Mis on gurmaanlusel ühist jaapani graafikaga? (Anu Sõõro)

28. märts 2004, Berliner Philharmonie (Anu Sõõro)

Sergei Prokofjev:
Romeo ja Julia: süidid nr 1 ja 2 op 64
Klaverikontsert nr 2 g-moll op 16

Maurice Ravel:
Boléro

Deutsches Symphonie-Orchester Berlin
Arcadi Volodos (klaver)
Kent Nagano (dirigent)

Kent Nagano ei raba just eksootiliste roogadega, kuid ühepajatoit ka tema menüüs ei seisa. Pigem rabab ta oskusega vürtse filigraanse peenusega doseerida, ehk muusika keeles: Moto on läbitunnetatud lähtumine algmaterjalist. Elementaarne?

Süiti Romeo ja Julia kuulates tekkiv assotsiatsioon jaapani graafikaga tuleneb väga tõenäoliselt (ning kahetsusväärsel kombel ilmselt üsna ebaobjektiivselt) dirigendi rahvusest. Kuid peale selle loomulikult ka (juba objektiivsemalt) klaaride kõlaniidistike nüanssidest, mida Kent Nagano orkestrist esile manab. Jooned on peened ning nende ümber jagub piisavalt õhku. Nagano ei armasta värve sulandada, vaid eelistab neid näiteks dünaamika või tempode abil veidi lahus hoida. Tulemus pole siiski kuiv; korraga tulevad esile mitmekihiliselt jooksvad liinid, mis mitmetes varem kuuldud esitustes ühtlaseks massiks põimusid. Eriti palju positiivseid üllatusi pakub ses suhtes puhkpillirühm. Keelpillide assortii-kõla seevastu mõjub oma täidlusega lausa gurmaanliku desserdina, mille koostisosi pole võimalik eristada. Kent Nagano doseeringus ilmub kord tõeliselt vürtsikas forte ¾ Nagano kulminatsioonikontsept on tõesti kompromissitu ¾ , kord hõrk piano. Karakterid on paigas. Ja publik loomulikult ka kontserdi teiseks pooleks garanteeritud.