Helilooja libreto Vsevold Meieholdi adapteeringu järgi Carlo Gozzi komöödiast „Armastus kolme apelsini vastu”, eesti keelde tõlkinud Neeme Kuningas. Esietendus Eestis 28. jaanuaril 2010 Rahvusooper Estonias. Arvustatud etendus toimus oktoobris 2010. (Mari-Liisi Soovik - MuKriErikursus 2010 TLÜ)
„Armastus kolme apelsini vastu“ on helilooja Sergei Prokofjevi tuntuim ooper. Käsitletav ooper on kirjutatud Chicago ooperiteatri tellimusel, kus toimus ka maailmaesietendus 30. detsembril 1921 Auditorium Theatre’s, ning see kehastab endas sarkasmi, irooniat, groteski ja peent huumorit. Prokofjevi loodud lavateost mõjutas tugevalt selle ajastu poliitiline õhkkond ning neoklassitsism. „Armastus kolme apelsini vastu“ võib võtta kui helilooja manifesti uue muusika, julgete otsingute ning haarava teatri ja ooperikunsti kaitseks. Esietendudes esimest korda Eestis, tõi see rahvusooperisse Estonia viimaste hooaegade suurima õnnestumise. Ooperiesitus tõi teatrisse palju elu ja liikumist juurde, arengut dramaturgilises ja muusikalises mõttes.
Lõbus ja fantaasiarikas ooperietendus, mida on otse ka ETV ja ETV2 telekanalis üle kantud, vastas üldiselt minu ootustele. Võrreldes kahte vaatust, pean mainima, et esimene oli veidi igavam, kuid see eest teine pool möödus üsna märkamata, hoides publikut pideva tähelepanu ja ärevuspinge all. Esimese poolaja nö igavus seisnes selles, et tegevuse areng oli kohati raskesti arusaadav ja liigne emotsionaalsus, traagilisus ja sentimentaalsus ei lasknud vaataja mõtetel tegevusele järgi jõuda. Teises vaatuses valmistas põnevust eelmise vaatuse lõpu järgnevus, kui prints on lootusetult armunud kolme apelsini. Edasine tegevus oli kaasahaarav, sest apelsinidest väljusid kaunid printsessid, kellest üht ainsat suudetakse päästa, kuid muundudes kurja Smeraldina läbi rotiks, on muinasjutuline armastuslugu ohus. Kuid õnneliku lõpuga lugu tekitas siiski imelist rahulolu ja kõik kohalviibijad said sellest rõõmsaks.
Eriliselt tahaksin esile tuua lauljate ettekande. Kohati oli veidi küll intonatsiooni ja rütmi täpsusest puudujääke, kuid üldist sooritust see minu silmis ei mõjutanud. Vokaalsetest esitajatest tõstaks kõige enam esile Heli Veskust, kes kujutas endast salakavala ja kurja nõia Fata Morgarina rolli täitjat. Tema suurepärane ettekanne võlus mind eelkõige oma rolli iseloomu tõttu, mis oli vaimukas ja Heli Veskus suutis seda karakterit väga osavalt edasi kanda. Väga hästi esinesid ka teised lauljad: lummava basshäälega kehastas osavalt Kokatari Rauno Elp, Tuffaldinona Aleksander Arder ja kõik kolm apelsini tegelast edastasid oma kauni häälega väga usutavalt printsessi rolle. Veidi liiga hüsteeriliselt kehastas end Helen Lokuta Clarice`i osa täites; suurt mõju avaldas ka tema kostüüm, mis teise vaatuse lõpus kui violetse litri-kerana vägagi silma torkas. Lavatagune ekraan-pilt, millel samuti oma osa oli, paistis ehk liiga vähe välja, kuid kostüümid olid väga värvikirevad ja elujõulised, tekitades kummalisi, ennast kui keskaega unustama panevaid tundeid, kuigi ooper olemuselt keskaega ei kujuta. Veidi minimalistlikuks võiks nimetada lavakujundust, mille tarbeks oleks võinud rohkem elemente tuua ning olemasolevaid täiendada. Valgustus oli veidi liiga tume, kuid tõi esile laval säravad rolli täitjad. Väga professionaalselt näitas ennast Estonia teatri orkester, kes valmistas Risto Joosti juhtimisel suurepärase ettekande, tulles Prokofjevile omaste harmooniatega, mis on täis üllatusi, erksate ja teravate, paiguti motoorselt jõuliste rütmide, muutuvate tempode- ja meloodiatega väga hästi toime.
Üldises mõttes võiks seda ooperit pidada bravuurseks ja absurdseks, milles toimus armastuse ja musta maagia vaheline võitlus. Lavastaja Dmitri Bertmani idee luua etendus, mis oleks nagu vitamiin, tuues Põhja-Euroopa külma kliimasse päikest, energiat, vitamiini, toimis üldises plaanis oma emotsionaalsuse ja värvikirevuse poolest päris hästi koos väikeste puudujääkidega.
Mari-Liisi Soovik (TLÜ Muusika osakonna tudeng)
Muusikaline juht: Arvo Volmer
Lavastaja: Dmitri Bertman
Dirigendid: Mihhail Gerts ja Risto Joost
Lavakujundus: Igor Nežnõi
Kostüümid: Tatjana Tulubjeva
Valguskunstnik: Neeme Jõe
Koreograaf: Edvald Smirnov
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar