Eesti Muusikaarvustaja

NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 tulemused

2011-12-20T14:17:00.000-08:00

Aasta 2011 hakkab otsa saama ja lõpule jõudis ka tänavune kriitikakonkurss NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL. Eile kogunesid korraldajad, osalejad ja muidu huvilised Tallinna Keskraamatukogu saali, et konkursist kokkuvõtteid teha, vestlusringis erinevate kunstivaldkondade kriitika erinevuste üle arutleda, ja vahelduseks kuulata, kuidas konkursi korraldajate osalusel tegutsevad koosseisud MeelisLaulud ja Elvins Tales musitseerivad.

Loomulikult olid õhtu põnevaimad hetked need, mil anti teada võitjate nimed. Olgu need ka siin ära toodud.

Konkursi II etapi jooksul Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikusse laekunud tekstidest pidas žürii kohaseks auhinnata ainult ühte, seega: parimaks blogitasandi kirjutiseks konkursi II etapil hindas žürii üksmeelselt Kirjutaja tantsu- ja filmiteemalist arvustust "PINA".

Konkursi II etapi jooksul www.luubiall.ee veebilehe kaudu konkursile laekunud A-tasandi tekstide hulgas rõõmustas žüriid kunstivaldkondade paljusus, mida võistlustöödes kajastati, ning see avas palju meeldivaid perspektiive konkursi jätkamiseks ka tulevikus. Valdkonniti anti välja eraldi auhinnad muusika, tantsu ja filmi alal.

Auhindamisest kahes vanusegrupis otsustati siiski loobuda ning tantsu ja filmi valdkondades loobuti ka esikolmiku määratlemisest.

Loe lähemalt: www.luubiall.ee

Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna veebipäevik

NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 auhindamine

2011-12-14T17:42:00.000-08:00

Kultuurikajastamise foorum LUUBI ALL koostöös Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonna ja Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikuga kutsub 2011. aasta noorte kriitikakonkursi II etapi ning konkursi üldvõitjate auhindamisele.

AUHINDAMINE 2011

MILLAL: 19. detsembril 2011

KUS: Tallinna Keskraamatukogu saal

KAVA: Vestlusring, auhindamine, muusika

16.00–16.15 Muusika – esineb ansambel MeelisLaulud

16.15–17.15 Vestlusring žüriiliikmetega – erikülaline Heie Treier

17.15–17.45 Auhindamine – I ja II etapi võitjate ning konkursi üldvõitjate tunnustamine

17.45–18.30 Muusika – esineb ansambel Elvins Tales

Kutsutud on konkursi I ja II etapi osalejad ja kõik teised kunstikriitikahuvilised.

Konkursi ideeks on julgustada noori kirjutajaid jälgima, väärtustama ja tulevikulugejale talletama meid ümbritsevat kultuuri. Konkursi fookuses on muusika, tants, kunst, film ja interdistsiplinaarsed üritused.

Konkurss toimus Eesti Muusikaarvustaja, Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäeviku ja Koreo-blogi initsiatiivil ning seda viiakse läbi koostöös kultuuriväljaannetega Muusika, Teater.Muusika.Kino, Sirp ja Müürileht.

Konkursi toetavad Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakond, Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakond, Tallinna Noorte Infokeskus (Taninfo), Eesti Tantsukunstnike Liit ning Eesti Vabariigi Kultuurkapital.

Konkursi sponsor on Tallinna Spordi- ja Noorsooamet.

TÄPSEM INFO KODULEHEL www.luubiall.ee

ja Muusikaosakonna veebipäevikus aadressil www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog

LUUBI ALL toimkond

„Suusabaasis on tantsupidu“ tuleb Tartusse

2011-12-14T17:35:00.001-08:00

14.01.2011, „Suusabaasis on tantsupidu“ (Grete Madisson - MuKriErikursus 2010 VKA)

14. jaanuaril 2011 toimus Tartus Genialistide klubis üritus nimega „Suusabaasis on tantsupidu“. Üritus oli mõeldud erineva muusikamaitsega inimestele – all korrusel mängisid erinevad DJ-d tantsumuusikat, üleval toimus alternatiivse muusika kontsert. Ise osalesin viimasel.

Esimene, soojendusbänd Plagueround alustas lõputu introga, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Muusikud tegid oma tööd hästi kuid minu jaoks jäi see igavaks, professionaalseks aga igavaks. Esimeste lugude ajal valitses ootusärevus, et millal tuleb mängu vokaal, lõpuks kui ta tuli, soovisin, et poleks tulnud... Kokkuvõttes jättis too bänd mind külmaks.

Järgmine bänd Outist koosneb Raplast pärit andekatest muusikutest, kes 2009. aastal rocki-liini pooleli jätsid ja uue-kooli jazzi viljelema hakkasid. Kuna poisid on ise suured Jaga Jazzist fännid, siis ei tee nad ka enda muusikale allahindlusi. Lõpututest proovidest ja bändilaagritest on olnud kasu, sest Outist on kvaliteetne ja ainulaadne Eestis. Tuntuimas palas „Vikipeed“ võib kuulda erinevaid löökpille, klahvpille, bassi, elektroonilisi effekte, kuid pala keskmeks on trompet, mis muudab pala nauditavaks tervikuks. Outist on bänd, kelle esikalbumit tasub ära oodata!

Järgmiseks astus lavale rahvale juba tuntum indie-muusika bänd Animal Drama, kelle kava koosnes põhiliselt nende debüütalbumilt pärinevatest lugudest. Bändi teeb eriliseks laulja Fredy Schmidt´i kõrge hääletämber, kuid samas on häiriv asjaolu, et laval paistab ta kui superstaarisaate Marten Kuninga jäljendaja, seda nii oma žestide kui väljanägemisega. Bändi üldine imidž teenis aga tol õhtul plusspunkte, sest ülikonnad ning kikilipsud panid nii mõnegi näitsiku lava ees hulluma. Kui Animal Dramat kellegagi võrrelda, siis esimesena meenub Jeff Buckley, kelle hääl samuti kõrges registris hästi kõlab.

Õhtu lõpetas verivärske Astrobeat. Astrobeat on segu r´n´b-ist, popist, funkist ja jazzist. Bänd sündis 2010 kevadel. Pillimehed on enamjaolt pärit Raplast, vokaal Mariann Saar, kes sai tuntuks saates „Eesti otsib superstaari“ on pärit Tallinnast. Astrobeat on omanäoline, sest Eestis just palju r´n´b muusikat ei tehta. Astrobeat´i mahe muusika ning professionaalne lauluoskus võitsid ka Genialistide klubis publiku südame ning panid jalad tatsuma. Kui millegi üle nuriseda, siis selle, et bändi väline imidž vajab veel kõvasti tööd, et ühtne tervik saavutada – esiklaulja maika ja ketsid ei sobinud tema ilusa lauluhäälega kahjuks kokku, samuti ajasid segadusse taustalauljate kostüümid, mis ei sobinud kokku ei laulja ega pillimeeste stiiliga. Ühesõnaga on see bänd esialgu kuulamise, mitte vaatamise jaoks.

Kokkuvõttes võib öelda, et kontsert moodustas terviku, sest kõik artistid, publik ning Genialistide klubi moodustasid kokku „alternatiivse kogukonna“. Üritusest tervikuna jäi väga hea mulje ning pea iga bänd oli piletiraha vääriline.

Grete Madisson (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Arvustus osales konkursil NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 I etapil (www.luubiall.ee).

Everybody HURTS

2011-12-14T17:34:00.000-08:00

25.01.2011, Hurts (UK), Kalev Sportshall, Tallinn (Daisi Part - MuKriErikursus 2010 VKA)

The british syntpop duo Hurts was performing on 25th of January at Kalev Sportshall. At first the concert was planned for a smaller venue called Rock Café, but the promoters brought the event to the three times bigger Kalev Sportshall because of the massive interesst of the audience. British gentlemen – Theo Hutchcrafti and Adam Anderson – were supported by our hometown band Shirubi Ikazuchi aka Silvi Pilt.

Hurts is a british syntpop duo from Manchester, which includes the composer and singer Theo Hutchcraft, and the keyboards player and guitarist Adam Anderson. After their first band “Daggers” were broke up in 2008, the 25-years old Adam and 23-years old Theo started new duo called Hurts. Quite recently, on 23 of August 2010, Hurts published their second single „Wonderful Life“, which is still their best known song.

There was a big line front of Kalev Sportshall when I finally got there. Thankfully I got in quickly because of an invitation I had. Everybody intruded in the first minutes and suddenly the whole wardrobe was falling down. Fortunately they solved that problem in less than ten minutes.

It took about two hours before the support band started to perform. The lead singer was wearing a beautiful dress, so the audience were baffled. I m quite sure that this concert was a huge step to the music business. The sound was suprisingly good considering that it was the first concert in Kalev Sportshall.

About one more hour waiting when finally Hurts showed up. Hurts got a very warm acceptance by the audience. Who would have ever believed that this concert will be their biggest until this day. Usually they have performed for about a thousand people, but in Estonia there were about 4000 people listening them.

Hurts played all of their best known songs like “Stay”, “Blood, Tears and Gold” and ofcourse „Wonderful Life“, which is the most emotional song of their repertory. In the end of the concert the audience called them back to the stage and they played one more song called „Better than Love“.

Hurts has its original movement on the stage, which describes the band most. In addition Hurts have one back up singer, who is 2 meters and 13 cm tall. When I told it to my friend she didn´t belive it at first.

The concert lighting were in accord with the band‘s style. They tried to use classical colour combinations. Like I said before the sound was good.

Hurts performed about one hour, which seems too short for a live-show, but actually I know that they didn´t have more songs left.

At the end of the concert the public was running to the wardrobe to get their clothes fast, but anyway some people had to wait about one hour to leave from Kalev Sportshall.

Everybody HURTS means that it seemed to me, that this concert was bruising absolutely everybody, including the audience, the promoters and the band themself. Also we can read this in their blog: “Tallinn! Estonia! Too much emotion for words. A true spectacular. 4000 beautiful bleeding hearts. A new homeland. Aitäh, Aitäh, Aitäh!”

Daisi Part (UT VCA Student of Cultural Management)

The longer estonian version of this review participated in the contest IN FOCUS OD YOUNG CRITICS 2011 I round (www.luubiall.ee).

Everybody HURTS

2011-12-14T17:32:00.001-08:00

25.01.2010, Hurts (UK), Kalevi Spordihall, Tallinn (Daisi Part - MuKriErikursus 2010 VKA)

Lumisel teisipäeval, 25. jaanuaril, leidis aset briti süntpop duo Hurtsi kontsert Kalevi Spordihallis. Algselt oli kontsert üldse plaanitud väiksema saaliga Rock Café‘sse, kuid massiivse publikuhuvi tõttu viisid korraldajad ürituse üle kolm korda suuremasse Kalevi Spordihalli. Briti härrasmehi – Theo Hutchcrafti ning Adam Andersoni – soojendas meie kodumaine Shirubi Ikazuchi aka Silvi Pilt.

Hurts on briti süntpopi duo Manchesterist, kuhu kuuluvad helilooja ja laulja Theo Hutchcraft ning süntesaatorimängija ja kitarrist Adam Anderson. 25-aastane Adam ja 23-aastane Theo alustasid duona Hurts peale eelmise bändi Daggers lagunemist 2008. aastal. Alles hiljuti, 23. augustil 2010, avaldati nende teine singel „Wonderful Life“, mis on siiamaani bändi tuntuim lugu.

Kontsertipaika jõudes oli Kalevi Spordihalli ees mitmekümne meetrine külalistest moodustunud järjekord. Õnneks ma ise ei pidanud talvise pakase käes “inimestesabas” seisma ja sain oma kutse alusel kiiresti uksest sisse sooja. Esimestel minutitel kõik inimesed trügisid garderoobis ja tahtsid võimalikult kiiresti lava ette jõuda, selle tulemusel aga käis kõva mürin ja kolin, ning enamused garderoobi puud kukkusid korraga pikali. Õnneks oli korraldajate reaktsioon kiire ja probleem suudeti lahendada vähem kui kümne minutiga.

Soojendubändi Shirubi Ikazushi lavale tulekuni kulus ligi kaks tundi uste avamisest. Sinnamaani laiemale publikule tundmatu esineja Silvi Pilt lõi publiku oma stiilse kleidga pahviks. Olles eelnevalt kursis tema loominguga, julgen väita, et Hurtsi soojendajana pani ta aluse oma kiirele tõusuteele muusikamaastikul. Helikvaliteet oli ka üllatavalt hea, võttes siinjuures arvesse, et Kalevi Spordihallis pole varem suurkontserte korraldatud ning suudeti saavutada esimese korraga hea kõla.

Ligi tunnike tuli veel oodata kuni peaesineja lavale tuli. Vahepeal sai oma aega sisustatud Kalvi Spordihallis ringi vaatamisega. Olles seal eelnevalt kergejõustikuga võistlustel käinud, siis selleks õhtuks oli see ikka täiesti korralikuks kontsertsaaliks muudetud, avatud olid isegi erinevad joogimüügipunktid, mis ainult tolleks õhtuks sinna rajatud olid.

Hurts sai lavale tulles publiku poolt väga sooja vastuvõtu osaliseks. Kes oleks elus uskunud, et Eesti kontsert on nende sinnamaani suurim lavaline kogemus publiku arvu suhtes. Tavaliselt umbes tuhandepealisele publikule esinedes, oli Eestis nende suureks üllatuseks neid kuulama tulnud ligi 4000 pealine rahvahulk.

Hurts esitas oma kontserti raames kõikki oma tuntumaid lugusid. Esitusele tulid nii “Stay”, “Blood, Tears and Gold” kui ka “Wonderful Life”, mille võttis publik eriti emotsionaalselt vastu. Kontserti lõppedes oli kuulmata veel ainult nende kõige esimene lugu, kuid rahva suure nõudmise tõttu tuli bänd lavale tagasi ning esitas ka selle loo siiski ära.

Lavaline liikumine oli Hurtsil omapärane, mis jäi kohe silma. Laulja alustas kontserti põhimõtteliselt paigal seistes, kuid lõpetas selle hoopis imelike liigutuste saatel, mis iseloomustabki antud bändi kõige paremini. Lisaks lisas nende live-show´le vürtsi ka nende üks ooperilauljast tasutalaulja Richard, kelle puhul on eriline see, et ta on nimelt 2 meetrit ja 13 sentimeetrit pikk. Kui ma seda oma sõbrannale kontserti ajal ütlesin, siis tuli välja, et tema oli sinnamaani terve õhtu arvanud, et too tüüp seisab mingi platvormi peal, et teiste kõrval nii pikk välja paistab.

Kontserti visuaalsed valgusefektid olid bändi stiiliga kooskõlas, nimelt ei kasutatud igasuguseid erinevate värvide kombinatsioone, mida üldjuhul näeb igal kontsertil, vaid püüti säilitada selline klassikaline värvide lahendus, kus põhirõhk oli sinisel valgusel. Helilise poole pealt, nagu juba eelnevalt mainitu, oli kõla üllatavalt hea.

Kontsert kestis koos lisalooga ligi tund, mis tundub live-show jaoks kuidagi liiga lühike aeg. Minagi oleks tahtnud rohkem seda nautida, kuid teades, et bänd on alles nii värske ja et neil ei olegi rohkem lugusid mida esitada, siis ei hakka ma millegi üle ka kurtma.

Kontserti lõppedes jooksid muidugi kõik inimesed korraga garderoobi, et võimalikult kiiresti oma asjad sealt kätte saada, kuid ilmselgelt tuli mõnel inimesel oodata ligi tund, ennem kui majast lahkuda sai.

Everybody HURTS viitab sellele, et mulle isiklikult tundub, et see kontsert läks hinge absoluutselt kõigile, nii publikule, korraldajatele kui ka bändile endale. Nende nn blogist on võimalik lugeda: “Tallinn! Estonia! Too much emotion for words. A true spectacular. 4000 beautiful bleeding hearts. A new homeland. Aitäh, Aitäh, Aitäh!”

Daisi Part (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Arvustus osales konkursil NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 I etapil (www.luubiall.ee).

The next big Thing or living your future life in a small apartment?

2011-12-14T17:30:00.001-08:00

25.01.2011, Hurts (UK), Kalev Sportshall, Tallinn (Rein Kutsar - MuKriErikursus 2010 VKA)

January 25, 2011 UK's Synth-pop duo called Hurts performed in Tallinn Kalevi Spordihall. Where they held their biggest concert ever. The concert was about one hour long and they played most of their famous songs. The duo had also a stageband with them, with backvocals, extra synth-player and a drummer, who put a lot of effort into the show to enssure the success of this concert.

Music journal New Musical Express has called Hurts „Officially the next big Thing". Before this show I was a bit sceptical about musical quality of this band, but after the show I felt something, what was behind those men. With their first few songs they already took over the crowd and a kind manipulation with the people was already started. All the girls were screaming and most of the listeners were into it and there was some magic around it.

I do not know about the future sensation or success of this band, but I think that those men would not move back to their small apartment.

(UT VCA Student of Cultural Management)

This longer estonian version of this review participated in the contest IN FOCUS OD YOUNG CRITICS 2011 I round (www.luubiall.ee).

The next big Thing või edaspidine elu väikeses korteris?

2011-12-14T17:29:00.001-08:00

25.01.2010, Hurts (UK), Kalevi Spordihall, Tallinn (Rein Kutsar - MuKriErikursus 2010 VKA)

25. jaanuaril 2011 esines Tallinna Kalevi spordihallis Briti süntpop duo Hurts, kes on viimasel ajal igapäevaselt tuntust juurde kogumas ning on oma praeguse teekonna kulgu arvestades jõudmas kultusbändi staatusesse.

Korraldaja on bändi ja kontserdi kohta öelnud: „Huvi tänavuse talve suurkontserdi vastu on olnud niivõrd elav, et kontsert müüdi algses toimumiskohas Rock Café‘s välja juba paar kuud enne toimumist ning viidi publiku massiivse huvi tõttu üle Kalevi Spordihalli.“

Hurts on briti süntpopi duo Manchesterist, kuhu kuuluvad helilooja ja laulja Theo Hutchcraft ning süntesaatorimängija ja kitarrist Adam Anderson. Ajakiri New Musical Express on neid juba jõudnud nimetada kui „Officially the next big Thing“. ETV igapäevase saate Ringvaade intervjuus tõid mehed välja, et on oma karjääri nimel väga palju vaeva näinud ja enne seda polnud nende elu kuigi kerge. Väidetavalt olid nad kolm aastat tagasi veel töötud ning elasid riigi toetusest saadud raha eest väikeses korteris, kus söödi päevast-päeva ainult makarone ja riisi ning väljas käidi ainult selleks, et poest süüa osta.

Kui väga aus olla, siis ma ei näe, mis on see nende suur fenomen. Mulle tundub, et tegemist on suhteliselt tavapärase, hästi turundatud orientatsioon-vähemuses oleva pop-duoga, kelle muusika on piisavalt lihtne ning muusika taga on omakorda „aww“ effekti tekitav kaastundlik lugu kahest noormehest, kes võitlesid välja oma koha Manchesteri töötuklassist otse suurlavadele. Eestis antud kontsert oli suurim, mida Hurts nimeline kollektiiv eales andnud.

Kalevi Spordihalli jõudes sain aru, et kohale on tulnud rohkem kui kolm tuhat inimest, kes olid nõus maksma tunni ajase kontserdi eest korralik summa. Mõtlesin, et kas tegu on pelgalt majandussurutise ülemineku perioodi algusega või on Hurts nimeline duo ikkagi midagi paeluvat? Pop-duo oli endaga kaasa võtnud muusikalselt kvaliteetse saatebändi, kus oli meesartist ooperilauljast taustalaulja, teise süntesaatorimängija ning trummari, kes aitasid nende show‘le väga palju kaasa. Kuigi harjumuslikult pop-muusikale väga suurte show-elementidega nende kontsert ei säranud. Võib-olla ongi nende menu põhjus tagasihoidlik maneer, mis lubab igalühel ilma liigse egoismita nendesse tungida ja olla osa loodud muusikast.

Bändi lavale saabumise ajal kostis ühekorraga kõrvulukustama panevaid helisid, nimelt ligi 1500 naisterahva kõrge simultaanne kiljatus, mis isegi ehmatas mind korraks, kuna olen varem sellist heli harjunud kuulma vaid Evis Presly ja The Beatles kontsertsalvestuste DVD'sid vaadates. Mu mõtes oli mõneminutiline seisak ja alles pärast esimest lugu sain oma esialgse rütmi tagasi. Pärast mida hakkasin tasapisi kuuldut analüüsima ning olin sunnitud oma eelneva pisut ükskõikse seisukoha tahaplaanile jätma ning süvenenult edasi liikuma.

Bänd suutis ligi poole spordihalli kuulajatest enda lummusesse võtta ning suurem osa publikust õõtsus ja „mängis“ esinejate „pilli“ järgi kuni kontserdi lõpuni. Ma olin väga üllatunud kui suhteliselt kontserdi alguses, vist kolmanda loona, kõlas nende kõige kuulsam lugu „Wonderful life“, mis on bändi väitel satiiri ja eneseiroonia põhjal paberile pandud. Sellega oli publiku pilk staaridele naelutatud ning näha võis edaspidi vaid ainiti ühte punkti jälgivaid nautlejaid. Iga järgnev lugu sai umbes sama sooja vastukaja osaliseks ning arvatavasti nii kontserdikorraldaja, kui ka bänd jäi tulemusega väga rahule.

Hurts'i muusikast otseselt pole midagi väga erilist välja tuua. Nii pillimeestena, lauljatena kui ka laulukirjutajatena ei saa ma ütelda, et tegu oleks anomaaliaga, mis pealevaadates hetkeliselt välja paistaks. Nende muusika kirjeldab elu erinevaid tahkusid, mida teeb iga teine artist, rääkides oma rõõmudest ja muredest, unistustest ning mis on omakorda lihtsakoelisesse, ent huvitavalt dekoreeritud harmooniasse põimitud.

Hurts'i muusikat on võrreldud artistidega nagu Monarchy, White Lies ja Daggers, millest viimase laialiminemisel moodustus käesolev kollektiiv Hurts, kes viljelevad analoogset süntpop elektromuusikat. Ma usun, et näeme kui mitte selle aastanumbri sees, siis kindlasti järgmisel aastal sama kollektiivi Eestis esinemas, kuid arvatavasti siis juba suuremal laval ning veelgi hiiglaslikuma kiljatuse saatel.

Kuna muusikamaailmas üldse liiguvad rahad ja tulevikusuunad Live-kontsertide korraldajate nagu Live Nation kätte ja plaadifirmadele jääb üha vähem sõnaõigust, siis võib-olla tõesti istuvad mehed paadis, mille nina on õigesse suunda pööratud. Kogu maailmas koguvad ju hoogu 360' artistilepingud staaridega nagu Madonna ja U2, kus kogu promotsioon ja nänn-kauba müük on kontserdikorraldaja kätte suunatud, siis ehk ongi nemad just staarid, kes on justkui buffer uue ja vana vahel.

Ma ei tea väita, kas nende fenomen jätkub või mitte, aga väikesesse korterisse vast need mehed enam tagasi kolima ei hakka.

Rein Kutsar (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Arvustus osales konkursil NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 I etapil (www.luubiall.ee).

Tallinn Club 2011 opening party with bass-music legend Shackleton from UK

2011-12-14T17:13:00.000-08:00

31.12.2010 / 01.01.2011, Shackleton, Tallinn Club 2011 (Mart Nesser - MuKriErikursus 2010 VKA)

Tallinn Club 2011 means series of club-music events linked with Tallinn being European Culture Capital in 2011. I went to see only Shackleton, the legend and also second place owner in my top 5 of „must see“ list.

When I walked in, I saw that main hall was big white-coloured room, what I think should be perfect for modern art gallery or warehouse. Everything was so white and empty, not the sound-system of course. The sound-system was heavy and vibrating, a little bit to dry for my ears, but it had a LOT of power. Anyway, Shackleton means bass, so everything was in balance. I had a quick look to the B-hall, same white place, smaller although. No club-feeling in here, but I must say, that was not needed that night.

Shackleton started with a long intro, it was melodical, pitches went up and then came down. Then it started, the real Shackleton I know. Heavy, heavy, heavy. The bass wanted to rip off my pants, synth-lines tried to lift me higher than Hotel Viru, and these drums, taken from old asian movies or from god knows where. I cant put that emotion in words. I was dancing and dancing. I looked around for a second, and it still felt a bit empty for me, but i didn‘t care. Even the fact, that Shackleton was a DJ with a laptop, I still didn't care. Lighter dubstep-like stepping was slowly replaced with four-on-the-floor techno stepping. It was grazy, everything was grazy.

Shackleton is one of the few artist, who showed me a new dimension of being producer or DJ. Mindtrip with his music was a one time experience. Big up for the promoters!

Mart Nesser (UT VCA Student of Cultural Management)

The longer estonian version of this review participated in the contest IN FOCUS OF YOUNG CRITICS 2011 I round (www.luubiall.ee).

Tallinn Club 2011 avapidu koos briti bassimuusika legendi Shackletoniga

2011-12-14T17:11:00.000-08:00

31.12.2010 / 01.01.2011, Shackleton, Tallinn Club 2011 (Mart Nesser - MuKriErikursus 2010 VKA)

Peale tormilist uusaastaööd, kus tegin kella kolmest varahommikul veel kahetunnise dj-seti jõudsin uue aasta esimesel päeval Tallinnasse, et minna kuulama, kuidas tõelised legendid muusikat mängivad. Üritus kuhu sammud seadsin kandis nime Tallinn Club 2011. See tähendab, et tegemist oli esimese klubimuusika sündmusega seoses Tallinna olemisega Euroopa kultuuripealinn 2011. Mis minu jaoks oli oluline, kohale oli kutsutud minu absoluutsesse lemmikusse kuuluv Shackleton. Seetõttu keskendun üritusel vaid põgusalt teistele artistidele, sest läksin eelkõige Shackletoni kontserdile.

Astusin peole natukene peale südaööd. Üritus leidis aset Metro Plaza teisel korrusel, mis oli muudetud kahe saaliga ööklubiks (vähemalt nii oli võimalik lugeda näoraamatust). Tegelikkus tähendas kõrgmoest inspireeritud suuri valgeid saale. Mis omamoodi mõjusid värskendavalt. Võin kohe öelda, et klubitunnet ei tekkinud kordagi, aga võib-olla seda polnudki vaja. Mul oli natukene aega teha lähemalt tutvust kogu selle kohaga. Peasaal oli suur, igapäevaelus võiks seal vabalt olla laoruum või modernse kunsti galerii. Seinad, lagi, põrand olid heledad, peaagu valged. Helisüsteemi oli veetud sinna päris palju. Kuna Shackletoni loomingu võtmesõnaks on bass, siis on see iseenesest mõistetav. Saalis mängis parasjagu Rainis Jancis live, mis kujutas endast ambient muusikat, mida tüüp tegi elektrikitarriga ning päris paljude effektiplokkidega. Helipilt oli täitsa huvitav, minujaoks esmakordne. B-saal ehk siis väike saal kujutas endast samavalget ruumi mille ühes otsas mängis DJ.

Võtsin midagi kosutavat juua.

Shackleton alustas pika introga, nagu kohane. Jälgisin rahvast, seda oli vähe. Või oli ruum liiga suur. Esimeste bassikäikude saabudes tajusin, et sound on kuiv. Mahlakust, mida ootasin, jäi tulemata. Ruumi eripära arvestades paitas heli siiski kõrvu, oli ju tegemist kiviseinte ja põrandate ja lagedega, kus vahel olid ka aknad. Ja siis see tuli, intro lõppes ühe korraliku hurraaga ja edasi läks juba Shackletonile omaselt idamaiste trummide minimaalne kuid samas väga meloodiline mäng, mis on seotud pikkade, natukene kõrvakriipivate sündiliinidega ning selle kõik paneb põrkama vaid Shackletonile omane marupöörane bassikäik. Mees alustas uute ning vähe meloodilisemate träkkidega. „Man On a String“, „I Want to Eat You“, rohkem polnudki vaja. Mina tantsisin. Kõik tantsisid! Aga siiski tundus see kõik natukene tühi. Korraks jäi mulle, kui vähe lihtsamale väikelinna inimesele tunne, et pidu on eelkõige mõeldud prominentsetele noortele, kes üksteisele oma uuemaid moehitte käivad näitamas. Sünge must saal ja pehmem heli ning inimesed rohkem kokkupakitud, siis oleks sellest üks tõsine uusaasta reiv tekkinud.

Shackletoni vaadates tabasin ma end samalt vanalt mõttelt, sülearvutiga DJ on väga igav esineja, keda vaadata. See selleks, panin silmad kinni. Mida lugu edasi seda segasemaks kõik läks, lood muutusid jõhkralt konkreetseks. Kerge dubstep'ilik astumine oli asendunud raju techno-küttega. Polnud mitte ühtegi neist kuulnud. Mees ei hoidnud tagasi ja ei lasknud hinge tõmmata. Õige mees. Väga raske on kirjeldada seda emotsiooni ja seda jõudu mida Shackletoni muusika sel õhtul edasi andis. Vähesed kargasid ringi. Inimesed seisid ja vaatasid ja kuulasid, rahulikult, nagu tegemist oleks ballaadidega. Ei tea kas tegemist oli uusaastaväsimusega, aga igatähes suutsin mõelda, et DJ puldist võib see tunduda väga kahtlane. Saalis olles aga tundus kõik õige, see muusika ei peagi väänlema panema. Shackletoni muusika viib sind mõtetes eemale, puhkama, läbi raju ning samas kerge klubimuusika astumise.

Kui Shackleton oma seti lõpetas, pidas publik õigeks teda suure aplausiga tänada. See hetk eristas minujaoks selle ürituse tavalisest klubipeost. Tekkis tunne, et seda võiski kontserdiks pidada. See oli uutmoodi ja huvitav kogemus ning emotsioon peale Shackletoni oli võimas. Unustasin kõik muu – natukene kuivavõitu heli ning veidikene kahtlase peokoha. Mees jättis endast täpselt sellise mulje nagu pidi, võimsa. Pani kõik muu unustama ja keeras tunniks ajaks lukku kogu teadvuse ning lubas kõrvadest sisse vaid helisi. Ma ei tahtnud sel ööl midagi muud enam kuulata, seega kui Mutant Disco mehed alustasid oma setti, astusin ma peolt välja, olin alustanud uut aastat rohkem kui positiivse muusikalise mõttereisiga. Korraldajatele pöidlad üles!

Mart Nesser (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Arvustus osales konkursil NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011 I etapil (www.luubiall.ee).

Värvika talireega Aita

2011-12-14T16:55:00.001-08:00

Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Sofia Joons, Tuule Kann, Ando Kiviberg, Karoliina Kreintaal, Tarmo Noormaa, Maarja Nuut, Sandra Sillamaa, Juhan Suits, Tõnu Tubli, Lauri Õunapuu ning ansamblid RO:TORO ja Gjangsta Viljandi Pärimusmuusika Ait (Kaire Kartau - MuKriErikursus 2010 VKA)

Külmal talvekuuõhtul 2010 külastasin Viljandis Pärimusmuusika Aita, et osa saada nende enda korraldatavast Talvegaalast. Tegemist oli ülevaatekontserdiga, kus astusid üles Eesti säravaimad pärimusmuusikud Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Sofia Joons, Tuule Kann, Ando Kiviberg, Karoliina Kreintaal, Tarmo Noormaa, Maarja Nuut, Sandra Sillamaa, Juhan Suits, Tõnu Tubli, Lauri Õunapuu ning ansamblid RO:TORO ja Gjangsta. Kunstiliseks juhiks oli Ando Kiviberg, lavastajaks Indrek Sammul, kontserdi õhtujuhiks aga Jaak Johanson. Et väärikas sündmus jäädvustada, otsustas ERR-i Klassikaraadio 75-minuti pikkusest gaalakontserdist teha ka helisalvestise, mida pakutakse alanud aastal Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) liikmesjaamadele.

Juba Aida uksest sisse astudes tervitasid mind naeratavad näod. Hoolimata sellest, et jõudsin kontserdile vahetult enne kontserdi algust, jõudis teenindav personal kõigega ilusasti hakkama saada. Seepärast oligi üllatav, et kontsert hilines rohkem kui kümne minuti võrra.

Õhtut juhtis Jaak Johanson, kes tundus olevat, eriti konserti alguses, veidi ärevil ja hajameelne, kuid siiski andis vajaliku info ilusasti saalisolijatele edasi. Tagasihoidlikum ning ärevilolev maneer tõstis Johansoni publiku pailapse staatusesse – sai ta ju sõna iga esineja järel veidi häbeliku, kuid olukorda nautival moel. Kontserti sisse juhatades kõrvutas Johanson toimuvat üritust talireega. Selline tähtis toiming, siinkohal pärimusmuusika uus talve tähtsündmus, võiks toimuda ju igal talvel, sest see on niivõrd oluline tagamaks pärimusmuusika professionaalse esituse mittesessoonseks muutumisel. Ilusa alguse eest sai kõneleja kindlasti rahvalt plusspunkte juurde.

Esimesteks esinejateks olid Lõuna-Eesti mehed. Juhan Suits, Silver Sepp, Tarmo Noormaa, Lauri Õunapuu ja Jalmar Vabarna esituses kõlas üks õige meeste laul, mille järel tuli lavale õhtu kunstiline juht ja Pärimusmuusika Aida isa Ando Kiviberg oma torupilliga. Ka tema tundus samuti nagu Johanson olevat veidi ebakindel. Ega sündmust korraldada ja sealsamas pillimänguga üles astuda pole ju teab mis lihtne ülesanne!

Peale „meeste pealetungi“ oli Tuule Kanni kord näidata, mida ta kandlelt suudab välja võluda. Tõepoolest. Vaatamata mõnele apsule on tegu siiski meie oma harfilist valdava meisterliku haldjaga. Jah, just nimelt haldjaga, sest järgmisena tuli kuuldavale õrnahäälne „Joosi, Joosi üle mäe“, millest haaras kinni kohe ka publik ja laulis seda südamevärinal kaasa. Publik oli kui võluväega nõiutud.

Kui kõik jälle vaikseks jäi, võttis õhtu rakmed üle Sofia Joons, kelle trumbiks oli justkui raskepärane, rokilik, isegi anarhistlik hiiukandlemäng. Seekord püstijalu ja pill kitarri moodi paelaga kaela küljes peaaegu horisontaalasendis rippudes. Vot nii kõlabki üks õige veidi rustikaalne vana Lääne-Eesti lugu tänases päevas. Eriti kihvt, et sellise justkui meheliku esitusega julgeb teistest eristuda naine. Kui meenutama hakata, siis tavaliselt on sellise stiiliga ülesastujaiks hoopis mehemürakad mitte õrnad naishinged.

Naistele vaheldust pakkudes mängis Võrumaa lõõtsamees Tarmo Noormaa natuke polkat, Karl Kikase oma seekord. Polka nagu polka ikka. Kõlas kuidagi kodusemalt eelmise eksootilise esitluse järel. Kuid Joons tuli tagasi oma veidi võõrapärasusega. Oma juuri tunnetades esitas ta koos Meelika Hainsooga Eesti-Rootsi rahvakoraali, Hainsoo eesti keeles ja Joons oma emakeeles, rootsi keeles, inglihäälselt ilusat luues. Kõlas vägagi kaunilt. Enam ei olnud jälgegi Joonsi eelmisest täiesti erinevast esitusest, kuid siinkohal ei saa ma öelda, kumb oli parem esitlus. Mõlemas oli oma nägu ja stiililt erinesid nad ka – nii oli Joons justkui ise mitme näoga osav nätleja.

Ja nüüd Knif! Ei see pole koer, see on hoopis uue nimega Maarja Nuudi, Karoliina Kreintaali ja Tõnu Tubli ühendav kollektiiv. Noored linalakad käsitsevad viiuleid kui üht omaenda kehaosa. Esitatud „Harju keskmine“ on nende esituses iga kord üllatav, ka seekord. Nende oskust vanadelt arhiivilintidelt autentselt muusikat taas esitada, nende lugudest ülesleitud pärlid särama panna ja sinnajuurde omalt poolt lisada huvitavaid deitaile ei oma iga muusik. Üks neist detailidest on ka Tõnu Tubli, kelle kanda on ansamblis rütmipillidel musitseerimine. Ei saa ütlemata jätta, et kooslus „kaks viiulit ja trummid“ ei kõla just eriti veenvalt, kuid, palun, ärgem laskem end eelarvamustest mõjutada, sest tegemist on tõepoolest üllatavalt vahva pundiga. Seda on aru saada ka sellest, kui hästi kõlavad kokku Nuudi ja Kreintaali hääled ühes Kuusalust pärit kiigelaulus. Nende noorte jaoks on silmnähtavalt (või siis kõrvkuuldavalt) Eesti liiga väike.

Teine vapustav punt on Ro:Toro, kes koosseisus Sandra Sillamaa, Cätlin Jaago, Marko Mägi, Marek Talts ja Silver Sepp esitasid seekord veidi üllatavamas võtmes Hiiumaa mehe Juhan Maakeri „Vabariigi polka“. Isegi mu kõrvaloleval mitte-eestlasel, kes pärimusmuusikast miskit pidada ei, hakkas jalg tatsuma ja pea muusikataktis õõtsuma.

Mitmele mõnusalt tempokale koosseisule järgnesid taas Meelika Hainsoo ja Tuule Kann, kes esitasid imelise laulu Siberi eestlaste üleskirjutatud “Tere õhtust, armas tütarlaps”. Kohe oli ka kuulda, et laul on justkui teise struktuuriga kui muidu kõlanud laulud. Hea on kuulda, et ka miskit täiesti uus-vana on leitud.

Ja taas rütmikama Ro:Toroga lahingusse! Bändi naispool paneb parmupillidega (“Labajalad Läänemaalt” või Läänemaa labajalgadega rongi liikuma ja rongi etteotsa saavad juba Lauri Õunapu ja Tarmo Noormaa, kes samuti esitavad laulu, mida suurem publik pole eriti kuulnudki. Jutustus mehest, kes võttis vana naise ja kuidas „naine maha suri“, pani publiku jälle mõnusalt kaasa elama. Kõik laulsid ja naersid. Kõik oskasid, vaatamata veidi ropule laulu sisule, asjast mõnu tunda. Jõudsime kõik koos simmanimelumeeleolusse, mida olen juba kaua otsinud!

Mehised ohjad võttis üle kultuuriakadeemia tudengitest koosnev näppepillide kvartett Gjangsta, kes esitas vastilmunud debüütplaadi nimilugu “Sipelgapolka”. Mandoliinidel (Jalmar Vabarna, Villu Talsi) ning kitarril (Jaan Jaago) kõlasid mõnusad soolod ja neid suutis suurepäraselt ohjes hoida hetkel Rootsis õppiv, ja oli kuulda ka, et sealt uut hingust oma pillivaldamistehnikaisse saanud, kontrobassimängija Taavet Niller.

Pika talveree lõpetas ühine koosmäng. Kõigepealt tuli Kiviberg torupillil ja seejärel tema eestvedamisel Kihnu “Harja otsimine”, mille sõnad ei tundu Kivibergile väga tuttavad olevat – need läksid meelest ja tempo muutus seetõttu aeglasemaks. Sooloesineja püüdis oma ärevust varjata liigse “silmad kinni ja kaifin täiega” miimikaga, kuid mõned minutid hiljem teesklus kadus ja Kiviberg muutus tagasi temaks endaks, kes tõepoolest oskab ennast ja teisi laval nautida. Niisiis kõlasid ühisesituses juba “Ai niga-naga” ja “Aamer August”.

Ja siis saigi suures saalis kõik läbi. Esinejad lahkusid lavalt ja mulle jäi sisse, erinevalt oodatust, mõnus soe tunne. Tõesti, valitud muusikud täidavad oma kohta ja nagu näha, siis on ka olemas veel muusikat, mida ajaloohõngust avastada. Ikka veel. Vaatamata väikestele muusikute viperustele tundus olevat suurem aps lavastajatöö olematuses. Esinejad istusid laval reas ja ootasid oma järge. 75 minutit pole kuigi lühike aeg ja publikul oli hästi näha, kes muusikutest kui väsinud on või kui ebamugevalt end järjekorras tunneb. Kui publik sai end käetugedega toolidel istudes hästi tunda, siis esinejad pidid püsima justkui pisikestel piinapinkidel. Ja see, „esinejate kannatused pinkidel“ oligi nähtavalt ainus lavastuslik element. Nojaa, ka Johanson oli laval, kuid tema sai veidi rohkem jalgu sirutada. Seega polnud tegemist etenduse või siis lavastatud kontserdiga, vaid lihtsalt mõnusa kergema kontserdiõhtuga.

Kuigi muusikutel juhtus väikesi apse sisse tulevat ja kontsertil märgatav lavastuse pool puudus, oli kontsert ometi vahva. Kui noored otsivad vana, loovad uut ja esitavad jutustusi vabal ajal, kui isu on, siis ükskõik kus ja ükskõik kellele – nagu oli näha kontserdi järel Aida kohvikus toimunud jämmil, ei oska enam midagi paremat tahtagi. Kui üks päev raadiost sedasama „taliree“ muusikat kostub, siis kindlasti kuulatage. Kuulatage ja teil tuleb soojus südamesse.

Kaire Kartau (tudengist asjaamastaja, VKA kultuurikorralduse üliõpilane)

Unbelievable! Tony Allen plays together with Estonian jazz all-stars band

2011-12-14T16:45:00.000-08:00

19.12.2010, Tony Allen and Estonian jazz all-stars band, Jagaspace, Rock Café, Tallinn (Laura Kivik - MuKriErikursus 2010 VKA)

The long-awaited star of afrobeat and great drummer Tony Allen finally made it to Estonia at the end of december. Tony Allen’s concerts were postponed already two times before, so everybody were superexcited about Allens arrival – the audience, the organizer and the artist himself. The concerts were cancelled earlier due to the wheather, Allen and his band were stuck in Paris airport.

But finally he made it! Unfortunately this time we also can not talk about the perfect course of events because only the guitarrist Kologbo Orghene made it to Estonia with mr Allen. This time it was also the wheather’s fault and the other members and the sound engineer could not take off again.

The night before the concert day the organizer Helen Sildna was constantly in touch with Tony Allen and his tour manager having only one question on their minds – what to do now? Should the concert be postponed for the third time? This option was precluded, because that would have been unfair to Allen’s fans and also to Tony Allen himself. Another option was to find out maybe Kologbo and Allen would like to perform together as duo? We are still talking about a world famous drummer and a very talented guitarrist! But this plan also did not work and finally Allen gave his permission to put together an „Estonian all-stars band“ to perform with him and Kologbo.

At first it seemed really difficult to find competent musicians to play with Allen, but in reality it was very easy – probably every artist would freak out if they would receive a call about wether they would like to perform with Tony Allen in few hours. Sildna managed to involve the elite of Estonian jazz: Peedu Kass on the bass, Jaak Sooäär on guitar, Kristjan Mazurtchak & Raivo Tafenau on saxophone, Raun Juurikas on keyboards, and vocalist Sofia Rubina.

All the musicians came together only few hours before the concert to confirm the tracklist and talk about what they are excactly going to do. Tony Allen’s term to the „Estonia all-stars band“ was that all the musicians have to know how to play afrobeat. Of course Sildna couldn‘t find experts. I doubt if there are such afrobeat experts in Estonia at all, but from the moment Allen started to instruct Estonian musicians we can now say that there are quite some real afrobeat experts in Estonia now. But they also have had a great teacher!

The warm-up band Jagaspace, influenced by oriental sounds and electronic effects, is a new and exciting group, but not my taste. The musicians were very professional, but to me something was missing. I dont think it was sincerity, but for some reason I did not believe in their performance. For me it is really difficult to understand such music where the band is strongly influenced by music of other origins. Some are just too strong for following and the imitation seems in some cases insincere and even wrong to my taste. On the other hand it seemed Jagaspace got some new fans because the audience seemed to like them.

The headliner Tony Allen’s performance was late, but the warm up band was also late. But I can confirm indeed that Allen’s late entrance was compensated by his performance on the stage. I can only praise the Estonian musicians also. When I heard that there will be Estonian jazz musicians playing with Allen, I was a bit sceptical. Not that I don’t respect Estonian jazz-musicians! Not at all, in fact any group including for example Jaak Sooäär, Peedu Kass or Sofia Rubina is magnificent. But I still could not imagine how does the elite of Estonian jazz musicians sound together with the genius of afrobeat – Tony Allen. Especially if knowing that they have rehearsed together for only few hours.

But my preconceptions were wrong, the concert was great! A bit inapt seemed the fact that all the Estonian musicians kept while performing their eyes constantly on Allen, it seemed a bit dilettante, it seemed as they were afraid. On the other hand the fear was justified – it is still Tony Allen we are talking about, the living master. And if the band has played together for only few hours before the show and they are performing Allen’s own songs, you have to hand the reins to Tony Allen and of course let him lead the band.

Of course/Indeed Allen coped with it perfectly and proved that he really is the star of afrobeat. I thought many times, how it is possible that (let’s be honest) such old man can play drums with such an energy, sing at the same time and lead the hole band. Unbelievable!

The guitar player Kologbo Orghene proved that obviously not anyone is able to play in Tony Allen’s group. Orghenes solos were crazy and gorgeous, technically tricky and humorous simultaneously. This guy really knows how to charm the audience. While being so charming I was amazed – how can he play the guitar while being so positive and communicating with the audience!?

Finally, I dare to claim, that the almost four months waiting period to see and listen Tony Allen was definitely worth it. Despite the fact, that Tony Allen’s band couldn’t make it, his technique compensated it and proved that in afrobeat there is no other Tony Allen.

Laura Kivik (UT VCA Student of Cultural Management)

Uskumatu! Eesti jazzi paremik koos afrobiidi geenius Tony Alleniga

2011-12-14T16:43:00.000-08:00

19.12.2010, Tony Allen ja Eesti all-star bänd, soojendusansambel Jagaspace, Rock Café, Tallinn (Laura Kivik - MuKriErikursus 2010 VKA)

Kaua oodatud afrobiit-staar ning vilunu trummar Tony Allen jõudis läbi raskuste 18. detsembril lõpuks Eestisse. Kaks korda edasi lükatud kontserdi ootel olid nii publik, korraldaja kui ka kunstnik ise. Kontserdi ärajäämispõhjused olid vägagi proosalised: viimasel korral oli konkreetselt süüdi ilm, mis vangistas Alleni koos bändiga Pariisi lennujaama.

Kuid kohale ta jõudis! Ka siin ei saa rääkida asjade laitmatust käigust, sest koos Alleniga saabus Eestisse tema bändiliikmetest vaid üks, kitarrist Kologbo Orghene. Ka sel korral mängis ilm kontserdikorraldaja Helen Sildnale virgerpussi ning teistel bändiliikmetel ja Alleni bändi ametlikul helimehel õhku tõusta ei lastudki.

19. detsembri kontserdi eelõhtul oli Sildna pidevas infovahetuses Alleni enda ning tema tuurimanageriga, küsimuseks – mida teha? Kas jätta kontsert tõesti kolmandat korda ära? See otsus oli tegelikult välistatud, see oleks olnud ebaaus nii publiku kui ka lõpuks Eestisse jõudnud trummari suhtes. Teine võimalus oli uurida äkki Allen ja Kologbo on nõus kahekesi midagi laval tegema, tegu on ju siiski maailmakuulsa trummari ning väga andeka kitarristiga! Ka see plaan ei läinud läbi ning Allenilt saadi nõusolek panna kiiresti kokku Eesti muusikutest koosnev nii-öelda all-stars bänd.

Algselt keeruline ülesanne kujunes tegelikkuses suhteliselt kergeks – iga muusik, kellele helistatakse eesmärgiga küsida, kas ta oleks nõus mõne tunni pärast koos Tony Alleniga Rock Café laval musitseerima, hüppaks tõenäoliselt rõõmust lakke. Nii sai ka Sildna kontserdile mängima Eesti jazzmuusika paremiku: (kontra)bassil Peedu Kass, kitarril Jaak Sooäär, saksofonidel Kristjan Mazurtchak ja Raivo Tafenau, Raun Juurikas klahvpillidel ning vokaali eest vastutas Sofia Rubina.

Paar tundi enne kontserdi algust saabusid muusikud kokku, et üheskoos panna paika kava ning arutada läbi, mida täpselt mängitakse. Kui sündis plaan panna kokku Eesti muusikute all-stars bänd, oli Tony Alleni tingimuseks, et muusikud mõistaks mängida afrobiiti. Konkreetseid afrobiidi meistreid Eestist kahjuks ei leia, kuid nähes, millise vilumusega saavutasid muusikud heliproovi ajal põhitõed afromuusikast, võib öelda, et nüüd on neid meistreid mitu. Eks neil loomulikult oli ka hea õpetaja!

Kontserdi soojendusesineja, idamaiste elektrooniliste mõjutustega Jagaspace oli uus ja huvitav kollektiiv, ent minu maitse jaoks natuke liiga kauge. Neil oli korralik kava ning muusikud bändis olid professionaalid, ent minu jaoks jäi midagi puudu. Ma ei ütleks, et neil jäid puudu siirusest, ent ma miskipärast ei uskunud neid, nad jäid liiga kaugeks. Minu jaoks on keeruline kuulata bände, kes on tugevalt mõjutatud teiste riikide/rahvuste muusikast, mõningad juured on lihtsalt nii tugevad, et nende jäljendamine kõlab ebasiiralt ja tundub vale. Siiski tundus saalis ringi vaadates, et Jagaspace meeldis teistele kuulajatele küll ning sai endale juurde nii mõnegi fänni!

Peaesineja lavaletulek hilines natuke, samas hilines ka soojendusesineja. Etteruttavalt võin öelda, et Alleni hilinemise kompenseeris kuhjaga tema musitseerimine laval. Ka Eesti muusikute grupeeringule võin jagada ainult kiidusõnu! Kuuldes plaanist, et Alleniga koos mängivad tuntud Eesti jazzmuusikud, võtsin juba eos natuke kahtleva hoiaku. Mitte, et ma ei respekteeriks eesti jazzmuusikuid, absoluutselt mitte! Kooslus Sooäär-Kass-Rubina-jne mõjub hoopis julgustavalt. Ent siiski ei kujutanud ma ette kuidas kõlab eesti jazzi paremik koos afrobiidi geenius Tony Alleniga, teades, et üheskoos said nad proovi teha kõigest paar tundi enne kontserti.

Kõik eelarvamused pidin ma tagasi võtma, kontsert oli suurepärane! Natukene kohatu oli alguses küll tõsiasi, et kõik eesti muusikud vaatasid laval olles kogu aeg Tony Alleni poole, jäi natuke diletantlik mulje, võib-olla muusikud natuke kartsid. Teisalt oli see kartus põhjendatud, Tony Alleni näol on tegu ikkagi staariga. Ja kui bänd on koos proovi teinud kõigest paar tundi ning esitavad lugusid, mille looja on sealsamas bändis, ei jäägi muud üle kui ohjad Alleni kätte anda ning lasta tal kogu seda ettevõtmist juhtida.

Sellega sai Allen loomulikult suurepäraselt hakkama tõestades, et ta tõesti on afrobiidi staar. Mitu korda tabasin ent mõttelt, et kuidas suudab (olgem ausad!) nii vana mees nii energiliselt trumme mängida, samal ajal laulda ning silmanurgas pidevalt kogu bändi jälgida ning vajadusel neid ka juhendada. Uskumatu!

Kitarrist Kologbo Orghene tõestas, et ilmselgelt ei saa Tony Alleni bändis mängida pelgalt igaüks. Orghene soolod olid korraga hullumeelsed ja suurepärased, tehniliselt keerukad ja humoorikad. Samuti teab see mees, kuidas kogu publiku silmad endale naelutada, olles laval nii karismaatiline, et tekkis ka küsimus kuidas ta kogu oma positiivse oleku ja publikuga suhtlemise kõrvalt veel laval mängida suudab!?

Lõpetuseks julgen väita, et pea neljakuune Tony Alleni ootamine tasus ennast mitmekordselt ära. Hoolimata faktist, et Alleni bändi kahjuks näha ei õnnestunud, kompenseeris vanameister selle ise oma suurepärase mängutehnikaga ning tõestades, et endiselt pole afrobiidis talle väärilist vastast!

Laura Kivik (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

The heart of the Estonians that beat worthy of Maailmatrumm

2011-12-14T16:41:00.001-08:00

Estonian Drum Festival, 11.–13.11.2010, “Maailmapäev” (Piia Põder - MuKriErikursus 2010 VKA)

November 11th–13th 2010 took place the first Estonian Drum Festival, which could be visited starting from the Rockcafe and finishing in the hall of the Kunstimuuseum (Art Museum). The festival began with the “Maailmapäev” (World day, in the club Rockcafe). To fill the night with crazy rhythms representatives from India (Arshad Khan – tablas, Pandit Mukesh Sharma – sarod), beauty and grace was added to their music by the bharatanatyam dancer Jamilia, and from Senegal (Ismaila Sane, Pape Sarr, Yamar Thiam) had been invited. In addition also Estonian Brian Melvin‘s East-West Rhythm Band performed their music.

First the audience was introduced to the Indian drum rhythms, which according to the musicians themselves, are created on the spot and according to the mood and needs of both the audience and the time. I completely understood how they try to connect to the audience and try to capture their feelings. And this would have remained unnoticed, if it had not been possible to listen to the musicians right beside the stage observing both the musicians and the audience. This gave the opportunity to perceive the trials of impressionism of the Indian musicians. With their strong but then again sincere and inviting eyes they were able to find the emotions of even people standing far back in the hall, which expectedly culminated with very calm rhythm performances. I do not find this surprising – the emotions of Estonians grow still and always first in their heads and only when they have found enough courage inside, they will allow these feelings to carry and guide themselves.

When the first connection between the Indian musicians and the Estonian audience was established, the bharatanatyami dancer Jamilia entered the stage, who with her already mentioned grace and beauty brought the rhythms of the tablas to the audience in an even more illustrative manner. An extra value was definitely added with the video art of Hille Karm, which supported the audience to imagine themselves into another part of the world and to feel to be carried by the rhythms to that exact place visually as well.

Relatively calmly, and to be precise physically calmly, the effect of the performance of the Indian musicians influenced the audience. Yes, I mention physical calmness because the following Senegal musicians turned the wellknown Estonian equanimity upside down. The edged, hot, passionate and captivating performance of these men whirled in my mind and tried to find a way out, and indeed they found. Some of the listeners found an application for these enormous and splendid emotions – dancing, in its most emotional form. The audience was surrendered to their feelings – hands, feet, heads – everything which the man is created to physiologically move, got moved. The time interval of the Senegal performance was unknown for me because euphoria did not give an opportunity to perceive time, it all seemed as if ten minutes of the best musical experience of my life are happening. Later on, checking the programme I saw that Senegal was on the stage for nearly one hour. Albert Einstein is right apprehending this time situation as follwed: “Physical time is what you read from your clock”.

Fortunately after the performance of the Senegal musicians Brian Melvin‘s Estonian/USA collective East-West Rhythm Band entered the stage, who, with their mild rhythms, balanced the heated audience. In comparison with traditional western music pieces also this concert had its introduction and exposition (India), working out and culmination (Senegal), followed by a recapitulation or conclusion (Eesti/USA). But after the performance of the Brian Melvin’s band, the structure of the concert changed categorically – the audience was given an unexpected second and third culmination. Jam-Session. Three groups, three different worldviews and one big and „fiery ball of rhythm“, which was thrown from one musician to another – it scattered pieces of rhythm, like „sparks“. Those sparks flew to the audience and refused to fade out.

I am absolutely certain, that for Estonians it was necessary to build up their emotions, then let them flow and by doing this achieve the feeling of contentment for days, not to say for weeks. Thank you musicians, with your drum rhythms you melted the icy Estonians and reminded us that in the right place body language is a very powerful tool.

Piia Põder (UT VCA Student of Cultural Management)

Eestlaste Süda, mis peksis Maailmatrummi vääriliselt

2011-12-14T16:40:00.000-08:00

„Maailmatrumm“, 11.–13.11.2010, „Maailmapäev“, Rock Café, Tallinn (Piia Põder - MuKriErikursus 2010 VKA)

11.–13. novembril 2010 toimus Tallinnas esimene trummifestival „Maailmatrumm“, mida sai külastada alustades Rock Café‘st ja lõpetades Kunstimuuseumi saaliga. Trummifestival alustas „Maailmapäevaga“ (klubis Rock Café). Õhtut meeldivalt pööraste rütmidega olid täitma kutsutud esindajad Indiast (Arshad Khan – tablad, Pandit Mukesh Sharma – sarod), kelle muusikale lisas ilu ja graatsiat bharatanatyami tantsija Jamilia, Senegalist (Ismaila Sane, Pape Sarr, Yamar Thiam. Lisaks Eesti Brian Melvini East-West Rhythm Band.

Esimesena toodi publikuni India trummirütmid, mis muusikute endi sõnade kohaselt sünnivad kohapeal ja vastavalt publiku meeleolule ning vajadustele, mis on seotud ka ühtlasi ragade kellaaegadega. Sain väga täpselt aru, kuidas nad publikuga kontakti hoidsid ja nende tundeid tabada püüsid. Ja ega seda olukorda polekski märganud, kui kontserdi paigas poleks olnud võimalik kuulata muusikuid lava kõrval, näoga publiku poole. See andis võimaluse jälgida India muusikute püüdu jäljendada hetkel inimesi valdavaid emotsioone oma muusikainstrumentidega. Nad leidsid oma teravate, kuid samas siiraste ja kutsuvate silmadega üles ka saali kõige kaugema inimese emotsioonid, mis peegeldati muusikute poolt kuulajatele väga rahulike rütmiesitustega. Ma ei pane seda imeks – ega eestlase emotsioon kasvab ikka ja alati algul tema peas ja alles siis, kui ta on endas piisava julguse leidnud lubab ta neil tunnetel end kanda ja juhtida. Antud väide saigi kinnituse paar lugu enne India muusikute lõpetamist, kui saalis oli näha ja tunda publiku avanemist – toolidelt hakati tõusma ja rütmikalt kaasa aplodeerima.

Kui esmane tunnetus oli India muusikute ja Eesti publiku vahel saavutatud, toodi lavale bharatanatyami tantsija Jamilia, kes oma juba mainitud graatsia ja iluga tablade rütmid veelgi ilmekamal kombel vaatajatele ja kuulajatele illustreeris. Lisaväärtust andis kindlasti Hille Karmi videokujundus, mis aitas publikul ennast mõelda vastavasse maailmaosasse ja tunda ennast muusikarütmidest kantuna just õigesse kohta ka visuaalselt.

India muusikute etteaste mõjus publikule rahustavalt just füüsilisest poolest. Jah, mainin just füüsilist rahulikkust kuna järgmisena lavale asunud Senegali muusikud pöörasid eelpool mainitud eestlasliku tasakaalukuse pöördvõrdeliseks. Terav, kuum, kirglik ja kütkestav on need omadussõnad, mis nende meeste esituse ajal peas pööritasid ja otsisid pingsalt väljapääsu ning selle nad ka leidsid. Mõni kuulaja oli minust enne rakenduse oma suurtele ja uhketele emotsioonidele avastanud – tantsimine, kõige tundelisemas vormis. Rahvas oli alistatud oma tunnetele – käed, jalad, pead – kõik, mida inimene on loodud füsioloogiliselt liigutama sai oma eesmärgi. Senegali esituse aeg pole mulle teada, kuna eufooria ei andnud ajatajule võimalust, sest see kõik tundus olevat nagu kümme minutit parimat muusikalist elamust mu elus. Hiljem kava üle vaadates sain teada, et Senegal oli laval terve tunni. Siinkohal on paslik tsiteerida Albert Einsteini, kes on tabanud täpselt antud aja situatsiooni: „Füüsiline aeg on see, mida te loete oma kellalt“.

Õnneks oli peale Senegali lavale ennast valmis seadnud Brian Melvini Eesti/USA kollektiiv East-West Rhythm Band, kes oma mahedate rütmidega inimesed taas tasakaaluni viisid. Nende puhul on kindlasti oluline välja tuua asjaolu, et tegemist oli autoriloomingu esitusega, mis eristabki viimast kollektiivi eelmisest kahest, kuna nii India kui ka Senegal tõid kuulajate ja vaatajateni pigem oma rahvamuusikat.

Siin arvustatud kontsert võiski võrrelda traditsioonilise Õhtumaade muusikateose ülesehitusega, mis omab samuti sissejuhatust ja teemade tutvustus (India muusika), teemaarendust ja kulminatsiooni (Senegali muusika) ning sellele järgnevat repriisi ehk kokkuvõtet (Eesti/USA kollektiiv). Kuid peale Melvini ansambli esitust muutus traditsiooniline kontserdiülesehitus kategooriliselt – publik sai osaliseks lausa kahele uuele ja ootamatule lisakulminatsioonile. Jam-Session. Kolm koosseisu, kolm maailmavaadet ning üks suur ja tuline rütmikera, mida omavahel muusikult muusikule visati – see pillutas rütmikilde, sädemeid. Need „sädemed“ lendasid kuulajateni ja ei tahtnud enam kustuda.

Olen täiesti kindel, et eestlastele oli hädavajalik koguda oma emotsioone, lasta neil siis voolata ja seeläbi saavutada mitmeks päevaks, et mitte öelda nädalaks, rahulolu tunne. Aitäh teile muusikud, kes te justkui jäätunud eestlaste emotsioonid oma trummirütmidega üles soojendasite ja meelde tuletasite, et kehakeel on õiges kohas väga võimas relv.

Piia Põder (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Dagö's old and new plans

2011-12-14T16:39:00.000-08:00

10.12.2010, Dagö, Viljandi Dark Nights Filmfestival 10th anniversary, club Puhas Kuld (Pure Gold) (Liisa Kaha - MuKriErikursus 2010 VKA)

Dagö's sixth album „Plaan Delta“ is going to come out next spring. This autumn-winter there were some concerts where all curious fans could check out new marterial included into the album. As a matter of fact, Dagö hasn't given any concerts for quite a long time and the concerts included quite many songs from the old albums. I visited the concert in Viljandi. Dagö was visiting the city for the Tallinn Dark Nights Festival PÖFF (with special events also in smaller towns like Viljandi), that was having its 10th birthday, so some of the audience had their colourful birthday hats on.

First eleven songs played were new, so the audience was devided struggled with watching and listening to the unpublished material, the last song of the album isn't clear yet even for the band members themself. Hearing new songs before releasing is always a bit exclusive. When Dagö reached playing some older songs, people started to sing along and dancing. The crowd proved the figure of speech about Estonians: at first it is hard to get started and after hard to hold on. During one song dedicated to the Viljandi Folk festival the singer Lauri Saatpalu energetically told the crowd to raise their hands and make some noise, but the effect started only when the song came to the end. Dagö is always good to see on stage, they have catching rhythm and lyrics. So some of the audience started humming along the song „Šveits“ („Switzerland“) without even noticing it and Dagö was called back for two extra songs.

For a new album Dagö has new band members, that fresh up the performance of the old songs as well. Dagö wouldn't be Dagö without the singer Lauri Saatpalu, next to him remained as old member guitar player Peeter Rebane. The new young musicians of the band are Kristjan Priks (drums), Tarvi Kull (synth) and Henno Kelp (base guitar). The band is professional and enjoyable on the stage, at the same time helping to stick out Lauri Saatpalu's figural performance.

Dagö's bigwig Lauri Saatpalu has a very special voice, his dramatic and expressive being on the stage has always been interesting for me to observe. Although, considering aformentioned characteristics I can understand why some won't like him – maybe because of his strong and throaty voice, gestures, humor and slight irony. Some may not like it but a lot of us do. The lyrics of Dagö‘s music have always been playful, I could even say enchanting. For instance one of the new song lyrics haunted me for a while: With you I could maybe... May be. Maybe? The material of the new album is exactly what one was suppose to expect, there were no big suprises. The sound and the themes are those we are used to, this is what the Dagö fans are waiting for. On „Plaan Delta“ there are going to be various stories, some of their themes are almost „traditional“: food, love, different places... The last theme is „in the nature“ of the band – Dagö is also the historical name for the beautiful island Hiiumaa in Estonia. Places seems to be a good inspiration for the band.

Of course, first contact with the new material was too brief to give a detailed statement/analysis. After the concert I would of been glad to hear the new songs again at home. I have to say that the sound quality was really good, I wan't expecting it from this club. Also I was glad that the person I visited the concert with expirienced a good suprise comparing to previous quite negative prejudice about Dagö.

I've noticed that I tend to listen to Dagö in the spring and summer, but this concert was excellent in the snowy winter time also. So my smile from the concert/remained even the next day when I put on my headphones and listened to the old good Dagö.

Liisa Kaha (UT VCA Student of Cultural Management)

Dagö vanad ja uued plaanid

2011-12-14T16:38:00.000-08:00

10.12.2010, Dagö, Viljandi Pimedate Ööde Filmifestivali kümnes sünnipäevapidu klubis Puhas Kuld (Liisa Kaha - MuKriErikursus 2010 VKA)

Ansambli Dagö kuues plaat, „Plaan Delta“ ilmub kõigi ootuste kohaselt tuleval kevadel. Sügis-talvel aga toimuvad paari aastase pausi järel mõned bändi kontserdid, kus uudishimulikud saavad nii uute lugudega tutvuda kui ka vanu kaasa laulda. Mulgimaa pealinna tuli Dagö Viljandi Pimedate Ööde Filmifestivali kümnenda sünnipäevapeo raames, millele vihjasid väiksel osal publikust peas olevad paberist koonusekujulised sünnipäevamütsid.

Dagö esitas uuele plaadile tulevast materjalist üksteist lugu. Viimast, kaheteistkümnendat lugu ei tea nad endi sõnul veel kindlalt isegi. Kahjuks ma hilinesin kontserdile ja jäin esimestest lugudest ilma. Publik kuulas ja vaatas alguses laval toimuvat vaguralt ja huviga, püüdes ammutada kõike veel avaldamata materjalilt. Uute lugude kuulmine enne massidesse jõudmist on alati veidi eksklusiivne. Rahvas muutus muidugi palju elavamaks, kui ansambel võttis ette vanemate lugude mängimise, mis tõid rahva hulka tantsu ja laulu. Publiku hulgas oli märgata, et eestlased ei saa algul vedama – kui Viljandi Folgile pühendatud loos hüüab Saatpalu: „Rahvas tõstke käed ja tehke häält“, võetakse üleskutset vastu üsna laisalt, alles loo lõppedes jõuab publikuni tükike laval oleva Lauri Saatpalu energiast. Dagöt on alati laval hea vaadata ja kuulata, nende kaasahaaravad rütmid ja tekstid puudutavad inimesi. Miks muidu kutsuti bänd teiseks lisalooks tagasi, esitlusele tulnud „Šveitsi“ ümina saatel, mida mõni endale märkamatultki oli kaasa laulma hakanud.

Bändil on uue plaadi tarvis ka uus koosseis, mis tegi ka vanade lugude esitamise värskeks. Vanast koosseisust on alles muidugi Lauri Saatpalu, kes teeb Dagöst Dagö ja 1998. aastal temaga alustanud kitarrist Peeter Rebane. Neile kahele on lisandunud noored professionaalsed muusikud, kes on varem mitmetes eri ansamblites kaasa teinud. Nendeks on Kristjan Priks (trummid), Tarvi Kull (klahvpillid) ja Henno Kelp (basskitarr). Bändiliikmed näivad Lauri Saatpalu kõrval veidi ontlikumad välja ja jäävad Saatpalu jõulise oleku taustale. Siiski mõjuvad nad laval üsna muhedalt ja, mis kõige tähtsam, oma instrumendi mängimises on nad väga head ning toetavad Lauri Saatpalu esinemist ja figuraalset olekut.

Dagö eestvedajat, laulja Lauri Saatpalut, oma eripärase hääletämbri, teatraalsuse ja ekspressiivsusega, on mul olnud alati laval väga huvitav jälgida, nii ka seekord. Kuigi tegelikult just seda kõike koosmõjus tema elava iseloomuga vaadates mõistan, miks ta paljudele ei pruugi meeldida. Saatpalut iseloomustab jõuline ning omapärane hääl, suured žestid, kerge huumor ja vaba, veidi irooniline olek. Just see teeb minul kontserdisaalis olemise nauditavaks. Veel on Dagö puhul mulle alati tohutult meeldinud lugude sõnad, mis on mänguliselt jutustavad. Võin öelda, et lausa lummavad. Näiteks jäi mind ühest uuest loost kummitama mitu korda kõlav fraas „Sinuga võib-olla. Võib olla? Võib olla.“

Uue plaadimaterjali esmamulje on täpselt selline, nagu Dagölt oodata oli, mingeid suuri üllatusi ei olnud. Lugude teemaatika ja kõla on selline nagu olema peab, ega teistmoodi vist ei olekski õige – seda kõik nende muusika austajad ju loodavad ja ootavadki. „Plaan Delta“ lood jutustavad erinevaid lugusid, samas sisaldavad need „traditsioonilisi“ Dagö teemasid: toit, armastus ja erinevad paigad üle ilma... Viimane neist on ju lausa bändi nime loomuses – Dagö on ju ühe ilusaima Eesti saari, Hiiumaa, ajalooline nimi ja nii ka mitmed vanad ja uued lood on inspireeritud erinevatest maailma paikadest. Seega tulid sobivalt esitlusele näiteks vana hea „Pöide“ ning uued lood „Klaipeda“ ja „Veneetsia“.

Tuleks ära mainida, et sündmuse õnnestumisele aitas suuresti kaasa hea helikvaliteet, mida antud klubis igalt kontserdilt oodata ei saa. Hea meel oli ka selle üle, et kuigi kontserdile läksin koos inimesega, kellel oli Dagöst aastate tagusest ajast üsna negatiivne eelarvamus, tundus mulle, et see kontsert suutis seda veidi muuta. Pärast bändielamust pidu jätkanud Viljandi kohalik plaadikeerutaja DJ Harl:Etno lastud muusika oli väga sobiv.

Kogu plaadistamist ootavat materjali ei jõudnud esimese hooga kontserdil kohe väga tähelepanelikult jälgida. Seega nagu ikka peale head kontserti oleksin tahtnud järgmisel päeval uusi lugusid rahulikult läbi kuulata. Olen tähele pannud, et tavaliselt langeb millegipärast minu Dagö kuulamise periood kevad-suvisele ajale... Siiski sobib nende muusika suurepäraselt ka talviste lumehangede keskele. Kontserdist saadud naeratus säilis mul veel ka järgneval hommikul, kui bussis istudes jälle üle tüki aja kõrvaklappidega Dagö vanu lugusid kuulasin.

Liisa Kaha (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

The meeting point on Sunday at two o’clock

2011-12-14T16:36:00.001-08:00

„Abonement 007“, 24.10.2010 Pärnu Town Hall. TORMIS-PÄRT-LISZT. Kai Kallastu (soprano), Diana Liiv (piano). Round-table discussion lead by Leonora Palu (Piia Kajando - MuKriErikursus 2010 VKA)

„Abonement 007“ took place 4th time this autumn. Piano work „Variatsioonid Arinuška tervenemise puhul“ of Arvo Pärt; „Neli kildu,“ “Kimbuke tähti“ of Veljo Tormis, Ferenc Liszt`s Hungary rhapsody number 2 and „Kolm Petrarca sonetti“ were performed by soprano Kai Kallastu and pianist Diana Liiv.

Although I contemplate in this article mostly about cultural managment, I must say that Kai Kallastu „Petrarca sonetts of Liszt were peformed marvellously.

The town hall of Pärnu (raekoda) is a little bit old and abrased, but warm, honorable and far away from euro-perfect milieu for such a chamber concert.

I wondered why there were not any young people. If we want to grow new generations of concert visitors we must strive. It is not bad to experiment with new different tricks of culture marketing and apply professional‘s knowledge into the subject field. But just to wait if someone accidentally come? That is not gonna happen!

It is a good idea to give a word to the audience having a round table discussion with the performers after the concert. But I would like to recommend, that the performers should be amongst of the audience. And, why not speak also before the concert, talk about some technical details for example.

There were the oportunity to address questions to the pianist Diana Liiv about her studies. The question who is her favourite composer she answered that every composer is like a pearl. At now she is intressted in pianists of 20th century. There also came questions concerning technical details of singing and Kai Kallastu´s self-confidence and knowing what she is doing was impressive.

They are going to peform the same programme in Tallinn in november. Hopefully they are than better in shape in playing together, because the admitted that rehearsal time befor this concert was to short.

Leaving the concert I was happy to enjoy such a good experience

Piia Kajando (UT VCA Student of Cultural Management)

Kohtumispaik pühapäeval kell kaks Raekojas

2011-12-14T16:35:00.000-08:00

„Abonement 007“, 24.10.2010, Pärnu Raekoda. TORMIS-PÄRT-LISZT.

Kai Kallastu (sopran), Diana Liiv (klaver). Vestlusringi juhib Leonora Palu (Piia Kajando - MuKriErikursus 2010 VKA)

Sooja sombust pühapäeva kaunistasid Pärnu Raekoja ees kasvavad erksavärvilised taimed, mida eestimaises sügishallis silmal hea vaadata. Kontserdilt, kuhu oma sammud seadsin, lootsin sama erksaid muusikaelamusi saada.

Toimus selle sügise juba neljas kontsert sarjast „Abonement 007“. Esitamisele tuli Arvo Pärdi klaveripala „Variatsionid Arinuška tervenemise puhul“; Veljo Tormise vokaalminiatuurid „Neli kildu“, „Kolm lille“, „Kimbuke tähti“ ning Ferenc Liszti Ungari rapsoodia nr 2 ja „Kolm Petrarca sonetti“ sopran Kai Kallastu ja pianist Diana Liivi esituses.

Kuigi mõtiskleksin oma artiklis pigem kultuurikorralduslikel teemadel, ei saa märkimata jätta, et Kai Kallastu esitas Liszti Pertarca sonette lihtsalt suurepäraselt. Ja lubage küsida, kunas kõlas Pärnus viimati elavas ettekandes Ferenc Liszti Ungari rapsoodia nr 2? Oluline on see, mis sünnib siin ja praegu. Kõne all olevat sarja veavad Andres Kallastu ja Kai Kallastu Pärnu Ooperi nime all. Kontsert on tavapärase formaadiga, kuid lõppu on lisatud vestlusring, mida juhib keegi asjaosalistest. See on tänuväärne ettevõtmine ja kindlasti rikastab Pärnu linna kultuurielu.

Raekoja saal on natuke vana ja kulunud, aga see-eest soe ja auväärne ning kaugel uhkest euromallist – sobilik miljöö väikeseks pühapäevaseks kontserdiks. Kuna kavalehtedest tuli puudu, võis arvata, et publikut saabus oodatust rohkem.

Mõtlema paneb, miks ei olnud kontserdil ühtegi noort inimest. Selleks, et kasvatada uut põlvkonda kontserdikülastajaid peab pingutama ja tegutsema. Paha ei teeks eksperimenteerida erinevate kultuuriturunduslike võtetega ja kaasata tegevusse oma ala proffe selles vallas. Aga lihtsalt oodata, et mõni noor kogemata kontserdile satub? Seda ei juhtu!

Tähelepanu vääris pärast kontserti toimuv vestlusring. See on hea idee anda publikule sõna ja nii muuta kultuurielamus huvitavamaks. Kuid soovitan esinejatel tulla rahva sekka, nii on vestlusring vahetum. Praegu jäid interpreedid istuma kõrgele lavale publikust kaugele ja see võis saada takistuseks veelgi elavamale vestlusele. Miks mitte rääkida teostest paar sõna ka enne kontserti, pöörata mõnele kohale tähelepanu või viidata tehnilistele võtetele.

Vestlusringis esitati esmalt küsimusi Diana Liivile tema õpingute kohta. Huvitav arutelu kujunes tehniliselt raskete teoste õppimisest: kas tehniliselt tõsist väljakutset esitav teos võib olla sisult mitte nii väga huvipakkuv? Selle peale pianist arvas, et alati on midagi, mis teeb teose vastuvõetavaks, muidu pole mõtet seda üldse õppida. Küsimusele, kes on tema lemmikheliloojad, vastas Diana, et iga helilooja on nagu pärl, keda on huvitav õppida. Eriti köidab teda avastamisrõõm ja üldiselt püüab ta vältida hitt-teoseid. Praegusel perioodil kaldub pianisti huvi 20. saj heliloojate poole. Oleks tahtnud küsida, miks siis Liszti rapsoodia, aga istusin saalis esinejatest kaugel ja jätsin targu küsimata.

Elav arutelu tekkis praegusel ajal vokaalmuusikas väga trendikal teemal – kuidas, millal ja kui palju kasutada hääle vibrato‘t. Muljetavaldav on Kai Kallastu enesekindlus ja teadlikkus sellest, mida ta teeb ja taotleb. Küsiti veel, kas Eesti vokaalteoseid ja Liszti on tehniliselt erinev laulda ning veel palju teisi küsimusi, kuid vastuseid saab kuulda alati pühapäeviti kell kaks Raekojas.

Sama kava esitavad interpreedid Pille Lille muusikute fondi kontserdisarjas “Meistrite akadeemia” novembris ka Tallinnas. Loodan, et selleks ajaks on võimalus solistil ja klaverisaatjal rohkem koos musitseerida, sest nagu ka vestlusringis välja tuli, jõudis Diana alles paar päeva enne kontserti õpingutelt Itaaliast Eestisse ning koos musitseerimiseks jäi vähe aega.

Kontserdi lõppedes oli hakanud vihma sadama, loikude vahel laveerides mõtlesin, et need kaks tundi pühapäevasest puhkepäevast ei ajanudki mu ajagraafikut lõhki. Ikka peab sobitama erinevaid elamusi oma päevadesse.

Piia Kajando (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Exciting and thrilling concert with balalaika virtuoso Aleksei Arhipovski

2011-12-14T16:33:00.000-08:00

30.09.2010, Balalaikavirtuoso Aleksei Arhipovski concerttour (Tallinn–Tartu–Viljandi), Russian CulturalCentre, Tallinn (Raido Nurk - MuKriErikursus 2010 VKA)

Aleksei Arhipovski Estonian concert tour was my first time when I heard him live on stage. The first concert took place in Tallinn, in the Russian Cultural Centre (Vene Kultuurikeskus). Arhipovski performed in three places, in Tallinn, Tartu and Viljandi. He is a solo artist and plays the balalaika. His concert amazed me an in very positive way. Before the concert, I had only heard the songs through YouTube. I planned to attend all three concerts.

He was very great in playing balalaika, I did not expect that kind of virtuosity. I couldn´t believe that he could make me feel like he is the only player on the stage, it felt like there was a whole orchestra playing. He was dressed very simply, but the audience was in contrary dressed very festive. Arhipovski greatest song was the song where he imitate that he catch the fly, using his full balalaika playing skills. It was very interesting to watch and listen.

Only one thing disturbed me. It was his humming when he played, and that was quite annoying.

But the audience was very pleased and thankful. I think that was a great performance and delightful concert, and I will remember this a very long time.

Raido Nurk (UT VCA Student of Cultural Management)

Põnev ja elamusterohke kontsert Balalaikavirtuoosi Aleksei Arhipovskiga

2011-12-14T16:30:00.001-08:00

30.09.2010, Balalaikavirtuoosi Aleksei Arhipovski kontserttuur (Tallinn–Tartu–Viljandi), Vene Kultuurikeskus, Tallinn (Raido Nurk - MuKriErikursus 2010 VKA)

Astudes esmakordselt Vene Kultuurikeskus kauni laemaalingute ja interjööriga suurde jahedasse saali, oli see meelierutavalt huvitav tunne. Ehituse tugevad märgid nõukogudeaja ehitusperioodist mõjusid omamoodi võõralt, hirmutavalt ja nostalgiliselt – võiks öelda, et kohati isegi kurvalt. Sisustus oli võõristavalt tuttav ja osaliselt eemaletõukav. Teravad viisnurki rõdudeääristelt ja vana tuntud sirpi ja vasarat lavapealsel pehmendasid mugavad punased toolid partel ja hele värv seintel. Laval seisis vaid kahe monitori vahel üks tool ja pillivõim keset ümmargust valgusvihku, ei teadnud mida kontserdilt oodata. Algamas oli Venemaa balalaikavirtuoosi Aleksei Arhipovski soolo kontserttuuri esimene ülesastumine Tallinnas, Vene Kultuurimajas 2010. aasta septembri viimasel päeval 2010.

Arhipovski esineski neljapäeval, 30. septembril, esmalt Tallinnas, reedel, 1. oktoobril Tartus ning laupäeval, 2. oktoobril peaesinejana Viljandis peosarja „Lõikuspidu“ 2010 raames, millega tähistaski sooloartist kontserttuuri. Arhipovski on varasemalt tuntud juba Viljandi Pärimusmuusika Festivali hubastest esinemistest, ta nimi ei pruugi igale muusikakuulajale tuttav olla, kuid kindlasti leiab äratundmist pärimusmuusika armastajate poolelt, kes ootusärinas peale suvist festivali teda taas Eestimaale avasüli ootama on jäänud. Sooloartistil (eriti välismaalt) on keeruline koguda „täismaja“ kontserti, kui ainus kutsuv tegur on plakatil lubatud väga hubane ja nauditav kontsert ning selle täidab vaid üks pärimusmuusikas tuntud virtuoos toolil enda balalaikaga, kuid kes varasemalt on tema kontserdil käinud, ei vaja piletiostu sooritamiseks kuulda muud, kui – Aleksei Arhipovski. Kuulates esimest kontserti Tallinnas (kuid ka Tartu ja Viljandi) polnud mul suurt aimu ega elevust eelolevast kontserdist, mida pärimusmuusikamaailmas vesise suuga oodatud on ning pean rõõmuks või kurbuseks tõdema, et mu kogemused rajanesid vaid YouTube videokeskkonnale, kus ma esimese maigu sellest ootusest ka ise tunda sain. Virtuoosiks tituleeritud osavate näppudega pillimängija ning tema suur kirg ja pühendumus kolmekeelsele balalaikale, kes lubab vaimustavaks emotsiooniks sulatada nii pärimusmuusika, jazz‘i, rokki ja klassikalise muusika elemendid, ei saaks jätta külmaks mitte ühtegi kirglikku muusikut ja armastajat ning võimaluse korral kontserdile pilku peale viskamast. Mina võtsin selle kontserttuuri kadalipu ette kõigis kolmes linnas. Kuna virtuoosi kava on aastaid kärpimata ja uuendusteta olnud, ei olnud ka kolme kontserdi programmis mingit vahet ning keskendusin eelkõige Tallinna kontserdile.

Soolomuusikus peab olema see säde, energia ja oskus, mis suudaks haarata publikut ning, et see ei tunduks ühe muusiku lavapealne punnitus, vaid kui terve koor või orkester (loomulikult ei ole see alati kriteeriumiks, see muidugi oleneb stiilist ja maitsest). Mulle meeldib terviklik lähenemine, kusjuures võivadki olla segatud erinevad fragmendid, stiilid, eriline anne, oskus ja kirg.

Täpselt kell seitse õhtul, kontserdi alguseks tuli lavale tavalistes riietes, kapuutsiga kõhnem meesterahvas – Arhipovski ise. Esmasel pilgul oleksin oodanud midagi muud (kuigi sassis soeng sobis konteksti, aga võrreldes publiku ja esineja riietusvorme, ei olnud publikus sarnaseid elemente kuigi palju). Esimese loo alguses olin ennast kuulama unustanud, ei mõelnud enam, kes on Aleksei Arhipovski. Kõla saalis oli mõnus, mitte liiga vali ega vaikne, see oli täpselt paika viimistletud. Kuna sain jälgida kontserdi eel ka heliproovi, siis saan lubada, et selliste tehniliste võimaluste ja oskustega meeskond kõla paremaks teha ei oleks võimalik olnud, kui see viimse nüansini millimeetri täpsusega paika sai keeratud. Balalaika kõla oli ühtaegu hästi terav ja kõrgetes registrites, kuid sellele vastasid madalad bassilöögid sõrmedega pillil trummeldades (mis teeb selle pilli heli mõnusaks kõrvale kuulata). Arhipovski alguses tunduv tagasihoidlik poos võttis nüüd täieliku pöörde, ta oli energiline, näos peegeldasid täielikult neid emotsioone, mida ta iga keele tõmbamisel täiest hingest nautis. Ei saa mainimata jätta ta näppude välkkiiret liikumist mida oli raske jälgida ja uskuda. Siin meenuvad Ain Agana esimesed sõnad peale aastatagust Viljandi folgikontserti: „Sa näed – aga sa ei usu“. Kui mõndadel mitte nii kirglikel kontsertidel kipub fookus naabri kingadele või vanemate prouade parukatele ajaviiteks vajuma ning väike sahistamine ja sosistamine omavahel on tavaline nähtus, siis sellel kontserdil tundus, et ainukene elus inimene on Arhipovski ise ja ei liialdaks kui ütleks, et ta elas ka kõigi teiste saalisolijate eest, sest päris keeruline oli kaotada tähelepanu või panna tähele kes parasjagu sinu kõrval või saalis istub – kontsert tõotas tulla põnev ja kindasti ka elamusterohke.

Programm oli täidetud mõnusate naljadega, mis küll teisel ja kolmandal kontserdil igavaks kiskusid, kuid publik elas ja naeris kaasa. Lood olid pikad, kuid saime sellest aru alles siis, kui järsku lugu läbi sai ilma, et loo lõppu üldse ootama oleks võinud jääda või hakata. Nelikümend viis minutit peale kontserdi algust oli mõnus paus, mis jätkus nelikümmend mõnusat minutit peale järjekordset väikest pausi. Kõigi huvitavamaks ja integreerivamaks looks oli tema üks kõige kuulsamaid teoseid, kus ta kasutab balalaikat (mida ta mängib ühe käega), et imiteerida kärbselendu, kes teda segab. Teise käega ta proovib seda kärbest kinni püüda, küll kärbes läheb eemale ja tuleb jälle lähemale, kuni Arhipovski ta kinni püüab.

Kontserdil segas küll see, et vahepeal tuli sisse madal mõmin, mis mina mõtlesin, et on päevinäinud helitehnika argipäevased kulumisnähtused. Kuid lõpuks, kolmandal kontserttuuri päeval sain aru, et see on tema kaasa ümisemine, mis ei olnud võib-olla nii mõnus kuulata vaid pigem mis oleks võinud jääda olemata.

Publik oli esinemisest lummatud, kontserdi lõppedes tõid vanad ja noored roose ning kingitusi, kutsuti solisti isegi kolm korda tagasi. Publiku reaktsioon esinemisele oli väga positiivne. Programm oli täis huvitavaid muusikalisi jutustusi ja keerulisi mänguoskusi. Isegi kolmandal külastusel ei jätnud Arhipovski mind külmaks ning ei häirinud isegi see, et programm oli täpselt sama. Alati leidsin midagi uut ja huvitavat. Loodame, et ta tuleb varsti tagasi.

Raido Nurk (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Hingedeaega kaminatule paistel

2011-12-14T16:27:00.000-08:00

Pimedate õhtute aeg meie Põhjamaises looduses on täies jõus. Rahvakalendris kutsume seda sügis-talviseks perioodiks, mil välitööd tehtud ja aeg tubasteks tegevusteks. Nüüd peaks olema aega videvikku pidada, lähedastega rohkem koos olla, käsitööd teha, juttu ajada, üksteist kuulata, laulda, pilli mängida, lugusid rääkida.

Eesti Pärimusmuusika Keskus lisab sellele ilma poolest kõledale videvikuajale hubasust kaminakontsertide sarjaga. Eelinfos lubatakse, et Pärimusmuusika Aida väikeses saalis rulluvad elava kaminatule paistel lahti kütkestavad lood ja laulud nii sõnas kui muusikas.

Esimese kaminaõhtu külalised on luuletaja Kristiina Ehin
ning tantsu- ja laulumees Silver Sepp.
Sündmus ise toimub 29. oktoobril 2010. aastal.
(Reet Suurkask - MuKriErikursus 2010 VKA)

Õhtuhämaruses koguneb Pärimusmuusika Aita valdavalt erinevas vanuses naispublik, sekka mõned mehed ja paar last. Kaminasaali istekohad täituvad kiiresti ja kümmekond huvilist sätib end mõnusalt sisse seinaääres mattidel.

Lava on kujundatud õdusaks elutoaks: stiilsed tugitoolid, raamatud, pillid ja kaminas praksuv tuli, selle kõige keskel askeldamas kaks kena noort inimest - ülimalt idülliline kooslus.

Reklaamtekstides nimetati esinejaid külalisteks, tegelikult on nemad pigem ikka pererahvas ja meie, saalisistujad, külalised.

Teretanud, tõstab Silver kaminatulele suure veepoti, selgitab valmiva tee koostist ja päritolu. Teeks sobiv allikavesi on toodud väikesest Viljandimaa külast Tuhalaanest.

Mind tabab emotsioonitulv, sest Tuhalaane on minu ema kodukant ja mu vanavanemad on maetud sinna surnuaeda. Algav kontsert muutub minu jaoks kuidagi isiklikumaks.

Tuhalaanes elav muusik Jaak Tuuksam on soovitanud keeta eestlastele pärimuslikult omast orjavitsateed. Teadaolevalt on vanarahvas orjavitsaks nimetanud kibuvitsa, mille teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid.

Nii tekib sellesse hubasesse olemisse äkki väga intrigeeriv mõttearendus eestlaste kui orjarahva teemal, millega antakse aimu, et kogu kontserdi vältel tehaksegi pärimuslikke tagasivaateid. Minugi mõtted liiguvad isiklikelt esivanematelt kogu rahva saatuse suunas.

Samas minnakse sellelt sujuvalt edasi, Silver askeldab teepoti kallal ja Kristiina alustab lugemist.

Olen vesi / voolan hommikul välja/ mul on huuled, prillid, sõrmus ja käed …

Esimene luuletekst on valitud tema 2005. aastal ilmunud kogust „Kaitseala“.

Kristiina Ehini näol on tegemist põneva noore poetessiga, kes oma loomingut ka harvaesinevas headuses esitab. Tema habras kuju, erakordselt säravad silmad ja malbe naeratus ning meloodiline hääletämber moodustavad nauditava terviku. Just tema kõne meloodilisus paneb mind endamisi arutlema, kust läheb õieti piir mistahes heli ja muusika vahel. Kuivõrd suudavad kõikvõimalikud helid, mida me ruumis kuuleme, kaasaarvatud inimhääl, toetada või lõhkuda pillidega loodavat muusikat?

Silveri esimene laul on selsamal tekstil, mida Kristiina on just lugenud. Sama tekst on küll õhtu kontseptsiooni siduv, kuid muusikaline algus on kuidagi rabe. Kitarr ei häälestu, selle seadmine võtab aega ja annab nii esinejale kui saalile veidi ebamugavust. Kui lugu juba nö käima läheb, on emotsioon muidugi hoopis teine. Pop-jazz laulu õppinuna valitseb Silver väga hästi oma häält ja on ka suurepärane improviseerija.

Improvisatsiooni on kogu edasises kontserdis piisavalt. Esinejate endi sõnul on neil kokku lepitud üksnes kontserdi alguses esitatavad lood ja laulud. Teineteist tunnetades ja toetades liiguvad nad oskuslikult luule ja muusika, lugude ja laulude, mineviku ja tänapäeva vahel, kõneldes kontserdi tutvustuses välja hüütud vetelkõndimisest, revolutsioonist, kinnijäämisest, vabadusest, tasakaalust, elumustritest ja juurtest, mis toidavad, aga kuhu vastu võib ka varba ära lüüa.

Kontserdile minnes on meie ootused suunatud eelkõige muusikale. Kui sündmuse sisu on põhiliselt sõnaline, siis enamasti ei nimetata seda kontserdiks, vaid pigem luule- või vestlusõhtuks. Kõnealust sündmust oli määratletud nii kaminaõhtu kui – kontserdina, see jätab kuulajale vabaduse sõna ja muusika osakaalu mitte võrrelda.

Püüan minagi seda mitte teha, aga tajun siiski, et kontserdi esimeses pooles trumpab sõna muusika üle. Kristiina lihtsalt on oma lausumistes väljendusrikkam ja veenvam. Ta oleks nagu Silveri soojendusbänd. Õhtu edenedes Silveri esialgne ebakindlus hajub ning nii luule ja muusika kui kahe noore esitaja vahel tekib terviklik harmooniline kooslus, mis on ka publikule äärmiselt nauditav.

Kunstilised luuletekstid ja muusikapalad vahelduvad lugudega lapsepõlvest ja meenutustega retkedest Handimaale. Kristiina esitab lummavalt oma müütilist ülinaiselikku luuleloomingut ja loeb ette katkeid Handimaa-päevikust. Silver laulab handi ja vene keeles, filosofeerib muusika olemuse üle ja demonstreerib heli tekitamise võimalusi erinevatel esemetel.

Aeg on peatunud. Hea on olla.

Vahepeal on ka tee valmis saanud. Kristiina kutsub publikut tee järele. Tassid rändavad ridu pidi soovijateni, mõnus aroom täidab kogu saali, mingit orjavitsa kibedust selles pole. Kostab astumisteheli ja jutusuminat.

Silver võtab lauluotsa üles ja tõmbab publiku kaasa laulma. Hetkeks ehmatab mind, et tegu on lorilauluga, aga tajun kohe, et teejagamise sebimise juurde sobib see hästi. Laulan mõnuga kaasa.

Siis tuleb regilaulu kord ja eeslauljaks on Kristiina. Regilaulu maagia seguneb jazziliku improvisatsiooniga ja ma mõtlen taas , kust läheb erinevate muusikastiilide vaheline piir, kas improvisatsioon jazzmuusikas on ikka midagi hoopis muud kui vaba tõlgendus regilaulus.

Emotsioonid on ülevad. Pilk kellale annab teada, et kontsert on kestnud üle kahe tunni. On aeg lõpetada. Etendus on läbi. Näitlejad kummardavad ja lahkuvad lavalt. Saal aplodeerib kestvalt.

Sügisõhtu lossimägedes on sume ja vaikne. Kõrvus kontserdi lõpulaulu meloodia jalutan aeglaselt kodu poole. Hing on rahul.

Reet Suurkask (TÜ VKA Kultuurikorralduse tudeng)

Londoner Esten stellen wieder neue CD in Estland vor

2011-12-14T16:22:00.000-08:00

06.11.2010, DND Genialistide Klubi, Tartu (Lauri Viileberg - MuKriErikursus 2010 VKA)

Die Rock’n’roll-Band der Londoner Esten, DND, stellt ihr funkelnagelneues Doppelalbum „A Birthday / День Рождения ” in Estland vor. Das Konzert fand am 6. November 2010 im Klub der Genialisten in Tartu statt. Die Anführer der Band, die schon seit etwa 10 Jahre in London aktiiv ist, sind zwei Esten – der Sänger Andreas Marian und der Gitarrist Rainer Sirel, deren Weg als Musiker in Tartu begann.

Der Abend begann mit den Vorbands John Stuart Mill, Rosa Alchemica (besteht fast nur aus DND-Mitgliedern) und Mimicri. Während des Auftretens der Vorbands versammelten sich die Zuschauer, es war zu spüren, das Publikum nur wegen DND in den Klub gekommen war. Während Mimicry spielte, hatten die Leute schon ihre Plätze gefunden und als die DND-Mitglieder auf die Bühne kamen, war der Saal überfüllt und die Luft wurde knapp.

Das Konzert begann mit einem langen elektronischen Intro, dessen kosmischer Sound die fließende Einführung für das ganze Programm bildete. Der DND typische Altrock und der im guten Sinne rohe Sound weckte große Wiedererkennungsfreude. Schon bei den ersten Klängen fühlte man, dass die Band nach wie vor ihren eigenen sicheren spezifischen Weg geht. Außer dem Material der neuen CD wurden auch viele alte Hits vorgetragen, wobei die tiefste Nostalgie bei allen Konzertbesuchern „Twenty seven” erweckte. An den 5 Jahre alten Song konnte sich das Publikum noch gut erinnern, man konnte den Refraintext von ihren Lippen ablesen:

Can`t start again when you`re 27

Can`t leave your home at 37

Can`t start a life at 47

Von alten Hits wurden noch z. B. „Mistaken” und Time to fight” vorgetragen. Das Besondere bei diesem Konzert war, dass das vorgestellte Album in drei Sprachen ist. Also wurden sowohl estnisch-, englisch- als auch russischsprachige Musikstücke präsentiert. Als eine positive Überraschung kann man die klare und korrekte Sprachverwendung hervorheben. Man konnte keinen Akzent und auch keine anderen störenden Faktoren bei der Sprachverwendung bemerken. Wenn wir uns durch die Liedertexte in die Botschaft der Band vertiefen, finden wir das durchlaufende Thema für die Bandmitglieder – der innere Verlauf, der Zwang und die Wünsche, die Entscheidungen und die Auswahlen finden ihren Anfang in der Innenwelt der Menschen.

Meiner persönlichen Meinung nach war das Konzert gut gelungen, das Haus war voller Leute und der alte Klub der Genialisten hat gut durchgehalten. Das Doppelalbum der DND „A Birthday / День Рождения ” war genauso gut oder genauso schlecht wie ich diese Band (damals hieß sie Dead Next Door) seit fünf Jahren kenne.

Lauri Viileberg (UT VKA Kulturmanagment)

Londoni eestlased taas Eestis uut plaati esitlemas

2011-12-14T13:30:00.000-08:00

06.11.2010, DND Genialistide Klubi, Tartu (Lauri Viileberg - MuKriErikursus 2010 VKA)

Londoni eestlaste rock’n‘roll bänd DND esitles Eestis oma verivärsket duubelalbumit „A Birthday/День Рождения.“ Tartus Genialistide klubis toimus selleks puhuks 6. novembril 2010 esitluskontsert. Nüüdseks juba ligi 10 aastat Londonis tegutsenud pundi eestvedajateks on eestlastest laulja Andreas Marian ja kitarrist Rainer Sirel, kes kunagi Tartus oma muusikuteekonda alustasid.

Õhtu algas soojendusesinejatega, kelleks oli seekord valitud John Stuart Mill, Rosa Alchemica (pooleldi DND liikmetest koosnev kollektiiv) ja Mimicry. Soojendusbändide etteastete ajal inimesed alles kogunesid, oli tunda, et Genialistide klubisse oli tuldud peaaegu eranditult DND pärast. Mimicry ajaks olid juba inimesed end saali sisse seadnud ning DND liikmete lavale tulemisega kadus saalist igasugune õhk ja liikumisruum.

Kontsert algas pika elektroonilise introga, mille kosmiline sound juhatas sujuvalt sisse kogu järgneva kava. DND-le omane vanakoolirokilik ja heas mõttes toores saunt pakkus suurt äratundmisrõõmu. Juba esimese loo esimestest riffidest oli tunda, et käiakse endiselt oma kindlat ja spetsiifilist rada mööda. Lisaks uue plaadi materjalile tuli ettekandele ka palju vanu hitte, mille seast kõige eredamalt nostalgiat tekitav oli kõigile „Twenty seven.“ Nüüdseks juba viie aasta tagune lugu oli kogu publikul hästi meeles, paljude huulilt võis lugeda loo refräänist pärinevaid repliike:

Can’t start again when you’re 27
Can’t leave your home at 37
Can’t start a life at 47

Vanadest hittidest tulid esitusele veel näiteks „Mistaken“ ja „Time to fight.“ Kontserdi tegi eriliseks see, et esitletav album oli kolmekeelne. Seega tuli esitusele nii eesti-, inglise-, kui ka venekeelseid lugusid. Kõrvu jäi väga selge ja puhas keelekasutus, mis oli üheks positiivseks üllatuseks. Hetkekski polnud sõnades kuulda aksenti või midagi muud häirivat seoses keelekäsitlusega. Läbi sõnade bändi sõnumisse süüvides peavad mehed läbivaks teemaks sisemist voolu, sunde ja soove, otsuseid ja valikuid, mis saavad alguse inimese siseilmast.

Isiklikult pean ma kontserti igati õnnestunuks, maja oli rahvast täis ning vana ja väsinud Genialistide klubi pidas kõigele hästi vastu. DND duubelalbum „A Birthday/День Рождения“ kõlas täpselt sama hästi ja sama halvasti kui ma seda bändi (tollal oli bändi nimeks Dead Next Door) viie aasta tagusest ajast mäletan.

Lauri Viileberg (TÜ VKA kultuurikorralduse tudeng)

La Bohème - meeliülendav romantika, nooruspõlve tundeelamused, modernne vaatemäng

2011-12-14T13:21:00.000-08:00

29.10.2010, Giacomo Puccini “Boheem”, Rahvusooper Estonia (Mart Karu - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

29. oktoobril viisid mu sammud mind Rahvusooper Estoniasse Giacomo Puccini ooperit “Boheem” Arvo Volmeri dirigeerimisel vaatama. Tuleb tõdeda, et ooperivaimustust pole mul sellest ajast peal olnud, kui ma väikese poisina suhteliselt halva kogemuse sain ja tükk aega aariatest kõrvale hiilisin. Sel õhtul, rahvast puupüsti täis saalis istudes kogesin meeliülendavat romantika hõngu, nooruspõlve tundeelamusi, visuaalset modernse lavakujundusega vaatemängu ning sain vaimustava elamuse õrnast armuhoost. Ooper koosnes vaiksetest hüüdudest, rõkkavast naerust, tantsivast linnaseltskonnast, kuid peamiselt jutustas kurba inimeste kõrghetke kohtumisest ja kaotusevalust.

20. sajandi kaunis ja romantiline Puccini loodud Pariisi muinaslugu räägib armunud noorpaarist poeet Rodolfost ning tema poeesiast Mimist. Rodolfo elab koos kunstnik Marcelloga vaesuses: nad on näljas ja neil on külm. Juba avastseenis põletavad nad üksmeelselt poeedi uut näidendit, et vähekenegi sooja saada. Lõõmavad armuavaldused, kirglikud suudlused – kõik lähevad tuleroaks. Õhtusöögi toovad endiga kaasa sõbrad Colline ja Schaunard, kellel pisuke raha leidus ja pidusöök võibgi alata. Kõik on hoos ning loomingulised nagu nad on, siis iga pillutud lause on pärl (a’la „Joogem kodus, söögem väljas”). Paista on tõeliselt heade sõprade kokkutulekut. Plaanitakse minna edasi kohvikusse ning Rodolfo jääb üksi koju, kohtub nõnda kauni ettekäände („Minu küünal on kustnud, kas aitaksid?”) saatel oma unistuste naise Mimiga ja on võlutud, lummuses. Mimi käed on külmad, nägu kahvatu, ümarate joontega, aga armas. Rodolfo kuulutab lõõritaval tenori häälel, et ta on poeet, luuletab ning kuidas elab – elab. Mimile meeldib ka poeesia. Ühel õhtul õhtustavad nad baaris kõik koos, ka Mimi on seal. Kõrvallauas istub naine, kellele kõik mehed puiesteel järgi vaatavad ja seisma jäävad. Ta oli koos oma mehega, aga Marcello meeldib talle rohkem ja jätab esimese.

Tantsuline kava rohkete kaunistustega, sädelevate toonide, kuldade ja kardadega ooperi muusika mõjus suuremeelselt, kohati koomiliselt, kui Mimi väga lüürilisel ja meloodilisel tämbril ütles: „Mu küünal kustus, kas sa süütaksid!” Mimit kehastanud Heli Veskus mõjus väga veenvalt: tema hääl oli haavatav, samas kostuv, hell, enda veendumustes kindel, õrnahingeline. Kui Rodolfot mänginud Gregory Warren ning Heli koos laulsid, mõjusid nad äärmiselt jõuliselt, intensiivselt. Nendevahelist keemiat oli tunda terves saalis. Itaalia keel mõjub vaimustavalt. Muidugi esitavad kõik osatäitjad seda äärmise tundlikusega, vahepeale pillates hüüatusi, tarmukaid ütelusi.

Võimas helikeel on tihe, äärmise südikusega edastatud. Ooperivõhiklikus ei anna häbeneda, kuid pala „Mi chiamano Mimi“ tuli niivõrd südamest, et see pani korraga kurvastama ning imetlema vokaalsete võimete üheaegsust.

Rodolfo muutub aga ajapikku armukadedaks ja Mimi lahkub temast. Mehe arvates on see nii tühine kõrvutades seda faktiga, et naine on raskest haige. Neljandas vaatuses on kunstnik ning poeet taaskord kahekesi, justkui kõik korduks taas. Lugu lõppeb Mimi surmaga. Pühendumus igas noodis ning kõneosavus laval samal ajal liikudes ning lauldes on kahtlemata midagi raskesti saavutatavat. Austusavaldus Boheemidele!

Mart Karu (TLÜ kunstiteraapiate tudeng)

Helilooja: Giacomo Puccini

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Ran Arthur Braun

Outist Von Krahli baaris ehk Rapla noored Tallinna vallutamas

2011-12-14T13:16:00.000-08:00

22.12.2010, „Suusabaasis on tantsupidu“ Outist, Von Krahli baar, Tallinn. (Kristina Silaškova - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

Kui ma ütleksin teile, et käisin kuulamas gruppi nimega Outist, siis millised oleksid teie esimesed assosatsioonid? Paljud teist kindlasti pakuks, et nad on noored, võib-olla viljelevad veidi alternatiivsemat muusikat, äkki üritavad mingil moel ka ühiskonna vastu sõdida. Kui te nii arvate siis... teil on tuline õigus. Nad on noored, nad on mässumeelsed – nad on Outist.

Väiksest Raplast laia (muusika)maailma

Rapla bänd, kooseisus Aivar Surva (trompet, vokaal, klahvid), Uku Kübar (klahvid, elektroonika, efektid), Ants Tammik (löökpillid) ja Lennart Lennuk (bass, akordion), jõudis esimest korda suurema kuulajaskonna kõrvuni 2010. aasta kevadel, kui avaldati esimesed demod. Aprillis pälvis Outisti „Vikipeed“ Raadio 2-s lausa nädala demo tiitli. Seda lugu on võimalik kuulata ka bändi Myspace lehelt. Teiste ürituste seas on Outist üles astunud Mustpeade majas Stereotunneli üritusel, Kapa festivalil Kapa-Kohilas, Hiiumaa muusika- ja kultuurifestivalil „Fantast“ ning Lelle Alternatiivil. Samuti on poisid oma oskusi demonstreerinud Terevisioonis.

Kas te soovite oma kohvi kõrvale ka suutäit intelligentset jazz’i?

Käesolev kontsert leidis aset 22. detsembril alternatiivse hõnguga baaris nimega Von Krahl ürituse „Suusabaasis on tantsupidu“ raames. Veidike ootamist hubase valgusega laua taga ja juba saabusidki lavale neli noort poissi ning sättisid end igaüks õige instrumendi taha, milleks olid trompet, trummid, basskitarr ning elektrooniline klaver. Lava tumenedes ning sissejuhatava loo algades oli tunne nagu oleks otse avakosmosesse sattunud. Kokku oli segatud mitmeid erinevaid helisid ning selle tulemusena oli lool väga nüüdismuusikalik kõla. Bass oli lausa nii tugev, et tool mu all hakkas värisema. See aga vaid võimedas esmamuljet neist.

Pärast intro pala leidis aset kohustuslik tutvustuse osa ning peagi kõlas õhtu esimene lugu, millega sai selgeks, et oskusi neil vaatamata vanusele siiski on. Trummirütm ei olnud sugugi nii algeline kui paljudes tänapäeva tantsulugudes ning nii selles kui ka järgnevates palades oli tunda tugevaid jazz’i mõjutusi. Nii et kui nende loomingut mingisugusesse žanrisse paigutada, siis just jazz fusion’i taolise muusika alla, mis on teatavasti teatud rock’i ning jazz’i elementide kombinatsioon.

Kuna läksin kontserdile ilma ühegi eelneva teadmiseta esinejast, siis ei olnud mul ei ootusi ega lootusi bändi ning nende loomingu suhtes. Siiski tuli laulja puudumine mulle täieliku üllatusena, kuna instrumentaalbändid pole Eesti alternatiivse muusika maastikul just kõige sagedasem nähtus. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et instrumentaalbändidel on alati oht sulanduda ümberringi toimuvaga ning muutuda taustamuusikaks – nii juhtus kahjuks kohati ka Outistiga. Juba teise loo ajal oli kuulda, kuidas inimesed baari ülemisel korrusel vaikselt omavahel juttu ajama hakkasid. Ometi ei lasknud bändiliikmed ennast häirida ning jätkasid erksa ja rõõmsameelse tantsulooga, milles oli huvitavalt ära kasutatud tuntud Eesti lastelaulu „Rongisõit“ viisi, mis trompeti esituses kõlas. Lugu lõppes järsult, jättes midagi otsekui õhku.

Eksperimentaalmuusika sama maitseelamuste rohke kui vürtsisegu

Kolmanda pala puhul (ja andestage mulle, et ma lugude pealkirju selle müra sees ei suutnud seletada) oli abiks arvutist tulev elektrooniline taust. Kahtlemata oli see üks kontserdi kõige huvitavamaid lugusid, kasvõi juba sellepärast mikrofoni lauldud hääl kõlas mingisuguse eriefekti abil justkui elektrikitarr, meenutades mulle New Age muusikat viljeleva Prantsuse projekti eRa kitarrisoolosid.

Kui rääkida aga sarnasustest, siis nii selle kui ka kõikide teiste kontserdil kõlanud lugude ühisteks iseloomustavateks joonteks olid kandvad pausid ning pidevad muutused tempos ja rütmis. Kõige paeluvamad olid minu jaoks kogu kontserdi vältel aga bassikäigud, mis olid eriti efektsed just järgmise loo ajal. Kuigi bänd seda oma süldilooks kutsus, sisaldas see siiski rock’ilikke ning elektroonilisi elemente ning ei piirdunud vaid süldiloole omase lihtsa rütmiga.

Keerulisus vs. lihtsus

Viies esitusele tulnud lugu oli ühtlasi ka kõige pikem – seda igas mõttes. Kuigi pala algas kunagise telesarja Salatoimikud teemamuusikat meenutava kummitama jääva klaverisoologa, kogus lugu peagi tempot ning rütm jõudis terve loo vältel muutuda enam kui neli korda. Lisaks sellele sisaldas pala endas taotuslikke ebakõlasid ning niivõrd palju erinevaid viise, et ühegi kindla koha meeldejäämine ning kaasa ümisemine oli praktiliselt võimatu. Kogu see keerulisus tekitas publikus igavust. Tähelepanu sai pigem üks ülientusiastlikult tantsu vihtuv fänn lava ees kui bänd ise. Sellest võib järeldada, et publikule ei pruugi keerukus alati muljet avaldada, vaid kohati hoopis ülepingutamisena näida. Seega peab ütlus „less is more“ paika ka muusika puhul.

Ning nagu vastulöögina mu kriitikale oligi järgmine lugu imekombel täiesti lihtne, ent tabav. See rahustava kõlaga ballaad klaveri ja trompeti esituses tõestas, et lihtsuses tõepoolest peitub võlu. Kogu see mõnus rahulik tunne aga asendus viimase loo kõlades peavaluga, mille tekkimist soodustasid eriti tumedad rock’i käigud ning kõrvukriipivad elektroonilised helid. Loos tuli ette mitmeid rütmivahetusi ja tempomuutusi, mis tähendab, et rahulikust filmimuusikalikust meloodiast võis mõne hetkega kasvada välja tõsine rockmuusika. Vähemalt võib positiivse asjana välja tuua selle, et lõpuks ometi esines loos korduvat viisi (olgugi, et ainult minutiks). Eriliseks tegi selle loo ka akordioni kasutamine, mille tulemusena kõlas täiesti kosmiline rahvamuusika (kui keegi sellist asja üldse ette kujutada suudab). Loo lõppedes ei olnud ükski heli enam eristatav ning kogu see kompott klassifitseerus rohkem lärmi kui muusikana.

Võiduka lõpuni

Kuna eelnev lugu niivõrd kõrvu väsitas, siis oli värskendav kuulda trummisoolot, mida rahvas mingil põhjusel valjuhäälselt nõudma hakkas. Improvisatsioon kujunes lõpuks lausa selliseks, et kõik bändiliikmed olid trummimängu kaasatud – kes tagus taldrikuid, kes soolotrummi, jne. Sel ajal pani end valmis aga kitarrist, kes viimase loo ajaks bändiga liitus. Viimane pala oli taas rahulikumat sorti jazz ning andis veel enne kontserti lõppu võimaluse natuke tõelist muusikat nautida.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi mõnest loost võis aeg-ajalt meeldivaid elemente leida, ei olnud nende looming päris „minu tass teed“. Seda kahel põhjusel. Esiteks ei tekitanud nende muusika minus erilisi emotsioone, ning kuigi mõni võib mulle vastu vaielda, leian ma siiski, et muusika üks olulisemaid ülesandeid on inimestes mingisuguseid tundeid äratada, kusagile kõrgemale tasandile viia. Teiseks, nende muusika oli lihtsalt liiga keeruline. Korrapära puudumise tõttu oli poiste loomingut raske mõista ning ka tähelepanelikult kuulata. Üks kontserdi positiivseid külgi oli aga see, kuidas bändiliikmed end laval nautisid. Kui nüüd muusikalise poole pealt natuke korrektuure teha võiks neil alternatiivmaastikul isegi potentsiaali olla.

Kristina Silaškova (TLÜ Inglise keele ja kultuuri tudeng)

Summary

Outist is a perfect example of how young bands with youthful members can make intelligent music. Originating from Rapla, the band consists of 4 members - Aivar Surva (trumpet, vocals, keyboard), Uku Kübar (keyboard, electronics, special effects), Ants Tammik (drums) and Lennart Lennuk (bass, accordion). Their concert in the alternative Von Krahl bar on the 22nd of December gave the audience a chance to listen to instrumental jazz fusion with a little bit of experimental sounds on side. A perfect meal for a person craving for exiting new combinations. The main charateristics of their music are those of pithful pauses, chaotic trompet solos, and multiple changes in rhythm throughout a song. Although the majority of their artistic production might be too complicated for the average listener, one can still find likable elements, such as haunting piano solos and electrifying electronic sounds, in their music. Overall, the band seemed to enjoy themselves on stage, but their songs had the tendence to blend in with the backround (with the exception of those that contained rock’n’roll elements). However, if some corrections were to be made in the musical department they might just have a chance in the alternative music industry.

The Love for Three Oranges – opera with a prologue by Sergei Prokofiev

2011-12-14T13:11:00.000-08:00

Libretto by Sergei Prokofiev, based on Vsevolod Meyerhold`s adaption on Carlo Gozzi`s comedy of the same name, translation into Estonian by Neeme Kuningas. Estonian Premiere January 28, 2010 National Opera Estonia. Performance reviewed here took place in October 2010. (Mari-Liisi Soovik - MuKriErikursus 2010 TLU)

„The Love for Three Oranges“ is the most famous opera by composer Sergey Prokofiev. This opera is written for Chicago Opera Theatre, its World premire took place on December 30, 1921 at the Chicago Auditorium Theatre. It advances reservation and impersonates sarcasm, irony, grotesque as well as courteus humor. Prokofiev`s stage work was affected by this era political ambience additionally neoclassicism. „The Love for Three Oanges” can be taken as the composer`s manifest to stick up for new music, brave searches, catching theatres and opera arts. When the curtain raising took place at the first time in Estonia, it brought along great succeedment to the Estonian National Opera. Grand opera brought to the theatre a lot of life, more movement as well as development in dramaturgy and musical purposes.

This funny and fanciful grand opera that had been live broadcasted through ETV also ETV2 television channels, opposides generally to my expectations. By comparison with the two acts, I must say that the first one was a bit boring but instead the other act passed by inconspicuously holding the audience under constant attention and high-tension. The first act was boring because the action plan was abstruse in a way and the redundant emotionality, tragedy, and sentimentality could not let the spectators thoughts follow the action. The other act engendered a lot of excitement the succession from the first act, when the Prince was hopelessly in love with the three oranges. Further action was gripping, because out of the oranges came three beautiful princesses, and only one of them was able to be saved but by the evil Smeraldina transformed her to rat and the fairy-tale love-story was in danger. But the happy ending the story made admirable satiety and all the attendees lighted up thereout.

Especially I would like to accentuate the singers performance. There was a little bit intonation and rhythm imprecisenesses, but it did not affect the general commitment. With the vocal performances I would bring out Heli Veskus who personifies the guileful and black witch Fata Morgarina. Her excellent performance charmed me first of all because of the character that was witty and Heli Veskus was able to show it very dexterously. Very well performances gave also the other singers: with the entrancing voice impersonated Rauno Elp the roll of Kokatar as well as Aleksander Arder as Tuffaldino and all the three oranges enchanted with their beautiful voices very believably the princess‘ roles. Abit of hysterically epitomised Helen Lokuta in the roll of Clarice; very big impress gave also her outfit which at the end of the second act hit theb spectator in the eye with looking like violet spangle-marble. The backstage screen-tube which had also a pound of flesh, appeared not enough, but the costumes for that were very colorful and viable, creating strange, unforgetable feelings that made you feel like you are in the Middle-age although the opera essence would not depict the medieval times. A little minimalistic the set design could be called, it could have included more elements and the existent elements should have be amended. The lightning was little too dark but brought out the shiny role actor`s on the stage. Very professionally showed itself Estonia theatre`s orchestra who was prepared by Risto Joost`s leading glorious rendition, getting trought Prokofiev`s intrinsic harmonies that is full of surprises; alert and acrid sometimes motoric feckful rhythms; changing tempos and melodys managed to do it very well.

In the general meaning, this opera could be deem dashing and absurding where was taken place a battle between the love and the black magic. The stage director`s idea to create a show that would be like a vitamin, that would inject a dose of sunshine, energy and fantasy into the cold days of Northern Europe, worked out in a general way with its emotionallity and colourfully very good.

Mari-Liisi Soovik (TLU, student of the Department of Music)

Music Director: Arvo Volmer

Stage Director: Dmitri Bertman

Set Designer: Igor Nežnõi

Costume Designer: Tatjana Tulubjeva

Lighting Designer: Neeme Jõe

Choreographer: Edvald Smirnov

Sergei Prokofjevi ooper proloogiga „Armastus kolme apelsini vastu“

2011-12-14T13:06:00.000-08:00

Helilooja libreto Vsevold Meieholdi adapteeringu järgi Carlo Gozzi komöödiast „Armastus kolme apelsini vastu”, eesti keelde tõlkinud Neeme Kuningas. Esietendus Eestis 28. jaanuaril 2010 Rahvusooper Estonias. Arvustatud etendus toimus oktoobris 2010. (Mari-Liisi Soovik - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

„Armastus kolme apelsini vastu“ on helilooja Sergei Prokofjevi tuntuim ooper. Käsitletav ooper on kirjutatud Chicago ooperiteatri tellimusel, kus toimus ka maailmaesietendus 30. detsembril 1921 Auditorium Theatre’s, ning see kehastab endas sarkasmi, irooniat, groteski ja peent huumorit. Prokofjevi loodud lavateost mõjutas tugevalt selle ajastu poliitiline õhkkond ning neoklassitsism. „Armastus kolme apelsini vastu“ võib võtta kui helilooja manifesti uue muusika, julgete otsingute ning haarava teatri ja ooperikunsti kaitseks. Esietendudes esimest korda Eestis, tõi see rahvusooperisse Estonia viimaste hooaegade suurima õnnestumise. Ooperiesitus tõi teatrisse palju elu ja liikumist juurde, arengut dramaturgilises ja muusikalises mõttes.

Lõbus ja fantaasiarikas ooperietendus, mida on otse ka ETV ja ETV2 telekanalis üle kantud, vastas üldiselt minu ootustele. Võrreldes kahte vaatust, pean mainima, et esimene oli veidi igavam, kuid see eest teine pool möödus üsna märkamata, hoides publikut pideva tähelepanu ja ärevuspinge all. Esimese poolaja nö igavus seisnes selles, et tegevuse areng oli kohati raskesti arusaadav ja liigne emotsionaalsus, traagilisus ja sentimentaalsus ei lasknud vaataja mõtetel tegevusele järgi jõuda. Teises vaatuses valmistas põnevust eelmise vaatuse lõpu järgnevus, kui prints on lootusetult armunud kolme apelsini. Edasine tegevus oli kaasahaarav, sest apelsinidest väljusid kaunid printsessid, kellest üht ainsat suudetakse päästa, kuid muundudes kurja Smeraldina läbi rotiks, on muinasjutuline armastuslugu ohus. Kuid õnneliku lõpuga lugu tekitas siiski imelist rahulolu ja kõik kohalviibijad said sellest rõõmsaks.

Eriliselt tahaksin esile tuua lauljate ettekande. Kohati oli veidi küll intonatsiooni ja rütmi täpsusest puudujääke, kuid üldist sooritust see minu silmis ei mõjutanud. Vokaalsetest esitajatest tõstaks kõige enam esile Heli Veskust, kes kujutas endast salakavala ja kurja nõia Fata Morgarina rolli täitjat. Tema suurepärane ettekanne võlus mind eelkõige oma rolli iseloomu tõttu, mis oli vaimukas ja Heli Veskus suutis seda karakterit väga osavalt edasi kanda. Väga hästi esinesid ka teised lauljad: lummava basshäälega kehastas osavalt Kokatari Rauno Elp, Tuffaldinona Aleksander Arder ja kõik kolm apelsini tegelast edastasid oma kauni häälega väga usutavalt printsessi rolle. Veidi liiga hüsteeriliselt kehastas end Helen Lokuta Clarice`i osa täites; suurt mõju avaldas ka tema kostüüm, mis teise vaatuse lõpus kui violetse litri-kerana vägagi silma torkas. Lavatagune ekraan-pilt, millel samuti oma osa oli, paistis ehk liiga vähe välja, kuid kostüümid olid väga värvikirevad ja elujõulised, tekitades kummalisi, ennast kui keskaega unustama panevaid tundeid, kuigi ooper olemuselt keskaega ei kujuta. Veidi minimalistlikuks võiks nimetada lavakujundust, mille tarbeks oleks võinud rohkem elemente tuua ning olemasolevaid täiendada. Valgustus oli veidi liiga tume, kuid tõi esile laval säravad rolli täitjad. Väga professionaalselt näitas ennast Estonia teatri orkester, kes valmistas Risto Joosti juhtimisel suurepärase ettekande, tulles Prokofjevile omaste harmooniatega, mis on täis üllatusi, erksate ja teravate, paiguti motoorselt jõuliste rütmide, muutuvate tempode- ja meloodiatega väga hästi toime.

Üldises mõttes võiks seda ooperit pidada bravuurseks ja absurdseks, milles toimus armastuse ja musta maagia vaheline võitlus. Lavastaja Dmitri Bertmani idee luua etendus, mis oleks nagu vitamiin, tuues Põhja-Euroopa külma kliimasse päikest, energiat, vitamiini, toimis üldises plaanis oma emotsionaalsuse ja värvikirevuse poolest päris hästi koos väikeste puudujääkidega.

Mari-Liisi Soovik (TLÜ Muusika osakonna tudeng)

Muusikaline juht: Arvo Volmer

Lavastaja: Dmitri Bertman

Dirigendid: Mihhail Gerts ja Risto Joost

Lavakujundus: Igor Nežnõi

Kostüümid: Tatjana Tulubjeva

Valguskunstnik: Neeme Jõe

Koreograaf: Edvald Smirnov

Sõda imedemaal

2011-12-14T13:02:00.000-08:00

12.11.2010, No-Big-Silence, Rock Café, Tallinn (Nele Kukk - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

12. november 2010 läheb kalendrisse kirja kui see saatuslik päev, mil ilmub No-Big-Silence’ teine versioon 2009. aastal ilmunud albumist „Starstealer“. Märkimisväärne on nimetet päev mitmel põhjusel. Esiteks, on tegu bändi esimese remix albumiga, mille raames saadi koostööd teha nii lihtsurelikest kaaskodanike kui meredetaguste suurmeistritega. Teiseks, ei ole bänd kunagi ilmutanud kauamängivaid nii lühikese perioodi jooksul (antud juhul siis aasta). Kolmandaks, kaasneb antud remix albumiga suur ja uhke presentatsioon Rock Cafés, kus soojendajana astub üles nooruke Iiris. Tegu on ka bändi esimese lavale astumisega üle poole aasta. Keskendugem siis sellele viimasele.

Juba nädal enne ametlikku ilmumiskuupäeva on bänd poputanud oma fänne ja jälgijaid esimeste remix‘ide avalikustamistega ning tuleb tõdeda, et need on paganama head. Mida enam neid internetiavarustesse laekub, seda suuremaks muutub kannatamatus eeloleva kontserdi suhtes – kõrvadesse jõudev on lihtsalt nõnda paeluv. Seega kui tõepoolest jõuab kätte 12. novembri õhtupoolik, on kõrvad ja hing õnnelikud – lõpuks ometi! Kontserdieelne „kodutöö“ möödub bändi esimest kauamängivat „Successful, Bitch & Beautiful“-i uute „Starstealer“-i remix‘idega läbisegi kuulates ja õllepudelit kummutades. Õhtu tõotab tulla mõnus!

Rock Cafésse saabumine käib käsikäes koos soliidse ja teadlikult etteplaneeritud hilinemisega, mis tähendab, et tõusvalt tähelt Iiriselt kuulen vaid ühte viimast lugu. Kahjuks tundub ka see mu jaoks liialt palju, sest kogu see meediakära ja vaimustus neiu ümber jääb mulle täiesti mõistmatuks. Väike laps laval, kes kõigest väest püüab olla nunnu ja armas. Kõik see kokku on aga nii imal ja läila, et ajab südame pahaks, mistõttu viivad mu jalad mind kiiremas korras baarileti äärde ja mu käed tellivad ühe suure vahutava õlu. Kaheks minutiks nähtu ja kuuldu tuleb ruttu unustada. Vaesed kõrvad ja silmad – luban, et teen järgneva teie jaoks heaks kui lavale asub No-Big-Silence! Poputan end veel õluga ning proovin meelde tuletada eelmist NBS’i Rock Café live’, mis toimus umbes aasta tagasi ning meelitas kohale vaevu kakskümmend inimest (tundub siiani uskumatu). Sel korral on aga asjalood tunduvalt paremad. Baaris on järjekorrad, merch’i lett töötab täiel võimsusel ning lavaesine ja rõdu on inimeste nägu – selle põhjal võib juba ette oletada, et tuleb hea õhtu!

Helisüsteemist kõlavad aga uue albumi remix‘id, mis on ikka veel põrgulikult head. Kauaks neid aga ei jätku, sest õhtu peakangelastel on aeg lavalaudu ja külastajate kaelu piinama tulla. Intro on mängimas ning üsna pea järgneb sellele ka bänd ise. On aeg!

Kuna möödunud aastal sai tuuritades äraharjutud sellega, et avalooks on alati „Boneman“, oli veider kuulata esimese loona „Radioactive Paradise“. Keha aga ei hoolinud uuest ja harjumatust ning plaanist vaadata toimuvat eemalt ei tulnud midagi välja – üsna pea avastasin oma maise keha lava eest koos ülejäänud melomaanidega kaasaelamast ja ei saa talle seda teps mitte pahaks panna, sest avaloole järgnesid puhas kuld, vanad lood. Kindlasti tuleb mainida momenti, mil kõlama hakkas „Machine of Pleasure“, lugu, mida nii hästi mäletan aastatetagustelt kontserditelt, kuid mida viimastel aastatel härrased kohe üldse mängida ei ole tahtnud. Nüüd on aga lugu taas tagasi! Sellest hetkest alates olin täielikult müüdud ja võlutud. Publik, mina ja NBS olime üks tervik, mis liikus samas taktis ja tundis samadest asjadest mõnu. Haripunktiks kujunes isikliku lemmiku „Reaction“ kõlamine, sest ka see lugu on viimasel ajal kuidagi tagaplaanile jäänud, mis tähendab elevas esituses mittekõlamist. Kuid, ei, sel korral oli võik korras, lugu playlist‘is ning pika pausi tõttu kõlas paremini kui kunagi varem. Kõrgklassiline kõrvaorgasm. Sealt edasi läks juba raskeks, sest parim oli möödunud, kuid õnneks ei võtnud see tempot alla. Vana hea „Robot Super Lover Boy“ kõlas ikka sama flirtivalt kui enne ja isiklik soolo sai ka laulu introhelide jooksul esitatud. Boneman’i ajal toodi otseloomulikult lavale ka originaalkeha, ehk siis just enne lavalaudu (sõna otseses mõttes) piinanud Iiris Vesik, kellega kahasse lugu kirjutatud on. Kõrvapiin ületatud (sai samal ajal vähemalt jälgida etenduse tehnilist poolt ning tuli tõdeda, et kahekümne tegutsemisaasta jooksul on poisid ikka nii mõndagi õppinud), läks õhtu uhkelt ja tempot mahavõtmata edasi. Lugu „Fire“ on jube veider ikkagi vaadata ilma kaasneva püro-show’ta, mis sai praktiliselt bändi sünonüümiks kuskil 2006. aasta paiku. „Fire“ ja püro on kui rullnokk ja BMW, mis alati käsikäes käivad, sest nii on harjutud ja nii on hea. Kauaks ei saanud aga omaette heietama jääda, sest juba peagi külas „Cut the Cord“, mis seda ka sõnaotseses mõttes tähendab – juhe seinast, võimud välja ja kõik see mees koju. Inimkeeli tähendab see lugu alati õhtu lõppu. Bänd on oma sõnad lausunud ning publik omad tantsud tantsinud. Viimaseks lõpuks jäid lindilt kõlama veel värskelt ilmunud albumi remix’i lood, mis nii mõnegi oma kohale tinutasid ning jalad tantsima sundisid. Minu jalad viisid mind aga sihikindlalt otse õllesabasse pisikesele häälepaelakastele, sest pärast pooleteisetunnist kihutamist vajasid nad pisikest õlitamist. Lasin heal maitsta, vahetades samal ajal jutumulle vanade heade tuttavatega. Pärast paari lisatundi vestlusi ja klubi tühjenemist oli ka mul aeg oma liha ja luud kodu poole sättida – 12. november oli oma väärika lõpu saanud.

Õue jõudes sillerdasid taevatähed eriti eredalt ning visates veel viimase pilgu Rock Café säravatele tuledele mõistsin, et „tähevarga“ teistkordne tulemine on nüüd ameltikult sisseõnnistatud ning sõda imedemaal on lõppenud edukalt. Oli meeldiv olla selle tunnistajaks!

Olen samast bändist minevikus ka avalikult ühe konsertarvustuse kirjutanud: http://silencersblog.wordpress.com/2009/09/16/muljeid-no-big-silence-livest-helsingis-11-09-2009/

Nele Kukk (TLÜ Soome filoloogia tudeng)

The Game of Pearls in the Winter Garden

2011-12-14T12:58:00.001-08:00

Rememberance evening Marje Sink 100

16.10.2010 in the Winter Garden of the Estonian National Opera (Rahel Otsa - MuKriErikursus 2010 TLU)

Theodor-Peeter Sink (cello), Madli-Marje Sink (piano), Sirje Puura (soprano), Maria Veretenina (soprano) Oliver Kuusik (tenor), Väino Puura (baritone), Ralf Taal (piano), and others; hostess Pille Lill

On the 16th of October there was a rememberance evening at the Winter Garden of the Estonian National Opera house that was dedicated to the 100th birth year of Marje Sink. The concert belonged to the series events marked under „Marje Sink 100“ that took place from August until the end of December. In addition to the musical events there were also exhibitions held and different radio stations broadcasted programs that discussed the life and works of this composer.

One does not here religious music very often nowadays. Estonians rarely go to the churches and they don’t have much clue about liturgical music let alone that they could sing church songs. On this occasion the music was brought out from the sanctuaries but the solemn atmosphere had come together with the music. Even though the Winter Garden was full of people and extra chairs where brought, five minutes before the concert was supposed to start the hall was filled with quiet excitement. No-one had to mention about silencing the mobile phones. It was understandable without saying.

The rememberance evening began with Pille Lill sharing a personal memory connected to Marje Sink. The concert was commenced by the winner of the 2009 year Marje and Kuldar Sink „Young singer“ prize – Maria Veretenina. She and many other singers were accompanied by the acknowledged pianist Ralf Taal. Alltogether the evening was filled with skillfully presented church songs and instrumental pieces that were full of inspiration. Besides hosting the evening, Pille Lill also took place on the stage beside the young singers, performing three songs that were especially close to her.

As Marje Sink is not so well known nowadays, the organizers took also care of introducing her life inbetween the songs. I would also like to give you a short overiew about that, to explain the place of this composer in the cultural history of Estonia. Marje Sink (born Marie Gildemann) was born on the 18th of October in 1910 in Russia but after the fathers death family moved to Estonia. Because of the families poor situation, Marje was forced to live in the orphanage for some years where she composed her first pieces. In 1938 she finished the Tallinn Conservatoire as the first female composer and from 1944–48 she was the member of the Estonian Composers Union but she was thrown out from there because she refused to take political assignments. In spite of that she continued her work with religious music. She has written about 1000 clerical solo songs, songs for choirs, pieces for ensembles and different instruments that we know of, but it is believed that there are even more manuscripts that belong to her that were left unsigned during the soviet times. Most of her melodies were composed on the texts that her husband who was also a clergyman had wrote.

Listening to the music that Marje Sink had composed I thought that it could be described as a pure and flowing harmony. I was constantly wondering during the concert that these pieces sound so pure and innocent that one can feel that they were composed to be performed in the churches. One does have to take time to listen to this kind of music but when absorbed in this, the time spent will give back more valuable peace that these melodies bring.

During the concert Theodor-Peeter Sink on cello and Madli-Marje Sink on piano also had the chance to perform. The latter played two pieces by Marje Sink and one suit by Bach. If there was anything at all to criticize in the arrangement of the evening then I must say that the last piece mentioned did not fall in with the rest of the evening. But after that Sirje and Väino Puura set the concert back on its track with their singing and the evening was ended by the blessing that bishop gave to everybody.

During the time when Marje Sink was creating her music only the people that were closely connected to religious world could get to know it but now her works have received more public attention. In addition to the music events that took place in this autumn, the performing of her cantata „After the Calvary“ will also take place in spring.

Thinking back to the concert that I heard I found myself wondering that Marje Sinks creation is like a treasure chest that has been in the bottom of the see for a very long time. Now it has been found again and inside the chest there is a pearl. But only these can see the pearl who take time for themselves and listen to this music…with their soul.

Rahel Otsa (TLU, student of cultural science)

Pärlimäng Talveaias

2011-12-14T12:50:00.001-08:00

Mälestusõhtu MARJE SINK 100

16.10.2010 Rahvusooper Estonia Talveaed (Rahel Otsa - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

Theodor-Peeter Sink (tšello), Madli-Marje Sink (klaver), Sirje Puura (sopran), Maria Veretenina (sopran) Oliver Kuusik (tenor), Väino Puura (bariton), Ralf Taal (klaver), ja teised; õhtujuht Pille Lill.

16. oktoobril leidis Rahvusooper Estonia Talveaias aset Marje Singi sajandale sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtu. Tegu oli augustist detsembrini toimunud üritustesarja „Marje Sink 100“ raames korraldatud kontserdiga. Lisaks muusikaüritustele korraldati sarja raames ka näituseid ning erinevatest raadiojaamadest võis kuulata helilooja elu ja loomingut käsitlevaid saateid.

Kirikumuusikat kuuleb tänapäeval harva. Ega eestlased eriti kirikussegi ei satu, rääkimata siis veel liturgilise muusika tundmisest või kirikulaulude kaasa laulda oskamisest. Sel korral oli muusika küll pühakojast välja toodud, kuid harras õhkkond oli muusikaga kaasa tulnud. Kuigi Talveaed oli inimesi täis ning juurde toodi ka lisatoole, saabus juba viis minutit enne kontserdi algust kogu saali ootusärev vaikus. Mobiiltelefonide vaigistamist polnud vaja meelde tuletadagi. See oli publikule iseenesest mõistetav.

Mälestusõhtu juhatas sisse Pille Lill, jagades kuulajatega üht isiklikku meenutust seoses Marje Singiga. Kontserti alustas aga 2009 a. Marje ja Kuldar Singi nimelise „Noore laulja“ preemia laureaat Maria Veretenina. Teda ja mitmeid teisigi lauljaid saatis klaveril tunnustatud pianist Ralf Taal. Kogu õhtu jooksul võis kuulata meisterlikult ette kantud kirikulaule ja muusikapalu, millest üks oli hingestatum kui teine. Mainimata ei saa jätta, et lisaks õhtujuhiks olemisele, esines noorte lauljate kõrval ka Pille Lill ise, kolme talle isiklikult südamelähedase looga.

Kuna tegemist on heliloojaga, kellest eriti palju tänapäeval ei teata, siis tutvustati laulude vahepeal lähemalt ka Marje Singi elulugu. Toon kuuldust siinkohal ka lugejale lühikese ülevaate, et helilooja taust selgitaks tema kohta Eesti kultuuriloos. Marje Sink (neiupõlvenimega Marie Gildemann) sündis 18. oktoobril 1910 Venemaal kuid pärast isa surma kolis pere Eestisse. Kuna peres valitses kitsikus, oli Marje sunnitud mõned aastad elama ka lastekodus, kus ta komponeeris oma esimesed lood. 1938. aastal lõpetas ta esimese naisheliloojana Tallinna Konservatooriumi ning 1944–48 oli ta ka Heliloojate Liidu liige, kuid heideti sealt välja kuna keeldus poliitilistest töödest. Sellest hoolimata jätkas ta oma loometööd kirikumuusika valdkonnas. Teadaolevalt kuulub Marje Singi portfooliosse umbes 1000 vaimulikku soololaulu, koorilaulu, seadet ansamblile ja erinevatele pillidele kuid arvatakse, et kirikutes on veel palju talle kuuluvaid käsikirju, mis nõukogude ajal jäid allkirjastamata. Enamik Marje Singi lauluviise on kirjutatud tema vaimulikust abikaasa Peeter Singi tekstidele.

Kuulates Marje Singi loomingut leidsin, et seda iseloomustab kõige paremini sõnaühend „selge ja voolav harmoonia“. Mõtlesin kontserdi jooksul korduvalt, et need palad kõlavad nii puhtalt ja klaarilt, et ilmselt sobivadki nad kõige paremini kirikuseinte vahele kajama. Sellise muusika kuulamiseks peab küll aega võtma, kuid süvenedes tasub see aeg end ära rahus mida need viisid hinge toovad.

Kontserdil esinesid ka Theodor-Peeter Sink tšellol ja Madli-Marje Sink klaveril. Viimane esitas kaks Marje Singi pala ning ühe Bachi süidi. Kui kogu kontserdi korraldusele üldse midagi ette heita saab, siis peab ütlema, et viimane nimetatud lugu oli küll ülejäänud kavaga vastuolus. Kuid õhtu suunasid tagasi järje peale Sirje ja Väino Puura poolt ette kantud kirikulaulud ning kava lõppedes jagas piiskop kõigile kohaletulnutele oma õnnistuse.

Kuigi Marje Singi loominguperioodil said tema töödega tutvuda vaid kirikumuusikaga lähedalt seotud inimesed, on nüüd selle laiem tutvustamine hoogsalt võetud. Lisaks sügisel toimunud üritustesarjale, on selle aasta kevadeks kavandatud ka Marje Singi kantaadi „Pärast Kolgatat“ ettekandmine.

Tagasimõeldes kuuldud kontserdile torkas mulle aga pähe võrdlus, et Marje Singi looming on kui kaua aega merepõhjas lebanud aardekirst. Nüüd on see kirst uuesti leitud ning selle sees peitub pärl. Pärlit võivad näha aga ainult need, kes võtavad enda jaoks aega ja kuulavad seda muusikat… hingega.

Rahel Otsa (TLÜ kultuuriteaduse tudeng)

Head ööd, EMP!

2011-12-14T12:44:00.000-08:00

Eesti Muusika Päevad ja Tallinn Music Week, 27.03.2010, Mustpeade Majas (Kristi Klopets - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

27. märtsil 2010, Eesti Muusika Päevade viimasel päeval toimus Mustpeade Majas Tallinn Music Week’iga ühendatud kontsert. Kontserdi kava ja ülesehitus tundusid väga huvitavad, sest iga 20–40 minuti tagant pidi algama uus kontsert. Esinejate nimekiri oli väga kirev, sinna kuulusid nii instrumentaalsolistid kui ka erinevad ansamblikooslused.

Erinevalt Eesti Muusika Päevade teistest kontsertidest, kus keskenduti vaid ühele heliloojale, tuli sellel õhtul igal lühikesel kontserdil ette mitme helilooja looming.

Mina külastasin üheteistkümnest toimunud kontserdist kuut, kus esinejateks SaxEst, Uus Tallinna Trio, duo Riivo Kallasmaa ja Jaanika Rand-Sirp, Andres Kontus, Vox Clamantis ja PaukenfEST.

Eriti eredalt jäid mulle meelde neli kontserti. Esimesel neist, kus esitajaks oli Uus Tallinna Trio koosseisus Harry Traksmann (viiul), Kaido Kelder (tšello) ja Marrit Gerretz-Traksmann. Ettekandele tulid Tõnu Kõrvitsa „Head ööd“ ning Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika VII“. Sageli ei suuda Kõrvitsa muusika mind kuulama panna ega lummata, kuid siin kontserdil kõlanud pala näol oli tegemist äärmiselt huvitava muusikaga. Täiesti teisest klassist oli siiski Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika VII“. Minu arvates on Tüür helilooja, kes on pärit hoopis teisest maailmast. Tal on mingid omad nipid, mingid tunnused, millega järgi saab alati öelda, et tegu on Tüüri muusikaga. Püüdsin tükk aega nuputada, mis selle teose puhul mind eriliselt võlus, kuid ei suutnudki ühte omadust leida – kogu teos lihtsalt oli ise eriline.

Väga meeldiva üllatuse osaliseks sain ka Riivo Kallasmaa (oboe) ja Jaanika Rand-Sirp (klaver) kontserdilt. Ette kanti Timo Steineri „A Measure of Happiness“ / “Õnne mõõt“ ja Eino Tambergi „Muusikat oboele“. Steineri teos meenutas kohati OP!-variatsioone, sest ka sellele teosele on iseloomulik hüplev ja pidevalt korduv meloodia ja rütm. Tambergi „Muusikat oboele“ paistis justkui olevat järg Steineri teosele, see algas samamoodi nagu lõppes Steiner. Õnneks oli eelnevale sarnane vaid Tambergi teose 1. osa. Tamberg on teosesse kirjutanud oboele väga ilusad meloodialiinid, mis näitavad taaskord, kui ilus pill on oboe.

Järgmisel kontserdil esines Andres Kontus (tromboon). Omapärased oli mõlemad kõlanud lood, nii Ülo Kriguli „Suit-case II“ kui Mati Kuulbergi „Attacca“. Kriguli teos meenutas veidi sonaadivormi, see jagunes justkui osadeks printsiibil kiire-aeglane-kiire. Andres Kontus mängis väga ilusa tooniga, mida võib pidada tema eriliseks omaduseks.

Ka järgnev teos, Kuulbergi „Attacca“ oli huvitav koosnedes üheksast „kastist“, mida interpreet võib esitada suvalises järjekorras, ka kordustega. Kontus tegi siin koos pilliga igasuguseid erinevaid hääli, näiteks alguses luristas huulikukausis ning alles pikapeale hakkas mängima helisid. Teose lõpu tegi Kontus huvitavaks,– sest mängis paar nooti (peale järjekordset lurinalõiku) ning jalutas lavalt minema. Väga efektne lahkumine! Hea oleks teada, kas seda on nii plaaninud ka helilooja ise.

Minu jaoks selle õhtu viimasel, kuid tegelikult eelviimasel kontserdil esitas PaukenfEST Märt-Matis Lille „Öömaastikud“. See teos kõlas kohati nagu kusagil oleks toimunud pommiplahvatused, kohati meenutas ka piksemürinat. Mürina vahele mahtus palju vaikust, selline vaikuse tähtsustamine meenutas veidi Arvo Pärdi loomingut. Minu arvates oleks võinud see kontsert olla kõige viimane, sest seal ette kantud teos oli igati iseloomulik hilisõhtule.

Ka ülejäänud kolm kontserti olid huvitavad, kuid sealt ei jäänud midagi erilist kõrva. Viimane kontsert pidi lõppema umbes kell 23.00, kuid juba tund aega peal kontsertide algust oli ajakava nihkes, sest inimesed pidid kahe kontserdi vahel tihti ühest kontserdiruumist teise minema. Kontserdi lõpuks oli kava nihkes juba ligi tunni aja võrra ning see tekitas meelehärmi paljudele kuulajatele, sest aeg oli hiline, publik oli väsinud ning ühistransport oli selleks ajaks juba töötamise lõpetanud.

Hoolimata aegade edasinihkumisest jätsid autorikontsertid mulle väga hea mulje. See näitas, et alati polegi vaja korraldada ühte pikka kontserti, võib ka panna ühe suure kontserdi kokku mitmest väiksemast kontserdist, see teeb minu arvates ürituse palju huvitavamaks. See kontsert pani ilusa lõpu nädal aega kestnud Eesti Muusika Päevadele, olles tõeline eesti muusika maraton. Eesti muusika läks nüüd taas aastaks ajaks veidi rahulikumat elu elama. Võib-olla sellepärast oligi kontsert nii hiline – Eesti Muusika Päevad läksid unne kuni järgmise korrani.

Kristi Klopets (EMTA muusikateaduse tudeng)

Lääne-Nigula Noortekoori kontsert ja plaadiesitlus

2011-12-14T12:41:00.000-08:00

23.10.2010, Nõmme Lunastaja kirik, Lääne-Nigula Noortekoori kontsert (Samuel Reinaru - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

23. oktoobril toimus Nõmme Lunastaja kirikus Lääne-Nigula Noortekoori kontsert, mis oli ühtlasi ka nende värske esikplaadi esitlus. Tegu on Läänemaa kihelkonnas (Lääne-Nigulas) oleva koguduse noorteansambliga. Kooris on liikmed läbiaegade vahetunud. Praegu on neid 15. Nad on asjaarmastajad, mitte elukutselised muusikud. Osad ei tunne isegi nooti, vaid õpivad kuulmise järgi oma partiisid. Viljeletakse gospellikke laule. Suurema osa repertuaarist moodustavad aafrikalikud või soome ühisgospellaulud, millele tehakse oma seade. Viimased on tõlgitud eesti keelde dirigendi poolt. Ansambel tegutseb juba mitu aastat, aga lõpuks anti välja plaat. Plaadil on 8 lugu, mis kõik olid ka õhtuses kavas.

Esimene laul kandis nime „Ei või teha maja liivale“. Tempokas lugu algas nii-öelda suure pauguga. Trumm ja elektrikitarrid mängisid intro ajal midagi rokilikku, hiljem see vaibus, kui tuli aeg solistidel laulda. Esimese salmi laulis üks poiss lõbusas olekus ja maneeris. Teise salmi laulis tüdruk, kes lisas oma häälega sellele loole kantrilikku feelingut. Madalamad noodid olid eriti mõnusa tämbriga. Lõpuks ühines koor.

Järgmine lugu oli ingliskeelne ‘‘Jesus is my Salvation‘‘, seal soliste polnud. Iseenesest oli teoses džässilikku hõngu, kuid see mulle väga muljet ei avaldanud. Seejärel tuli „I woke up this morning“, kus oli teine poiss solistiks. Tal oli suhteliselt kõrge ja pehme hääl. Loo kohta võib öelda, et see oli klassikalise bluesi järgnevusega gospellugu. Blues on üks mul lemmik žanridest ja see lugu oli ka tõesti hea. Peale kahte ingliskeelset lugu tulid jälle emakeelsed – „See leek nüüd valgustab“ (seal oli solistiks teine tüdruk), „Küsimus“(dirigendi enda kirjutatud lugu), „Tuli“, „Idast Läände“. See lugu on kuulsa Soome bändi Exiti repertuaarist ja soome kristlike noorte seas väga populaarne. Viimane lugu „Palveta ja tegutse“, mis on selle eelmise bändi solisti kirjutatud. See tempokas ja mõnusasti astuva rütmiga lugu, kus oli hea sõnum, lõpetas kontserti. Võib jälle öelda, et kontsert lõppes pauguga. Alati jääb ju kuulajal meelde algus ja lõpp. Seega võib öelda, et koor oli oma kava hästi läbi mõelnud.

Saatebändis olid kaks kitarristi, džembe (aafrika trumm), sheikerid. Ülejäänud saated tulid fonogrammilt, mille olid sisse mänginud selle koori saatebändi liikmed. Lisandusid trummi komplekt, muud rütmipillid, klahvpillid ja bass.

Noored jätsid hea mulje. Naeratasid palju, tantsisid kaasa ja tundusid kontserti nautivat. Mis puudutab esitust, siis ongi tähtis, et oled vaba ja naudid, mida teed. Kui miinuseid tuua, siis osadel olid noodid ilma kaanteta ees. See rikkus natuke üldpilti ja ka mõnes kohas polnud noodi jälgimise pärast mõne häälerühma laulu korralikult kuulda. Oleks tahtnud näha ka suuremat live-bändi. Siis poleks pidanud midagi fonogrammide pealt tulema. Kõkkuvõtvalt jäin kontsertiga väga rahule ja nüüd on mul kodus ka nende plaat.

Samuel Reinaru (TLÜ Muusika osakonna tudeng)

Kerglasest meeleolust dramaatiliste tundepuhanguteni

2011-12-14T12:37:00.001-08:00

KLAVER 2010, 30.10.2010, Kevin Kenner Estonia Kontserdisaalis (Mari Tammesalu - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

Rahvusvahelise pianistide festivali KLAVER 2010 toimub seitsmendat korda ja see on korraldajate sõnul kujunenud suurimaks rahvusvahelise haardega klaverimuusika sündmuseks Eestis. Esinejateks on meie aja tipp-pianistid nii Eestist kui ka välismaalt. Festivali kunstiline juht on pianist Lauri Väinmaa. Festivali raames toimus 30. oktoobril 2010 Estonia kontserdisaalis Ameerika Ühendriikide pianisti Kevin Kenneri kontsert.

Kenner on saavutanud rahvusvahelise tuntuse 1990. aastal võites maineka Chopini-nimelise konkursi Varssavis. Eesti kuulajatele pakkus ta Chopini aasta auks samuti Chopini kava, mille läbivaks teemaks olid neli Chopini skertsot. Nende kõrval kõlasid helilooja varasemad teosed. See tekitas hea võrdlusmomendi, pakkudes publikule võimalust kuulata, kuidas Chopini helikeel muutus pärast Varssavist Euroopasse minekut, samas ka võrdlust helilooja nooruspõlve loomingu ja hilisemate tööde vahel.

Kontserdi esimene pool oli kaasakiskuv, mänglev ja pani tundma nagu jutustaks Kevin Kenner Chopini noorusest. Kontsert algas Valsiga E-duur, pianist võlus publiku ära maagilise kerglusege ta mängus meeleolu. Juba peale esimest pala seisid mõned kuulajad püsti ja plaksutasid. Kenner oli selle igati ära teeninud, sest suutis kohe luua saalis atmosfääri, mis tekitas õhinat ja tõi naeratuse näole. Ta pani esimese heliga ennast kuulama, ilma et tähelepanu oleks hajunud kordagi. Seda aitas saavutada peale hiilgava klaverimängu oskuse ka siiras emotsionaalsus. Vahetult enne vaheaega kõlanud teosed olid iseloomult mõtlikumad, kui kontserdi avanud palad. Murdepunktiks oli Skertso nr 1 h-moll, op. 20, millega meeleolu muutus süngemaks. Kui enne õhkus paladest kergust ja positiivset meeleolu, siis Skertso tekitas tunde nagu lapsepõlv oleks läbi saanud. Helikeel muutus tõsisemaks ja dramaatilisemaks. Dramaatilisust lisasid helgete osade kiire vaheldumine jällegi sügavate ja kurblike lõikudega. Kenner andis oma lavalise oleku ja mänguga suurepäraselt edasi Chopini skertsodele omased dramaatilised tundepuhangud.

Kontserdi teise poole esimeseks palaks oli Polonees f-moll, op. 71 nr 3, mis haakus, nagu eelnevalt mainitud, esimese poole lõpus kujunenud mõtliku ja pisut melanhoolse meeleoluga. Polonees kõlas poeetiliselt ja rohkete kaunistustega. Kõlavärvi oli lisandunud tõepoolest tõsidust ja raskust, mille Kenner suutis muuta mängulisuseks ja hõlpsasti kuulatavaks oma oskusega mängida ka kõige süngemaid osi ülima kerguse ja emotsionaalsusega. Polonees f-moll, op. 71 nr 3 tegi huvitavaks selle dramaturgilis-kõlaline mitmekülgsus, sest teoses vaheldusid tõusud ja langused, helged ja sünged hetked, mida ta suutis täpselt välja joonisatada. Kohati oli saalis olles tunne, nagu oleks Kevin Kenneri asemel laval Chopin ise, sest kogu muusika tuli otse südamest ja tundus nagu jutustaks autor ise oma lugu.

Teoste iseloom muutus kontserdi lõpu poole taas helgemaks. Kenner lõpetas oma kontserdi Valsiga op. 69 nr 2 h-mollis ja Skertso nr 4 E-duuris, op. 54. Mõlemas palas võis kuulda õnnele ja kurbusele omaseid motiive korraga. Skertsos oli neid lihtsam eristada, sest melanhoolne ja kurblik motiiv oli põimunud kirglikusega, mis rõhutas eriliselt neid meeleolusid. Skertso hoogne tempo ja mitmekülgsus panid endaga niivõrd kaasa elama, et pala lõpp tuli ootamatult. Kulus mitu minutit, et teose mõjusfäärist vabaneda ja jälle kontakti astuda ümbritseva maailmaga.

Kenner kutsuti mitu korda uuesti lavale. Kohati tundus, et aplaus ei tahagi lõppeda, mis oli täiesti mõistetav, sest Kenner oligi tekitanud erilise õhkonna, milles oli nauditav ja kaasahaarav viibida. Lisapaladena esitas ta ühe pianist Ignacy Paderewski pala ja Chopini Polonees As-duur op. 53, mis oli jällegi väga hea valik, sest pala oli tuttav ja lõpetas kontserdi positiivse noodiga.

Usun, et Estonia kontserdisaal, Kevin Kenner ja Chopini klaverimuusika pakkusid nii meeldejääva elamuse, et kuulajatel on seda põhjust ainult heade sõnadega meenutada.

Mari Tammesalu (TLÜ Muusika osakonna tudeng)

Külmavarju leidsin muusikas

2011-12-14T12:34:00.000-08:00

18.10.2010, Tiiu Kiik ja Andrei Voinov, Joel Tammik ja Kaido Kirikmäe ning Vectrex, Art Café, Tallinn (Laura Vunk - MuKriErikursus 2010 TLÜ)

Miinus 18 kraadi. Talvine kontsert eesti süvaelektroonikaga Tallinnas Art Café’s 18. detsembril kell 22.00. Kavas Tiiu Kiik ja Andrei Voinov, Joel Tammik ja Kaido Kirikmäe ning Vectrex. Laupäev Art Café‘s Tallinnas oli tõeliselt jäine. Polnud kuigi palju inimesi, kes oleksid soojendanud ruumi. Kusagilt eemalt või lausa lava kõrvalt kostus kahe poisi hääl harjutamas jõululaule.

Hilisõhtut alustasid ambientmuusikud Joel Tammik ja Kaido Kirikmäe oma eksperimentaalse kavaga. Paistis, et nende etteaste publikut ei vajagi. Pigem on põnevam lihtsalt omavahel koostööd teha ja musitseerija. Katsetamise ja silmadega arutlemise teel valminud hetketulemus karjus vahepeal ehmatavalt linnuhäälitsusi või sammus raskes rütmis.

Kõlaliselt siristasid „kosmilised“ linnud, mis seostusid pigem kevade kui talvega, aga see mõjus värskendavalt. Parimalt kõlas muusika neil juhtudel, kui süntesaator tõi kuuldavale kurbmängu ja rütm muutus tugevalt raskelt sammuvaks. Mõnikord häiris väline kohvikust kostuv kõne, mis ei muutunud ruumi väiksuse tõttu suminaks, vaid segas muusikale vahele. Igatahes oli see sügav sissejuhatus järgmisena esinevale lauljale ja heliloojale Tiiu Kiigele. Kiige live-esituse muusikaline partneri Andrei Voinovi basskitarri partii tundus kohati sobiv, kohati aga mittevajalik. Laulus „Pime viib pimedat“, mis on oma sõnade poolest palju soojem ja suvisem, toetas kitarr väga sobivalt teksti atmosfääri. Seejuures arenes see lugu kohati üsna tantsuliseks võrreldes lindistatud palaga, tekkis kujutlus suveõhtusest tantsupeost kusagil maailma eksootilisel saarel.

Laulus „Second Chance“ (e. k. teine võimalus), mis sel aastal ka Eesti Laulu konkursi poolfinaali pääses, kujunes kitarri, elektroonilise tausta ja Kiige hääle vahel lõpuks kaos. Võimalik, et sellised momendid tekkisid ka seepärast, et alles hiljuti leidis laulja endale lavakaaslaseks basskitarristi ning kõik on alles hoolikalt läbi proovimata, eksperimenteerimise järgus. 2010. aasta Eesti Laulu finaalis osalenud lugu „The One And Only Love“ kõlas seevastu väga puhtalt, refräänis oli solisti hääl üsnagi inglitaolise kõlakvaliteediga. Sellist mõjuvat ja domineerivat häälekasutust ei kohanud üheski teises palas. Muidu haaras rohkem elektroonilise tausta ruumilisus või rütmi mõju kehale. Otse esitatuna tundus hääl ehk isegi igavalt, eriti, kui ka sõnad kaduma läksid. Lindistatuna on Tiiu Kiige vokaal palju konkreetsem ja vähem laialivalguvalt unelev nagu live’s. Kiige esitatud lauludest muusikaliselt kõige meeldejäävamad olid „Mängukaaslane“, „Pime viib pimedat“, „Laev tõstetud purjedega“ ja „Lumi sajab.“ Viimane oli oma lumise meeleoluga täpselt ajakohane hiljutise lumetormi taustal. Meloodiat läbivat „kellukesed“ tuletasid meelde nii lapsepõlves muusika tundides lauldud talvelaule, kuid nad olid palju kurvemad ja justkui vastu jääpurikaid mängitud. Sosistatud Doris Kareva sõnad „istun lumes, märg on roosa kleit“ ja refrääni „la-la-la-la“ lisavad laulule veelgi lapselikku süütust. Hästi oli valitud ka talvise jutu asetus lõppu.

Osavus siirust muusikaliselt taasluua on igatahes Tiiu Kiigel olemas, seepärast ongi hea, et tema esitust väga väikeses ruumis kogesin. Muidu võib intiimsusest midagi kaduma minna ja huvi uuesti nägemise vastu puududa. Sellega seoses tekitas veel küsimusi lavaline esitus, mis võib veel muutuda aja jooksul. Arvestama peab antud juhul ka asjaoluga, et publikut peaaegu et puudus. Kuigi see ei pruugi tingimata mõjutada esitust ennast, võib eeldada, et iga esineja ootab kindlasti suuremat kuulajaskonda selleks, et adrenaliin tekitaks üldse live-atmosfääri.

Sellise uneleva ja pigem tõsise muusika puhul tundub isegi väga hea esineja endasse tõmbumine muusikaga kaasa voolamine. Loomulikkus mõjub paremini kui kunstlik kontakt reaalsusega. Muusikaliselt liigub Kiik juba edasi, uusimad lood tunduvad kõige terviklikumad. Tõenäoliselt on tema sooviks jõuda palju rohkemate kõrvadeni kui tol laupäeva õhtul Art Café’s. Nii teeb ta hoolikalt uusi, mõnevõrra nostalgilisi biite, mis asetuvad väikesesse kajavasse galaktikasse, kus laulab kaasa tähetolmu sees üks mustasilmne haldjas.

Tundetuks muutuvad jäsemed ja plaksutamine sooja saamiseks tõestasid, et nii ürituse „põhitunnistajal“ kui ka korraldajal tundus olevat ka ise külm. Nii jäi kuulamata ka viimane artist Vectrex Lätist.

Laura Vunk (TLÜ infoteaduse tudeng)

MUUSIKAKRIITIKA LUUBI ALL 2011

2011-05-14T06:09:00.001-07:00

Seekord võetakse luubi alla uueneva meediamaastiku mõju kultuurikriitikale, lapsinterpreedi ja kriitika ning indiviidi rolli muusikast kirjutamisel. Kutsutud kõnelejad on oma ala asjatundjad, kogenud kriitikud, meediateoreetikud või on kokku puutunud spetsiifiliste ühiskondlik-sotsiaalsete nähtustega. Lisaks sellele räägitakse muusikakriitikast mineviku kaudu ja visandatakse selle tulevikuvisioone.

23. mail 2011 Kanuti Gildi SAALis kell 16–19.30.

AJAKAVA

Sissejuhatus 16.00–16.10

16.10–16.30 Halliki Põlda – „Lapsinterpreet ja kriitika“

16.30–16.50 Immo Mihkelson – “Ofelia Tuisk, eesti kriitiku lugu”

16.50–17.10 Tõnis Kahu – „Kriitik ja kommerts“

17.10–17.30 Berk Vaher – „Netikeskkonna Rada7 “tänavatasandi” kriitikast“

17.30–17.50 Tiit Hennoste – „Kultuurikriitika uueneval meediamaastikul“

Vaheaeg 17.50–18.10

18.10–19.30 Vestlusring: Moderaator Andrus Kallastu

Evi Arujärv, Halliki Põlda, Immo Mihkelson, Berk Vaher, Tõnis Kahu, Tiit Hennoste

LOE LÄHEMALT

NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011

2011-05-14T06:06:00.000-07:00

2011. aasta kriitikavõistlus viiakse läbi kahes etapis

Esimene etapp 01.01.–31.05.2011

Teine etapp 01.05.–31.10.2011

Konkursile esitatavad tööd peavad kuuluma vähemalt ühte allpool nimetatud põhivaldkonda:

Muusika, tants, kunst, film ja interdistsiplinaarsed üritused.

Erilise tähelepanu all on igasugused multimeedia- ja žanriülesed ilmingud nagu näitus-installatsioonid, tegevuskunst, audiogalerii, tantsuteater, portreelood, intervjuud, festivali ülevaated jpm. kõikjal Eestis. Filmiürituste kajastusi ootame eelkõige väikeste programmkinode kavadest (nt Kinomaja, Sõprus, Artis, Kumu Tallinnas) ja festivalidelt.

Esimeses etapis konkureerivad tööd peavad laekuma hiljemalt 31. mail 2011.

Arvesse lähevad tekstid, milles kajastatud sündmused toimusid ajavahemikul 01.01.–31.05.2011

Võistlus viiakse läbi kahes vanusegrupis ja kahel tasandil:

1) noored vanuses 15 kuni 18

2) täiskasvanud alates 19. eluaastast

(A) poolprofessionaalne tasand

(B) avatud blogitasand

Konkursi ideeks on julgustada noori kirjutajaid jälgima, väärtustama ja tulevikulugejale talletama meid ümbritsevat kultuuri. Konkurss toimub sel aastal eesmärgiga haarata võimalikult laialt 2011. aasta kultuurisündmusi. Samas pakume võimaluse saada avaldatud professionaalses kultuuriperioodikas, jääda silma toimetajatele ja rajada väljavaateid tulevikuks.

Ootame tekste jooksvalt, kuid iga etapi puhul lähevad hindamisele vastavaks tähtajaks esitatud kirjutised.

Konkursil jagatakse erinevaid tunnustusauhindu (sh lugejate lemmik), kontsertide ja muude ürituste piletid, sh. kinkepiletid ning eriauhindu erinevates kunstivaldkondades.

Blogitasandil antakse välja ka igakuist kiireima kirjutaja auhinda.

Konkurss toimub Eesti Muusikaarvustaja, Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäeviku ja Koreo-blogi initsiatiivil ning seda viiakse läbi koostöös kultuuriväljaannetega Muusika, Teater.Muusika.Kino, Sirp ja Müürileht.

Konkursi toetavad Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakond, Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakond ning Tallinna Noorte Infokeskus (Taninfo).

Konkursi sponsor on Tallinna Spordi- ja Noorsooamet.

TÄPSEM INFO KODULEHEL www.luubiall.ee

ja Muusikaosakonna veebipäevikus aadressil www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog

PRESSITEATE KOOSTAS:

LUUBI ALL toimkond

Gerhard Lock, Mari-Liis Rebane, Marje Ingel, Mariliis Mihhejev, Kaspar Aus

MUUSIKAKRIITIKA LUUBI ALL 2011

2011-05-14T05:38:00.000-07:00

Teised avalikud loengud ja vestlusringid. Ka 2011 jääb oluliseks põhiküsimuseks, miks on muusikakriitika ühiskondlik roll hääbumas. Kas muusikakriitika koht ongi ajakirjanduse kõige kaugemas servas või oleks teda kuidagi võimalik nihutada rohkem tähelepanu keskmesse? Seekord lähenetakse sellele teemale veidi spetsiifilisemalt. Võetakse luubi alla ka uueneva meediamaastiku mõju kultuurikriitikale.

Võetakse luubi alla ka uueneva meediamaastiku mõju kultuurikriitikale. Kutsutud kõnelejad on oma ala asjatundjad, kogenud kriitikud, meediateoreetikud või on kokku puutunud spetsiifiliste ühiskondlik-sotsiaalsete nähtustega. Lisaks sellele räägitakse muusikakriitikast mineviku kaudu ja visandatakse selle tulevikuvisioone.

LUUBI ALL ootab kõiki huvilisi muusika- ja kultuurikriitika teemalistele loengutele ja vestlusringidele 23. mail 2011 Kanuti Gildi SAALis kell 16–19.30.

Osalejad: Halliki Põlda, Evi Arujärv, Immo Mihkelson, Berk Vaher, Tõnis Kahu, Tiit Hennoste, Andrus Kallastu

Idee ja eestvedajad: Gerhard Lock, Mari-Liis Rebane, Marje Ingel

Info ja täpne ajakava: www.luubiall.ee, www.saal.ee

PLAKAT

AJAKAVA

Sissejuhatus 16.00–16.10

16.10–16.30 Halliki Põlda – „Lapsinterpreet ja kriitika“

16.30–16.50 Immo Mihkelson – “Ofelia Tuisk, eesti kriitiku lugu”

16.50–17.10 Tõnis Kahu – „Kriitik ja kommerts“

17.10–17.30 Berk Vaher – „Netikeskkonna Rada7 “tänavatasandi” kriitikast“

17.30–17.50 Tiit Hennoste – „Kultuurikriitika uueneval meediamaastikul“

Vaheaeg 17.50–18.10

18.10–19.30 Vestlusring: Moderaator Andrus Kallastu

Evi Arujärv, Halliki Põlda, Immo Mihkelson, Berk Vaher, Tõnis Kahu, Tiit Hennoste

SISSEPÄÄS VABA

Intervjuu Sirbis

2010-09-20T04:30:00.000-07:00

Kokkuvõtet „Noorte kriitikute luubi all” konkursi tulemustest ja järeldustest võib nüüd lugeda sellenädalasest Sirbist, mis ilmus koos vanema vanuserühma tantsu teemalise võidutööga "3D-st, mehest ja merest", autoriks Maivi Kärginen

Intervjuu konkursi korraldajatega, küsimused koostanud Madli-Liis Parts, 17.09.10
Vestlusringis on võistluse korraldajad

Sel kevadel leidis esmakordselt aset kriitikavõistlus „Noorte kriitikute luubi all”, mille eesmärk oli tuua noori lähemale nüüdismuusikale ja julgustada neid oma mõtteid väljendama kirjalikult kas vabal blogi, s.t A-tasandil või rangemalt vormistatud poolprofessionaalsel B-tasandil. Võistlus oli avatud ka kunsti- ja tantsukirjutistele. Kokku peeti konkursi reeglitele vastavaks 33 tööd 30 autorilt, neist 16 kvalifitseerus B- ja 17 A-tasandile. Enamik kirjutisi hõlmas muusikat, üks puudutas siiski kujutava kunsti ja kaks tantsu valdkonda.

Mis ajendas muusikakriitika konkursi algatamise?

Gerhard Lock: Tahtsime anda noortele kirjutajatele võimaluse näidata oma talenti neile sobivas formaadis ja aidata neil jõuda avalikkuse ette, sest uusi muusikast kirjutajaid on alati vaja. Pisut praktilisem eesmärk oli leida põnevaid tekste Eesti Muusikaarvustaja portaalile. Idee elluviimist tiivustas võimalus taotleda Tallinna Spordi- ja Noorsooametilt toetust, mis meie rõõmuks ka õnnestus. See soovitus tuli Maria Möldrilt, taotlemist toetasid noorsootöö alal suurte kogemustega Madli-Liis Parts ja Marje Ingel, kes oli eelmisel sügisel läbi viinud veebipäeviku võistluse Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna blogis.

Mari-Liis Rebane: Kriitikavõistlused, kus noorte tekstid jõuavad reaalselt ka muusikakriitika või ajakirjanduslike kogemustega inimesteni, kultuurilehtede toimetajateni ja muude asjassepühendatuteni, on ideaalne kohtumispunkt. See on ühtlasi hea võimalus saada ülevaade noorte huvidest ja eelistustest, nende analüüsioskusest ja muusikalistest taustateadmistest. Kui esimene proov tehtud, aitab tagasiside juba edasi liikuda.

Kas konkursi korraldamiseks oli võtta eeskujusid mujalt maailmast?

G. L.: Noorte kirjalikku muusika-alast väljendusoskust arendavaid ettevõtmisi on Eestis toimunud ka varem, näiteks muusikateaduse seltsi esseevõistlus ning rahvusooperi Estonia ja „Jazzkaare” veebiajakirja noorte džässikriitikute konkurss. Selliseid võistlusi tehakse loomulikult mujalgi, nimetan näitena Londonis ajalehe The New Statesman võistlust koostöös kuningliku muusikaakadeemiaga (2010), The Guardiani noorte kunstikriitikute (a-st 2008) ja Saksamaal kultuuripäeviku Leipzig-Almanach eestvedamisel toimuvat konkurssi (a-st 2006). „Noorte kriitikute luubi all” soovib olla sama laiahaardeline, kuid tahab eristuda interdistsiplinaarsuse eelistamise poolest.

Millised konkursiga seotud ootused täitusid?

G. L.: Ootusi ja lootusi oli muidugi mitmeid: oodanuks aktiivsemat osavõttu tantsu- ja kunstivallas, rohkem süva(nüüdis)muusika ja üldse blogitasandi arvustusi. Kuid oleme tegelikult rahul – esimese vasikana võinuks selline võistlus ka aia taha minna. Pealegi olime korraldamise tuhinas ja rahastamiskinnituse suhteliselt hilise saabumise tõttu esialgu reklaamiga üsna tagasihoidlikud. Siiski õnnestus Mari-Liis Rebase põneva plakatiga ja Interneti abil (ka tänu „Jazzkaarele”, jazziliidule ja muusikaõpetajate ühingule) levitada teavet nii palju, et laekunud tööde hulka võib pidada arvestatavaks. Õnnestumisele aitas kaasa ka Rocca al Mare kooli aktiivne muusikaõpetaja Hanna RenterReintamm. Tegelikult on konkursi üks eesmärke tõsta noorte kontserdilkäimise motivatsiooni. Loodetavasti kannab see vilja.

Kas osalenud artiklite sisu ja taseme põhjal on noortel autoritel potentsiaali tulevikuski kirjutada ja avaldamist leida?

G. L.: Sisulises plaanis ei osanud me midagi ette näha, kuid lootsime, et osalejad võtavad asja piisavalt tõsiselt ja pakuvad auhinnaväärilisi tekste. Laekunud arvustuste vormistus oligi enamasti eeskujulik ja peaaegu kõik arvustused sisaldasid ka toredaid avastushetki: oli põnev neisse süveneda ja seekaudu kogeda üritusi noorte silmade läbi. Loomulikult lootsin ka poolprofessionaalse tasandi nooremas rühmas (15–18) välja anda esikohta, kuid sellises vanuses napib ilmselt kirjutamiskogemusi. Nii jäidki silma vaid üksikud, kuid andekad kirjutajad, keda tunnustasime kolmanda koha (Helis Oidekivi) ja julge kriitiku eriauhinnaga (Pärtel Toompere). Sama tasandi vanemas rühmas seevastu saavutas ootamatult ülekaalukalt nii esimese kui teise koha Hanna Varkki. Tunnustamist väärivad ka kolmanda koha saanud Riina Roolaid ja kaks eripreemia laureaati. Veel üllatasid Katre Koit põneva intervjuu ja Maivi Kärginen lausa kahte tekstiga: üks tantsu ja teine kujutava kunsti vallas. Need olid kirjutatud värskelt, julgelt ja igati asjatundlikult, mistõttu pakkusimegi tantsuarvustuse Sirbis avaldamiseks.

Kas laekunud tööde temaatika ja ajakirjanduslikud žanrid peegeldavad ka noorte muusikaeelistusi?

G. L.: Valdav osa töödest on „Jazzkaare” kontsertide arvustused. Põhjusi võib olla mitmeid, sealhulgas asjaolu, et „Jazzkaar” on kasvatanud aastatega noori kriitikuid, kes olid julgemad meiegi konkursil osalema. „Jazzkaar” pakub ka koolikontserte, kus nii mõnigi noor sattus esimest korda jazzikontserdile ning sõnastas oma positiivse kogemuse avatult ja kaasahaaravalt. See kinnitab, et noori lausa peab viima põnevaid üritusi kuulama, sest see võib tõsta nende teadlikkust ja isegi muuta nende eelistusi. Kahjuks on huvi süvamuusika vastu väiksem ja just siin oleks konkurss motivatsioonina väga kohane.

M-L. R.: Mis puudutab ajakirjanduslikke žanrieelistusi, siis kõige rohkem oli keskmise pikkusega arvustusi, esitati ka kaks intervjuud. Kuid sootuks täitmata jäi portreelugude ja festivaliülevaadete nišš. Need on muidugi juba nõudlikumad žanrid.

Kui palju saab muusikakriitikat õppida?

G. L.: Viin 2007. aasta sügisest Tallinna ülikooli kunstide instituudi muusikaosakonnas läbi muusikakriitika erikursust, millel on lai kuulajaskond: muusikute kõrval on osalenud nii kunstnikud, tantsijad ja koreograafid kui ka TLÜ humanitaaralade inimesed, ka žurnalistikatudengid ja toimetajaks õppijaid. Hea kriitiku eelduste hulka loen ma avatuse, loomingulisuse, julguse ja vastutustunde, vajalik on ka teatud empaatia, et arvustaja tajuks nüansse, ja mitte ainult muusikas, vaid ka kõiges muus, mis moodustab muusika sotsiaalse tausta ja kandepinna, sealhulgas kuulasjas- ja lugejaskond. Kriitikul on vaja täiendada oma käsitööoskust, tal peab olema vaheldusrikas väljendusviis, keel ja vormitunnetus. Õppida saab analüüsitehnikaid ja teksti toimetamist, mis aitavad kirjutajal ennast protsessis reflekteerida ja viivad muusikast kirjutamise teadvustatud tasemele. Kritiseerida ehk vigu leida on lihtne, ise teha on raske ja tasakaalustatult suhtuda on suur kunst.

Millised on muusikakriitika olulisimad väärtused?

Marje Ingel: Muusikakriitika peaks n-ö asuma kahe poole – autori-esitaja ja publiku vahel. Ühest küljest peaks muusikakriitika andma väärtuslikku tagasisidet autoritele-interpreetidele, teisest küljest aga pakkuma midagi ka publikule: nii neile, kes on arvustataval kontserdil/ etendusel ise käinud või plaati kuulanud, kui ka neile, kes teose ja/või selle ettekandega kursis ei ole. Sellest tulenevalt peaks tehnilisi detaile olema parasjagu, muidu võib tekst minna igavaks lugejale, kes pole muusikaharidust saanud ega tunne teoseid. Kiire elutempo sunnib paratamatult peale pealiskaudsuse ja infoahmimise, seega on karta, et ülipõhjalikust analüüsist rohkem vajatakse üldisemaid ülevaateid. Isiklikum lähenemine pole ka paha – kriitika on ju paratamatult subjektiivne –, aga sellega tuleb piiri pidada. Ükski kriitik ei saa olla kõigeteadja, paraku on kodumaises kriitikas vahel nii, et autor-esitaja teab oma valdkonnast palju rohkem kui tema teosest-kontserdist kirjutav kriitik. Sellest on kahju – kriitik peab ikka teadma, millest ta räägib-kirjutab.

G. L.: Tehniliste teadmiste valdkonda kuulub nagu igal teisel alal käsitööoskus. Muusika puhul on need loomulikult ka kompositsiooni-, instrumendi- ja mängutehnilised teadmised, aga mitte ainult, sest hea muusika peaks mõjule pääsema esteetilises ja väljenduslikus plaanis, semantiliste tähenduste kandjana, tehnika on vaid vahend. Arvustaja peab tundma ka oma lugejaskonda ja olema teadlik oma töö olulisusest järgmistele põlvedele.

Tänavu oli tööde keskmes Tallinna muusikaelu. Kuivõrd realistlik on, et konkurss haaraks kogu Eestit?

M. I.: Eelkõige peaks meie noorte muusikakriitikute konkursi üleskutse jõudma koolidesse ja õpetajateni üle Eesti, eeldusel, et õpetajatel ja õpilastel on huvi ja tahtmist osaleda. Muidugi tekib küsimus, kui palju on väiksemais paigus muusikaüritusi, millest kirjutada. Aga kui mõelda suvetuuridele, millega Eesti igal aastal üle külvatakse, siis ei tohiks ainesest puudus olla. Väärt muusikaüritus võib ju toimuda ka oma koolis, tuleb ainult osata seda hinnata ja sellest nii kirjutada, et ka inimesel teises Eestimaa otsas oleks huvitav lugeda.

Küsinud Madli-Liis Parts

TLÜ Muusikakriitika erikursus 2010

2010-08-26T08:52:00.000-07:00

TLÜ Muusikakriitika erikursus 2010

2010-08-25T23:15:00.001-07:00

Tallinna Ülikool / Kunstide Instituudi Muusika osakond / Eesti Muusikaarvustaja
*MUUSIKAKRIITIKA ERIKURSUS 2010*

AVATUS
LOOMINGULISUS
JULGUS
VASTUTUS
TEKSTI SÜND JA TOIMETAMINE

NÜÜDISMUUSIKA, NÜÜDISKUNST, NÜÜDISTANTS, PERFORMANCE

Kursuse eesmärk:
Arendada tudengite kriitilist, analüüsivat ja Uuele avatud mõtlemist. Võimaldada neil leida oma stiil ja omandada praktilised kogemused. Õppida teistelt kriitikutelt (minevikust ja tänapäeval) ja reflekteerida enda kirjutamisprotsessi.

Käsitleme erinevaid arvustamisvorme ja -stiile, arvustaja ülesannet, sellega seotud vastutust ja võimalusi ning objektiivsuse küsimust. Kogeme praktilise kirjutamise kaudu, kuidas sünnib tekst, mis võib olla kirjutaja taust, inspiratsioon ja motivatsioon ning mis rolli mängib sealjuures teksti toimetamine ja avaldamiseks vormistamine. Võtame eeskuju ka kogenud arvustajatelt minevikust ja tänapäeval. Keskendume nüüdismuusika arvustamisele.

Praktiline töö:
Külastada retsenseerimise eesmärgil PLEKTRUMi, EMTA Sügisfestivali, NYYD
Festivali, aga ka enda valitud kontserte nüüdismuusikast pop/rokkmuusikani.

Toimumiskoht: TLÜ Kunstide Instituudi Muusika osakond, Lai 13-302/303
Aeg: kolmapäeviti või neljapäeviti 16.00-18.00 (lõplik aeg kokkuleppel)
Ainekood KUM7104, 4 EAP

Anna teada oma osalemissoovist maili teel kuni *6. septembrini:*
(lisada nimi, ülikool, eriala, kursus)
muusikaarvustaja@gmail.com

Lektor Gerhard Lock (TLÜ muusikateaduse lektor, EMTA muusikateaduse
doktorant)

*Kursus on avatud eri astme ja valdkonna tudengitele erinevatest
ülikoolidest.*

Info:
www.tlu.ee/muusika
http://muusikaarvustaja.blogspot.com

Äärmuslikud kogemused dramaatilis-groteskses võtmes

2010-07-21T08:50:00.000-07:00

Muljeid festivalist „Suveaaria 2010“

Gerhard Lock

Jalutades suvel läbi Pärnu kesklinna Eliisabeti kirikust mööda ranna poole võib Pärnu Vanalinna Põhikooli lähedal ootamatult sattuda täiesti imelisse keskkonda, mis on heliliselt rikastatud kord kummalistest, ebamaistest saundidest, kord kajavad tuntud ooperiaariate meloodiad ja isegi Bachi auväärsed oreliteosed sealse kooli õue seintelt. Tegemist on Pärnu Ooperi aina täiustuva suvelavaga, mis võimaldab erinevates etendustes lülituda täiesti teisele lainele ja pakub repertuaari laia spektri tõttu kindlasti igat masti publikule meeldejäävaid suviseid elamusi.

Pühapäeval, 18. juulil, kordused 20. ja 22. juulil, esietendus Pärnu Ooperi festivalil „Suveaaria 2010“ muusikateatrietendus nimega „Naine?!“, mille plakatiivse pealkirja taga peitub muljetavaldav sisuline sügavus, mida Pärnu Ooper koosseisus Kai Kallastu (sopran), Aare Tammesalu (tšello), Hans-Gunter Lock (elektroonika), Andrus Kallastu (muusikajuht), Liis Kolle (lavastaja) ja Jane Saks (kunstnik) tõi lavale kunstiliselt veenvalt, ekistentsistikult-dramaatiliselt ning läbi groteskse huumori prisma. Etendus on teatud mõttes intiimne minimaalteater suurele lavale, mis vajabki just sellist avarat hingamisruumi, suurepärast akustikat ja imeliselt ekstravagantseid lavalisi lahendusi nagu pakub seda suviti regulaarselt ooperilavaks ümberkehastuv Pärnu Vanalinna Põhikooli õu.

Etendus nimega „Naine?!“ koosneb kolme helilooja teostest, millest kaks on eesti publikule olnud seni tundmatud, kuid rahvusvahelise staažikaga nüüdismuusika loojad. Esimene on 1962. a Sri-Lankal sündinud ja peamiselt Suurbritannias elav helilooja Sohrab Uduman, kes rakendab alates 2001. aastast ka elektronmuusika ja live-elektroonika vahendeid. Teine on 1935. a sündinud ja peamiselt Baselis resideeruv šveitsi helilooja, dirigent ja pianist Jürg Wyttenbach, kelle looming on algselt mõjutatud Bela Bartokist, hiljem ka Mauricio Kageli ideedest ja kelle huviorbiidis on nn teatrikollaažid, eksperimentaalteater, mis on omamoodi segu instrumentaalteatrist ja kabareest. Udumani teos „Cassandra“ häälele ja elektroonikale (1992) jõudis Eestisse tänu Pärnu Ooperi 2009. a üleskutsele rikastada nende repertuaari koosseisus sopran kaheksakanalilise (live-)elektroonikaga. Wyttenbachi tõi repertuaari tšellist Aare Tammesalu. Teose "Encore!" näitlejale (lauljale) ja tšellistile (1987) sügavmõtteline iroonia paljastab tähelepanelikule publikule India mineviku üht salapärasemaid tahke, bajadeeride ja radžade maailma, mis on palju mitmeplaanilisem kui tuhat-ja-üks-öö muinasjutud meid enamasti uskuma panevad. Mõlemaid ühendab programaatiliselt Eestis tegutsev ja eelneval kahel festivalil multimediaalse etendusega „Mudamuusikateraapia“ silma paistnud helilooja Hans-Gunter Locki (s. 1974) elektrooniline teos „Kassandra kaja“ (2010), mis on loodud spetsiaalselt selleks etenduseks.

Etenduse esimene osa käsitleb helilooja enda intertekstuaalsetele tekstidele vastavalt teose nimele kreeka mütoloogiast lailalt tuntud Kassandrat, kes tunneb end pärast kreeka kuningas Agamemnoni poolt röövitatuna isegi jumalatelt hüljatuna. Kassandra dramaatilist ja tehniliselt rasket partiid laulis valgelt riietatud ja kammimata soenguga Kai Kallastu (pildil vasakul) veenvalt ja vapustava kergusega. Ta liigub teose esimeses osas aeglaselt vaatajatelt kaugel koolimaja suuri aknaid mööda valgest punasesse valgusesse, mida võib tõlgendada justkui elustunud maalil, distantseerivalt ja mõnevõrra retrospektiivselt kujutatuna tema teekonda muretust elust läbi Trooja veriste sõjakeeriste vangistuseni. Hiljem tuleb ta maja trepist alla ja peauksest välja ning hõljub vasakul pool asuvale kõrvalukse trepile, kus tema piinu valgustatakse ebaloomulik rohekas-sinine valguses. Siis ilmub justkui Olümposelt, st kooli suurtesse akendesse Apollo (Aare Tammesalu), teeb aeglase ja mitmeti tõlgendatava (käskiva või rahustva) käeliigutuse, siis lahkub sõna lausumata. Kostüümid ja valgutus järgivad enam-jaolt helilooja ettekirjutisi. Lavastus kasutab oskuslikult ära lava ja maja mitmeplaanilisust. Viimaks jääb Kassandra kesklaval lamama. Lindipartiid iseloomustavad mh kellataolised ja üsna terava kõlaga klaasi puruks löömist. Viimased kõlavad programaatilisena ka Locki etenduse ülemineku jaoks loodud teoses, mis annab publikule pärast Kassandra lavalt lahkumist aega mõtiskleda ennist kogetud dramaatilis-eksistentsiaalset lugu, mis tundub meile nii kaugel ja mütoloogiline, kuid mille üldistatud halastamatu saatuse sõnum kehtib samamoodi ka kaasajal, kasvõi iga inimese isiklikes kogemustes.

Sellele järgneb Wyttenbachi teos, mille „valed oktavid“ ümberhäälestatud tšellol jätkavad intervallilises plaanis mingil määral eelmist muusikat, kuid mille sisu ja karakter on nüüd eelnevaga vägagi kontrastne. Selles loos on taas keskpunktis kannatav naine, bajadeer, kes peab tantsima igavlevale radžale nii kaua, kuni nülgitakse tal isegi nahk maha eesmärgiga lõbustada radžad. Kogu õhkkond on hoolimata brutaalsest sisust täis irooniat ja pilkamist. Aare Tammesalu kehastab tšello taga radžad ja Kai Kallastu lõbustust pakkuvat bajadeeri, mõlemad nüüd tumedalt riietatud ja publikule palju lähemal (pildil vasakul), puitkuupidest ehitatud päris-laval hoovi keskel. Mõlemad kasutavad lisaks oma instrumentidele ka muid vahendeid heli tekitamiseks: suupilli, käristit ja õhuvoolikut, viimane tekitab hästi põnevaid ülemhelidest tuulehelinaid. Tšellistil on vahel käsitleda lausa kaht poognat, mis kõik sarnaneb juba üsna tsirkuslikule artistlikusele. Loomulikult ei paku helilooja ja lavastaja Alfonse Allaisi loo igavlevast radžast otsest tõlgendust, vaid kabareelikus võtmes lõbustatakse publikut grotesk-naljakal viisil selliselt, et see on kohe unustanud esimest mütoloogiliselt kauget dramaatilist ooperlikku teost ja eksitentsiaalset teemat ning imestab, kas laval toimuvat peaks nüüd tõsiselt võtma või kuhu see veel viib. Kontrast eelnevaga on täielik ja interpreetide esitus vaimustav.

Nagu kavaleht selgitab, käsitleb etendus naiste rolli meeste juhitud ühiskonnas äärmuslikes juhtumites ja lavastajad rahustavad, et ei maksa karta selles ei feministlikku ega meestevihkalikku lähenemist. Tõepoolest ei ole märgata peale õhtuleheliku pealkirjale, mis on ka ainus etenduse osas, mida tuleks mitte-midagi ütleva fantaasiavaesuse tõttu kriitiliselt vaadata, labast lähenemist ega aluseks võetud teoste põhiideede julma pea peale keeramist. Tegemist on mitmeplaanilise muusikateatrietendusega, mis ei ole pealetükkivalt müügilik ega igavalt konservatiivne, vaid rakendab veenvalt kaasaja vahendeid ja kvaliteetset meelelahutust elektroonikast eksperimentaalteatrini eht-open-air-teatri atmosfääris, mis on ainulaadne Eestis.

Festivali raames 11.07–7.08 kõlavad sel suvel Bachi oreliteoste ja erinevate ooperiaariate kavade kõrval erinevate solistidega (Kai Kallastu, Monika Helme, Atlan Karp) ka Hans-Gunter Locki visuaal-helilis-ruumiliselt multimediaalne „Muusika unetutele“ ning „Hullumisstseenid kvaliteetooperitest I“ järel ka selle jätk „Hullumisstseenid kvaliteetooperitest II“ ning Wagneri gala.

Täpsem info: www.ooper.parnu.ee

Piltidel Kai Kallastu bajadeerina ja Aare Tammesalu radžana (piltide autor Gerhard Lock)