum. Tõrvas oli see kõige selgem, seal on vanem seltskond kultuurinautijaid, kes on harjunud kasvõi Schuberti lauluõhtudega…
H.-G.L. + M.P.: Küsiksime nüüd ka videokunstnike arvamust…
Hille Karm (H.K.): Kuna tulid algul jutuks avatud meeled, siis esimese mõtena ma ütleks, et nende etenduste puhul oli just see avatud meelte vajadus võib-olla kõige uudsem. Publik on enamasti harjunud passiivse vastuvõtja rolliga, kuid seda harjumust muuta oli kindlasti huvitav. Ja teine mõte oli see, et teha seda erinevates ruumides.
H.-G.L.: Jah, üks vapustavamaid illusioone oli kiikuv inimene suurelt projitseeritud videos. Kui paindlikult ja mille järgi Sa oma materjali valisid? Tegid Sa seda tunde järgi või kas oli Sul midagi enne valmis möeldud või loogiliselt planeeritud?
H.K.: Ei, ette ei olnud mul midagi planeeritud. Oluline oli ruum ja suhtlemine teistega… me ju kõik andsime üksteisele impulsse… ja sellest see etendus kujuneski.
G.L.: Kuna tegemist on nö kollektiivse loominguga, siis on minu küsimus siin kohal samuti, kui palju te omavahel verbaalselt suhtlesite, millist roll mängis Uku Masingu tekst?
A.K.: Suhtlemine oli väga intensiivne […] Tegemist oli kaks nädalat väldanud multimeediumi töötoaga, mis koos etendustega tegelikult veel jätkus. Teistsugustesse ruumidesse minnes valandusid hoopis teistsugused visioonid, kogu aeg oli midagi parandada.
H.-G.L.: Võib-olla võib seda võrrelda sellega, et istusime samas laevas, vastavalt oludele oli kõigil võimalik tüüri enda kätte võtta. Startpunkt oli ühine, sõitsime koos sadamast välja, kuid sihti me siis veel ei teadnud…
A.K.: Täpsustaks võib-olla nii, et see oli nagu organism, mis hakkas kokku kasvama. Seda laeva ehitasime kogu aeg koos, igaüks tuli omast valdkonnast pärit ideedega, näiteks Rait oma kalamehe videoga või Hans oma uuelaadse elektroonilise pilliga. Kogu aeg ehitasime seda pilli või laeva. Siin võib tuua ka võrdlust kosmoselaevaga…
G.L.: See vihjabki etenduse algimpulsile, ulmelisele Uku Masingu tekstile, mille sobivust ma absoluutselt tajusin juba algusest peale. Teksti ennast mul õnnestus süvenenult lugeda alles enne Niguliste etendust, olles seega viimaseks etenduseks ometi professionaalselt ettevalmistatud. […] Praeguse etenduse puhul ma väidaks, et justkui mängiti ka kriitiku positsiooniga: küsimus on selles, kui palju on vaja kriitikul ettevalmistuda, kriitik oli käesoleva etenduse puhul asetatud üsnagi tundmatusse olukorda ja pidi olema vägagi avatud ja salliv. Küsin veel seda, kui tähtis oli Masingu tekst, kas heideti seda millalgi ka kõrvale?
A.K.: Seda ei heidetud kordagi kõrvale. Seda oma põhiosas ikkagi realiseeriti, mitte küll sõna-sõnalt, kuid mõtteliselt ja põhiideelt kindlasti.
K.A.: Näiteks valmistusime ette bussis lugedes ja arutades, me saime tekstist sellise tugeva inspiratsiooni, et võis kasvõi teksti enda ära visata, kuid selle mõju oli täiesti jätkuv…
A.K.: Seda ei kasutatud lihtsalt tekstiliselt nagu veel eelmisel aastal. Kui Rait luges Pärnu etenduses mingit teksti, siis oli see tema enda luuletus, mitte aga Masingu tekst. Hiljem enam teksti ei loetudki.
Aga mis puudutab kriitiku ettevalmistusastet, siis ma ütleks, et meie eesmärk oli ikkagi suhelda… [...]
G. L.: Ebakindlust tekitavas heliatmosfääris ja pimendatud ruumis ulmeliste tegelastega tundsin ennast kuulajana siiski palju kodusemalt (ja see oli minu jaoks palju arusaadavam), kui järgnevate rangemalt struktureeritud osade puhul, seda eriti liikumise osas – kuna need olid osalt üsna staatilised, näituse-installatsiooni taolised. Need muutusid kuulaja/vaataja jaoks üsnagi ebakindlateks kohtadeks... kõige ebakindlamalt tundus mulle vahepealne kvaasireaalsus. Kuid, see ei tohtinud ju olla liiga mängitud, pidi olema väga vaba, ent vajas ilmselt ka "harjutamist" läbi erinevate etenduste...
Kui oluline oli vastandamine mängitud reaalsus vs realiseeritud mänglevus?
H.-G.L.: Tundsin seda tehes lausa rõõmu, see ilmselt ongi see publikuga mängimise koht, võimalike ootuste „petmine“. Tõrvas näiteks rääkisime Juku-anekdoote, see on võib-olla lihtsalt dramaturgiline võte nagu teisedki…
G.L.: Kusjuures, minu meelest oleks pidanud seda veelgi rohkem „välja mängima“, siis oleks hakkanud mängima vastandus teatraalse kvaasireaalsuse ja performance’i puhul teadlikult välditud teatraalsuse vahel. See osa, mis pidi olema kvaasireaalsusena kõige vähem mängitud, õnnestuski minu meelest Niguliste etenduses kõige veenvamalt. Ehkki ma juba teadsin mis tuleb, tundsin isegi veelkord ärevust ja olin põnevil, kuidas te seda seekord teete ja kuidas publik hakkab reageerima.
Küsin siin nüüd, kas ei oleks pidanud seda reaalsust mängides veelgi pingutama?
H.-G.L.: Sellega seoses tekkis mul huvitav mõte, millele võib-olla Andrus saab veel paremini vastata, et kas me kasvatame publikut ümber, et nad oskaksid selliste ootamatustega arvestada. Või on võimaluste väli nii lai, et harjutame publikut ühe teatud võttega ja muudame siis äkki kontseptsiooni, et hoida neid ebakindluses, et ebakindlus säiliks teisel tasandil?
A.K.: …ma ütleks, see on ikkagi mäng inimeste hingekeeltel. See on kõige tähtsam. Selle hulka kuuluvad erinevad võted ja meetodid, mängutehniline arsenal on väga suur. Mind huvitavad need väga erinevad vahendid, et see poleks ühekülgne. Kui kujutame ette, et meil oleks võimalus seda etendust teha kasvõi 20 korda, siis oleks lõpptulemus hoopis teine. Selleks, et kõik need parameetrid hakkaksid õigesti tööle, vajaksime lihtsalt rohkem aega. Aeg on resurss, aga kui tuleb etendus, tuleb anda maksimum. Tegemist on ikkagi hästi keerulise struktuuriga. Professionaalses teatris tehakse muidugi väga palju proove ja on ka palju rohkem raha taga.
G.L.: Lõpetuseks küsiksin küsimuse, mis on seotud vormi ja pingega, mis osalt erinevates etendustes erinevates kohtades langes isegi üsna madalale, mis minu jaoks siiski probleemiks ei olnud, kuna teadsin juba mitmeid variante, minu tähelepanu oli suunatu hoopis mujale. Kas oleks võimalik etendust vahetult korduma panna või lausa pöörata seda vormiliselt ümber?
K.A.: Kõik on võimalik…
A.K.: Olen täiesti nõus. See praegune konkreetne variant oli lihtsalt üks võimalikest trajektooridest… Keerata protsessid teistpidi, see on väga ajamahukas ettevõtmine ja logistiline küsimus… rakendub ikkagi üks ainus praktiline teostus… aga kõik on võimalik.
Kõik etendused olid ikkagi väga erinevad ja kuna ma lõpuks tajusin, et, kui pinge langeb liiga madalale, see siis ei tööta enam, muutsime teatud kohti viimaks ka palju kulminatiivsemateks. Aga see on õige tähelepanek, et etendus oli nö tagurpidi pööratud, kuldlõige oli kuidagi teispidi, mis oli omamoodi huvitav. Lõpp oli selline entroopia kasv.
H.-G.L.: Aga see on ju mingis mõttes vormiarhetüüp. 2008. a. Action Kuubis 1 puhul oli see ju sarnane, et algul oli tohutu möll ja pärast toimus nagu fööniks tuhast tõusmine…
A.K.: Muidugi võiks eksperimenteerida, aga see eeldab seda, et seda teeb suhteliselt hästi kokku töötatud tiim, see ei saa olla väga juhuslik toimkond. Plokkide ümber tõstmine on väga keeruline ülesanne, eriti aegkunstide puhul…
G.L.: …ja tegelikult ei oma see publiku jaoks mingit tähtsust…
A.K.: …antud olukorras, jah, ei oma see tähtsust, teeme tohutult tööd, kuid vaataja/kuulaja näeb tavaliselt ainult ühte etendust.
Aga muidugi on vormimängu idee iseennesest vägagi huvitav, see lihtsalt vajab rohkem aega ja head tiimi…
G.L.: …viimasest ei tundnud ma siiski ka juba käesoleva etenduse puhul puudust.
Ehkki teemasid oleks veel palju, peame kahjuks siinkohal lõpetama. Tänan teid, et te kohale tulid. Nii nagu etendus ise on tekkinud tihedas koostöös, oli minu eesmärk seda ka koos kajastada. Seetõttu on mul hea meel, et me täna kõik kokku saime, üht etendust koos video pealt ülevaatasime ja põnevat dialoogi pidasime. Aitäh!
-----------------------
* Vestlusringi aitasid läbi viia ja oma repliike kontrollisid kõik osalejad, eriti aga olid sisulisel ja keelelisel toimetamisel abiks Marge Paas ja Mairi Kikkas. Marge Paas on MuKriErikursus07, Mairi Kikkas MuKriErikursus08 vilistlane. Vestlusringi siin avaldatud versioonis sai valmis toimetatud 11.05.2009. Ilmumine lükkus erinevatel, ka tehnilistel põhjustel, pidevalt edasi. PNP+IG 2009 ja Action Kuubis 2 sai kajastatud ajakirjas Teater.Muusika.Kino, käesoleva vestlusringi lühendatud versiooni oli algselt plaanis ilmutada samuti Temukis, kuid erinevatel põhjustel jäi see ilmumata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar