Head ööd, EMP!

Eesti Muusika Päevad ja Tallinn Music Week, 27.03.2010, Mustpeade Majas (Kristi Klopets - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

27. märtsil 2010, Eesti Muusika Päevade viimasel päeval toimus Mustpeade Majas Tallinn Music Week’iga ühendatud kontsert. Kontserdi kava ja ülesehitus tundusid väga huvitavad, sest iga 20–40 minuti tagant pidi algama uus kontsert. Esinejate nimekiri oli väga kirev, sinna kuulusid nii instrumentaalsolistid kui ka erinevad ansamblikooslused.

Erinevalt Eesti Muusika Päevade teistest kontsertidest, kus keskenduti vaid ühele heliloojale, tuli sellel õhtul igal lühikesel kontserdil ette mitme helilooja looming.

Mina külastasin üheteistkümnest toimunud kontserdist kuut, kus esinejateks SaxEst, Uus Tallinna Trio, duo Riivo Kallasmaa ja Jaanika Rand-Sirp, Andres Kontus, Vox Clamantis ja PaukenfEST.

Eriti eredalt jäid mulle meelde neli kontserti. Esimesel neist, kus esitajaks oli Uus Tallinna Trio koosseisus Harry Traksmann (viiul), Kaido Kelder (tšello) ja Marrit Gerretz-Traksmann. Ettekandele tulid Tõnu Kõrvitsa „Head ööd“ ning Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika VII“. Sageli ei suuda Kõrvitsa muusika mind kuulama panna ega lummata, kuid siin kontserdil kõlanud pala näol oli tegemist äärmiselt huvitava muusikaga. Täiesti teisest klassist oli siiski Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika VII“. Minu arvates on Tüür helilooja, kes on pärit hoopis teisest maailmast. Tal on mingid omad nipid, mingid tunnused, millega järgi saab alati öelda, et tegu on Tüüri muusikaga. Püüdsin tükk aega nuputada, mis selle teose puhul mind eriliselt võlus, kuid ei suutnudki ühte omadust leida – kogu teos lihtsalt oli ise eriline.

Väga meeldiva üllatuse osaliseks sain ka Riivo Kallasmaa (oboe) ja Jaanika Rand-Sirp (klaver) kontserdilt. Ette kanti Timo Steineri „A Measure of Happiness“ / “Õnne mõõt“ ja Eino Tambergi „Muusikat oboele“. Steineri teos meenutas kohati OP!-variatsioone, sest ka sellele teosele on iseloomulik hüplev ja pidevalt korduv meloodia ja rütm. Tambergi „Muusikat oboele“ paistis justkui olevat järg Steineri teosele, see algas samamoodi nagu lõppes Steiner. Õnneks oli eelnevale sarnane vaid Tambergi teose 1. osa. Tamberg on teosesse kirjutanud oboele väga ilusad meloodialiinid, mis näitavad taaskord, kui ilus pill on oboe.

Järgmisel kontserdil esines Andres Kontus (tromboon). Omapärased oli mõlemad kõlanud lood, nii Ülo Kriguli „Suit-case II“ kui Mati Kuulbergi „Attacca“.  Kriguli teos meenutas veidi sonaadivormi, see jagunes justkui osadeks printsiibil kiire-aeglane-kiire. Andres Kontus mängis väga ilusa tooniga, mida võib pidada tema eriliseks omaduseks.

Ka järgnev teos, Kuulbergi „Attacca“ oli huvitav koosnedes üheksast „kastist“, mida interpreet võib esitada suvalises järjekorras, ka kordustega. Kontus tegi siin koos pilliga igasuguseid erinevaid hääli, näiteks alguses luristas huulikukausis ning alles pikapeale hakkas mängima helisid. Teose lõpu tegi Kontus huvitavaks,– sest mängis paar nooti (peale järjekordset lurinalõiku) ning jalutas lavalt minema. Väga efektne lahkumine! Hea oleks teada, kas seda on nii plaaninud ka helilooja ise.

Minu jaoks selle õhtu viimasel, kuid tegelikult eelviimasel kontserdil esitas PaukenfEST Märt-Matis Lille „Öömaastikud“. See teos kõlas kohati nagu kusagil oleks toimunud pommiplahvatused, kohati meenutas ka piksemürinat. Mürina vahele mahtus palju vaikust, selline vaikuse tähtsustamine meenutas veidi Arvo Pärdi loomingut. Minu arvates oleks võinud see kontsert olla kõige viimane, sest seal ette kantud teos oli igati iseloomulik hilisõhtule.

Ka ülejäänud kolm kontserti olid huvitavad, kuid sealt ei jäänud midagi erilist kõrva. Viimane kontsert pidi lõppema umbes kell 23.00, kuid juba tund aega peal kontsertide algust oli ajakava nihkes, sest inimesed pidid kahe kontserdi vahel tihti ühest kontserdiruumist teise minema. Kontserdi lõpuks oli kava nihkes juba ligi tunni aja võrra ning see tekitas meelehärmi paljudele kuulajatele, sest aeg oli hiline, publik oli väsinud ning ühistransport oli selleks ajaks juba töötamise lõpetanud.

Hoolimata aegade edasinihkumisest jätsid autorikontsertid mulle väga hea mulje. See näitas, et alati polegi vaja korraldada ühte pikka kontserti, võib ka panna ühe suure kontserdi kokku mitmest väiksemast kontserdist, see teeb minu arvates ürituse palju huvitavamaks. See kontsert pani ilusa lõpu nädal aega kestnud Eesti Muusika Päevadele, olles tõeline eesti muusika maraton. Eesti muusika läks nüüd taas aastaks ajaks veidi rahulikumat elu elama. Võib-olla sellepärast oligi kontsert nii hiline – Eesti Muusika Päevad läksid unne kuni järgmise korrani.

Kristi Klopets (EMTA muusikateaduse tudeng)