29.10.2010, Giacomo Puccini “Boheem”, Rahvusooper Estonia (Mart Karu - MuKriErikursus 2010 TLÜ)
29. oktoobril viisid mu sammud mind Rahvusooper Estoniasse Giacomo Puccini ooperit “Boheem” Arvo Volmeri dirigeerimisel vaatama. Tuleb tõdeda, et ooperivaimustust pole mul sellest ajast peal olnud, kui ma väikese poisina suhteliselt halva kogemuse sain ja tükk aega aariatest kõrvale hiilisin. Sel õhtul, rahvast puupüsti täis saalis istudes kogesin meeliülendavat romantika hõngu, nooruspõlve tundeelamusi, visuaalset modernse lavakujundusega vaatemängu ning sain vaimustava elamuse õrnast armuhoost. Ooper koosnes vaiksetest hüüdudest, rõkkavast naerust, tantsivast linnaseltskonnast, kuid peamiselt jutustas kurba inimeste kõrghetke kohtumisest ja kaotusevalust.
20. sajandi kaunis ja romantiline Puccini loodud Pariisi muinaslugu räägib armunud noorpaarist poeet Rodolfost ning tema poeesiast Mimist. Rodolfo elab koos kunstnik Marcelloga vaesuses: nad on näljas ja neil on külm. Juba avastseenis põletavad nad üksmeelselt poeedi uut näidendit, et vähekenegi sooja saada. Lõõmavad armuavaldused, kirglikud suudlused – kõik lähevad tuleroaks. Õhtusöögi toovad endiga kaasa sõbrad Colline ja Schaunard, kellel pisuke raha leidus ja pidusöök võibgi alata. Kõik on hoos ning loomingulised nagu nad on, siis iga pillutud lause on pärl (a’la „Joogem kodus, söögem väljas”). Paista on tõeliselt heade sõprade kokkutulekut. Plaanitakse minna edasi kohvikusse ning Rodolfo jääb üksi koju, kohtub nõnda kauni ettekäände („Minu küünal on kustnud, kas aitaksid?”) saatel oma unistuste naise Mimiga ja on võlutud, lummuses. Mimi käed on külmad, nägu kahvatu, ümarate joontega, aga armas. Rodolfo kuulutab lõõritaval tenori häälel, et ta on poeet, luuletab ning kuidas elab – elab. Mimile meeldib ka poeesia. Ühel õhtul õhtustavad nad baaris kõik koos, ka Mimi on seal. Kõrvallauas istub naine, kellele kõik mehed puiesteel järgi vaatavad ja seisma jäävad. Ta oli koos oma mehega, aga Marcello meeldib talle rohkem ja jätab esimese.
Tantsuline kava rohkete kaunistustega, sädelevate toonide, kuldade ja kardadega ooperi muusika mõjus suuremeelselt, kohati koomiliselt, kui Mimi väga lüürilisel ja meloodilisel tämbril ütles: „Mu küünal kustus, kas sa süütaksid!” Mimit kehastanud Heli Veskus mõjus väga veenvalt: tema hääl oli haavatav, samas kostuv, hell, enda veendumustes kindel, õrnahingeline. Kui Rodolfot mänginud Gregory Warren ning Heli koos laulsid, mõjusid nad äärmiselt jõuliselt, intensiivselt. Nendevahelist keemiat oli tunda terves saalis. Itaalia keel mõjub vaimustavalt. Muidugi esitavad kõik osatäitjad seda äärmise tundlikusega, vahepeale pillates hüüatusi, tarmukaid ütelusi.
Võimas helikeel on tihe, äärmise südikusega edastatud. Ooperivõhiklikus ei anna häbeneda, kuid pala „Mi chiamano Mimi“ tuli niivõrd südamest, et see pani korraga kurvastama ning imetlema vokaalsete võimete üheaegsust.
Rodolfo muutub aga ajapikku armukadedaks ja Mimi lahkub temast. Mehe arvates on see nii tühine kõrvutades seda faktiga, et naine on raskest haige. Neljandas vaatuses on kunstnik ning poeet taaskord kahekesi, justkui kõik korduks taas. Lugu lõppeb Mimi surmaga. Pühendumus igas noodis ning kõneosavus laval samal ajal liikudes ning lauldes on kahtlemata midagi raskesti saavutatavat. Austusavaldus Boheemidele!
Mart Karu (TLÜ kunstiteraapiate tudeng)
Helilooja: Giacomo Puccini
Dirigent: Arvo Volmer
Lavastaja: Ran Arthur Braun
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar